ELU ÜHES PÄEVAS: ILON WIKLAND
"Ma ärkan üles liiga vara, kuue ajal kõige hiljem. Kui on suvi ja hele, siis ma joon teed, söön hommikusööki ja hakkan kohe tööle. Ma söön väga korralikult – aga hommikusöök on mul hirmus lihtne. Joon teed, pressin apelsinimahla – seda ma olen peaaegu alati teinud –, siis juustuvõileib, ja ongi kõik.
Ja vahel on nii, et kell seitse olen juba tööl – ma räägin nüüd sellest ajast, kui mul on raamat pooleli –, minu ateljee asub korrus allpool, esimesel korrusel. Aga see on suvel, eks ju, siis kui on hele. Ma pean ju arvestama, et õhtul ei ole võimalik töötada – hommikul olen ma värske ja tunnen, et hea on tööd teha.
Ja harilikult, kui ma nüüd töötan kõvasti, panen ma telefoni nii, et ma seda ei kuule. Sest kui ma joonistan ja järsku telefon heliseb, läheb käsi kohe valesti – seda ma ei saa lubada, see rikub pildi ära.
Aga kõige hullem asi on, et juba kell kümme pean ma kohvi jooma. Sellest ma lahti ei saa. Mul peab kohv olema. Ei-ei, see ei ole halb – ainult natuke halb on, et ma p e a n kohvi saama. Siis ma pean tegema pausi ja jooksma jälle teisele korrusele ja tegema endale kohvimasinaga ühe mõnusa kohvi.
Nii. Alguses ma mõtlen – kui mul on oma raamat –, mida ma tahan jutustada. Alles siis teen sketšid ära kogu loole.
Minu raamatu "Pikk-pikk teekond" kirjutas Rose Lagerkrantz. Mina jutustasin talle loo ja näitasin fotosid Haapsalust ja pilte, mis ma olin juba teinud – näed, siin on Siberisse sõit ja siin väike Lenini ja Stalini kuju –, ja Rose kirjutas jutu. Ma tegin enne juttu valmis pildid – tavaliselt on ikka vastupidi.
Kui ma töötan palju – näiteks jaanuarist juulini joonistasin ma "Minu vanaema maja" –, siis ei ole nii, et ma pean linna minema või et mul oleks muid asju, mis ma kõik pean päeval jõudma. Aga mõni päev on kohe nii, et kõik läheb halvasti ja mitte midagi ei tule välja. Mõnikord võtab esimese pildi tegemine nädal aega! Ja siis ma mõtlen, et ma polegi kunagi joonistada osanud. M i t t e m i d a g i ei tule välja.
Nii et kella kaheteistkümneks olen ma teinud väga palju – või teinud väga palju valesti. Jaa, ja kui mul ei tule midagi välja, siis ma kraamin, teen süüa, pesen pesu ja triigin. Ma olen alati kodus töötanud – kohe ei tahagi üldse mujal töötada! Ja siis, kui ikka midagi välja ei tule ja kodus ka enam midagi teha ei ole, proovin ma uuesti joonistada. Täitsa kole kohe! Varem käisin Sammeliga – teda ma olen palju joonistanud, minu koer – vahepeal väljas, aga Sammeli sai vanaks ja nüüd teda enam ei ole.
Ja kui ikka välja ei tule, on veel koledam: siis ma lähen vaatan, mis külmkapis on. Siis ma pean midagi sööma. Ja siis tuleb must südametunnistus – sest ma olen natuke hiline oma valmissaamisega. Aga ei ole ju masin, mis töötab kella üheksast üheteistkümneni ja kolmeteistkümnest seitsmeteistkümneni!
Aga kui mul tööpäeva ei ole, siis sõidan ma Stockholmi – 15 minuti tee –, käin kinos. Või tegelen lastelastega – neid on mul kümme, ja neid olen ma väga palju joonistanud , või külastan näitusi. Mul on alati nii palju teha!
12–13 ajal on lõuna. Kui on hea päev. Ja kui ma olen oma lubadustega õigeks ajaks jõudmas. Ma pean sööma alati kindlal kellaajal, sest muidu läheb olemine nii näljaseks, et tunnen ennast kohe halvasti. Ja kella kolme ajal p e a n ma jälle kohvi jooma. Ja siis, kui ma olen hirmus väsinud, siis ka.
Aga ma pean ütlema, magus meeldib mulle väga – aga seda ei tohi nii palju süüa. Üksvahe meeldisid mulle Fazeri rohelised marmelaadikuulid, ma ei tea, kuidas eesti keeles öeldakse – rohelised ümmargused marmelaadikuulid. Pidin jälgima, et tervet karpi ära ei sööks kohe! Nii et magusat ma endale koju ei osta.
Siis ma puhkan natuke, ja töötan jälle niikaua, kuni jõuan. Harilikult ma tahan ühe joonistuse valmis saada. Aga mitte alati. Mõned joonistused võtavad väga palju aega.
Õhtusöök on viie-kuue ajal. Ma tahan hästi süüa ja seda, mis on mulle hea, mitte igasugust sodi. Hea meelega söön kala. Siis ma ostan lõhet, siin on ju kõiki asju saada, nii et kala valmis teha ei ole üldse raske. Mulle meeldib väga ise süüa teha, aga nüüd, kui ma üksi olen, teen asju ainult iseendale.
Kaheksa ajal olen juba väsinud. Aga enne üheksat voodisse minna ei tohi. Parem, kui ma ootan kümneni – muidu ärkan kell kaksteist üles. Ja kui ma kuskile ei lähe, vaatan televiisorit või loen veel voodis enne magama jäämist. Ainus kole on, et see, mis nad näitavad, on nii halb! Ameerika ja Inglise filme vahetevahel on. Uudiseid vaatan ma alati. Ja siis väga ilusad programmid, mis mulle meeldivad, on loomadest, vaat seda ma vaatan palju. Ükspäev ainult olid hirmus koledad maod – siis ma kartsin.
Kui ma olin üksteist – kui ma elasin Haapsalus –, lugesin ma Tammsaare "Tõde ja õigust". Midagi ei saanud aru, aga lugesin. Sest Anderseni ja vendade Grimmide muinasjutud olid kõik juba loetud. Sellest ajast saati on mul väga palju raamatuid, mis mul on korraga käsil. Ja nüüd oleneb ajast, kui palju ma saan lugeda ja keskenduda, see on hirmus tähtis.
Aga kiire on mul isegi unes. Jooksen rongi või lennuki või bussi peale – aga edasi ei jõua, jalad on kinni, olen hiljaks jäämas. Päris kole tunne! Äkki see tähendab, et mul on alati nii palju teha, et ei ole kunagi igav.
Aga kui ma tahan kohe magama jääda, kuulan CD-raamatut. Läheb otsekohe ajusse sisse ja millegi muu peale mõelda ei saa."
Ilon Wikland illustreeris Astrid Lindgreni lasteraamatuid üle 40 aasta.
