ELU ÜHES PÄEVAS: Gohar Markosjan-Käsper
"Mõtlemine käib mul nagu mootoriga, ja see mootor hakkab tavaliselt tööle kohe ärgates. Kas ma olen õhtul millelegi mõelnud või on pähe tulnud midagi hommikul voodis lesides, aga siis ma lähen ja kirjutan selle käsitsi üles. Praegu on mul käsil uue romaani viies vihik.
Äratuskella peale tõusmist meil ei olegi. Nii nagu juhtub, nii ärkame - tavaliselt juhtub see üheksa-kümne ajal. Ja kuna ma olen iseseisvalt ära õppinud jooga, siis pärast tõusmist on ka see aeg, kus ma teen umbes nelikümmend-nelikümmend viis minutit joogat. Seejärel lähen vannituppa - Kalle (kirjanikust abikaasa Kalle Käsper - Toim.) võimleb sel ajal teises toas -, teen ennast korda, värvin ära silmad ja panen kõrva kõrvarõngad. Vahel juhtub, et ma unustan kõrvarõngad ära, siis tuleb Kalletška: "Vaata, sa oled alasti!". See on meil selline väljend, sest ta teab, et kõrvarõngad peavad mul alati kõrvas olema.
Vahel, kui ma sööki lauale toon, on mul vihik laua nurga peal lahti - Kalle sel ajal ikka veel võimleb -, toon ühe asja lauale, kirjutan ühe lause. Toon teise asja lauale, kirjutan teise lause. Mootor kogu aeg käib.
Ja kui hommikusöök on lõpuks laual ja kui Kalle on lõpetanud võimlemise, on nüüd tema kord tuua lauda kohv ja ajalehed. Ma leian, et hommikusöögi aeg on eriline ja sellepärast sööme hommikust alati elutoas suure laua taga. Ei mingit suurt põhjalikku ettevalmistust, kohvi kõrval on meil kaks põhilist toitu - kohupiim hapukoorega ja röstsai juustuga - aga see kõik on väga tähtis sellepärast, et see hommikune aeg loob meeleolu terveks päevaks.
Pärast hommikusööki tulevad kodused toimetused. Kodutööd on üldse kõige suurepärasem tegevus, mille taustal mõelda. I g a s u g u s e d masinlikud tööd sobivad väga hästi, pesu pesemine, koristamine... Ja kõigi nende tööde vahepeal ma kogu aeg kirjutan. Kui ma olen midagi valmis mõelnud, istun ma diivaniotsale maha - või toetan end lauanurgale - ja panen vihikusse kirja.
Seejärel hakkan ma suppi keetma. Aga enne veel - kui selgub, et poest on vaja midagi tuua -, läheme koos Kallega poodi, Stockmanni või Säästumarketisse, meil on ümberringi palju poode, nii et valik on meil väga suur. Või kui poest tõesti midagi vaja ei ole, jalutame vanalinna raekojaplatsini ja tagasi.
Lõuna on meil kolmekäiguline, ja kui Kalle läheb ära tööle - teise tuppa arvuti taha -, keedan mina kastrulitäie suppi ja sellest jätkub meile neljaks-viieks päevaks. Mõnikord praen midagi, või täna teen näiteks kapsasalatit (tomat, kurk ja kapsas). Minu kaks kõige tähtsamat aparaati ongi köögikombain ja fritüür.
Või kui ma olen käinud Armeenias, toon ma sealt viinamarjalehti ja teen talvist dolmaad.
Pärast lõunat on väike jõudeaeg, siis tuleb meil muusikatund. Joome teed ja kuulame või vaatame ooperit. Kuna ooperid on pikad, siis korraga me tervet ooperit vaadata ei jõua, sellisel juhul vaatame ühel päeval ühe ja teisel päeval teise vaatuse. Meil on kogunenud terve DVDde, videote ja CDde kollektsioon ja meil on ka väike kartoteek (ainuüksi "Traviatasid" on siin kümmekond) - ja eile me kuulasime minu valikul näiteks Donizetti "Armujooki". See on üks haruldane Itaalia salvestis 50ndatest aastatest, ooperitega kipubki olema nii, et mida vanem salvestis, seda parem. Ja erinevalt raamatutest, mida on palju, on ooperitega selline lugu, et häid oopereid on tegelikult väga vähe.
See ei ole väga originaalne, aga üle kõige meeldibki mulle Giuseppe Verdi. Kogu 20. sajandi ooperimuusika kokku ei vääri ühtainsatki suvalist Verdi ooperit, ka mitte kõige vähetuntumat!
Ja täna on siis Kalle kord valida, mida me kuulame.
Eesti uudiseid me ei vaata. Enne või pärast ooperit, nagu parasjagu klapib, vaatame Euronewsi või NTVst Vene uudiseid. Pärast seda läheb Kalle jälle teise tuppa tööle, mina sel ajal loen. Perioodil, mil ma ise parajasti raamatu kallal töötan, ma tõsist ilukirjandust, mis võiks segada, ei loe. Minu lemmiklektüür on ajalooraamatud, Vana-Kreeka, Babüloonia, Egiptus, veelgi varasem aeg...
Ja siis, kui kell on üheksa läbi ja Kalle on lõpetanud oma töö ja me oleme võtnud kerge õhtusöögi - võileivad ja tassike teed -, võtan ma vihiku jälle kätte. Nüüd saan mina "õiguse" istuda arvuti taha ja lüüa sisse päeva jooksul vihikusse kantud tekst. Viimistlustöö meeldib mulle väga, sest kogu aeg on tunne, et stiil paraneb ja tekst läheb kaunimaks.
Kaua see kõik enam aega ei võta ja kuna ma Jerevanis töötasin nõelraviosakonna juhatajana, panen ma enne magama minekut mõnikord Kallele veel nõelu.
Uni tuleb siis, kui kell on kaheteistkümne ja ühe vahel.
Aga hommikul hakkab mootor jälle uue hooga tööle."
Maagilist realismi viljeleva Markosjan-Käsperi kolme romaani “Penelope”, “Helena” ja “Karüatiidid” on saatnud Venemaal ja Euroopas suur menu. Neist edukaim on olnud “Penelope”, mis on juba ilmunud vene, prantsuse, saksa, hispaania ning hollandi keeles.
