Elu ühes päevas: Maarja Kaplinski
(1)
"Ma armastan öösel öökullitseda ja hommikul kaua magada. Enne voodist tõusmist ma lesin ja mõtisklen ja pöördun vabas vormis kõigekõrgema autoriteedi poole seal üleval. 10-11 ajal olen valmis tegutsema hakkama: mõned väikesed võimlemisharjutused, dušš ja kohv. Eile hommikul tegin esimest korda kohvi oma uues köögis. Siis läksin vanemate poole ja näksisin seal natuke, sest oma külmkappi mul veel ei ole.
Siiamaani pole ma eriti süüa teinud. Lihtsam on olla võileivadieedil või vahel väljas süüa. Aga nüüd, kui mul on oma isiklik köök, pean ennast kokku võtma ja pöörama sellele rohkem tähelepanu.
Praegu on küllalt segane aeg, sest me tegeleme lahkukolimisega. Talvel saab sellest 16 aastat kui kolisime Tartus Nisu tänavale. Saime maja valmimisel ninapidi juures olla ja lasime kolmest korterist kokku teha ühe suure üheksatoalise. Nüüd ehitame seda lahku, vaheseinad on juba vahel. Eraldamine oli ühine soov, et oleks rohkem privaatsust ja meie nooremad võtaksime rohkem vastutust enda eest. Üks korter saab vanematele. Üks mu nooremale õele ja tema tütrele, aga nemad otsivad võimalust mujale kolida. Ja üks hakkab olema päris minu oma. Tuba, köök ja vannituba. Seal ma siis praegu mööbeldan ja sisustan jõudumööda. Eile just tulin kaubanduskeskusest ühe poti ja ühe panniga. Kolisesin nagu potisetu, aga mis ma teha sain.
Ma liigun aeglaselt. Kui ma olen peatusest kümne meetri kaugusel ja buss on ees, siis ma ei jõua selle peale. Selgroovigastuse tõttu on jalgade närvid vigastatud, lihased nõrgad ja tundlikkus häiritud. Esimene kord läksin üksinda linna 20aastasena. Vanaema võttis pähe, et kepp rikub mu kõnnaku ära. Nii käisin igal pool tema käekõrval, kuniks teda oli. Vanaema suri, kui ma olin 17. Keskkooli lõpul mõtlesin, et prooviks kunagi ise, aga julgust ei olnud. See tüütas küll ära, et tuli kogu aeg kedagi paluda kui tahtsin minna kontserdile või teatrisse.
Siis aga juhtus nii, et oli vaja mingi kiireloomuline teade toimetada ühele inimesele, kes elas teises linna ääres. Aeg läks, aga kedagi ei olnud kodus peale minu. Kedagi ei olnud ega olnud ega olnud, nii et läksin ise bussiga. Ja sain kogemuse, et ei olegi nii hull.
Praegu toetun küünarkepile, see on hästi mugav. Siseruumides saan ka ilma kepita hakkama, kui pole vaja pikalt seista. Tänaval on problemaatilised kõrged tänavaääred, siis kipub tasakaal kaduma. Talvise libedaga olen vahel kukkunud kuus korda päevas, aga seda ei pruugi päeva jooksul ka üldse juhtuda. Ilmselt olen omandanud mingid kukkumistehnikad, nii et ma ei ole endale oluliselt viga teinud. Kõige rohkem olen kukkunud ja sinikaid saanud kodus, seal on ilmselt valvsus väiksem.
Mu pea ümbermõõt on 64 sentimeetrit, tavaline on 59-60 cm. Asi pole mitte neljas sentimeetris vaid selles, et vesipea tagajärjel võinuks tekkida vaimne puue. Mul tekkis ajukahjustus, aga vaimset puuet õnneks ei ole.
Palgatööl ma ei käi. Kolm aastat õpetasin Tartu rahvaülikoolis itaalia keelt, aga eelmisel aastal leidsid nad minu asemele inimese, kes on seitse aastat Itaalias elanud. Mina olen raamatute järgi õppinud ja korra elus Itaalias käinud. Saan invaliidsusraha, lisaks olen saanud tasu mõningates puuetega inimeste projektides osalemise ja tõlgete eest.
Meil on filoloogiliste kalduvustega perekond. Mu isa Jaan Kaplinski on prantsuse filoloog ja vanaema, kelle juures ma seitse aastat elasin, oli prantsuse keele õpetaja. Mina räägin viit võõrkeelt: vene, inglise, prantsuse, itaalia ja hispaania. Loen-kirjutan veel saksa keeles ja respektist oma juurte vastu olen paar aastat tegelenud poola keelega. Tundus natuke tobe, et ma oma isaisa keelest midagi ei jaga.
Kuni keskkooli lõpuni õppisin kodus. Sain sõbrannaks paari naabritüdrukuga, aga muud kontaktid eakaaslastega olid nii, et korra aastas võttis klassijuhataja sappa klassi kõige paremad õpilased ja tõi minu sünnipäevale. Lisaks paar koolipidu.
Mind on naiseks palunud kolm vaimse puudega meest ja üks ligi 80aastane vanahärra, aga nendega ma suhteid ei loonud. Esimene vastastikune suhe tekkis mul 35aastasena, ühtlasi oli see ka esimene suudlus ja esimene seks. Meesterahvaga, kellel oli epilepsia tagajärjel vaimupuue. Nagu ma kahjuks liiga hilja teada sain, teenis ta oma invaliidsuspensionile niimoodi lisa, et pommis inimeste käest raha. Sealtmaalt mulle aitas. Ütlesin, et ma ei jaksa niimoodi elada, et kogu aeg on pahandus taga.
Pingelistes situatsioonides lähen ma närvi. Viimati juhtus see juunikuus, psühhodraama liidri eksami ajal. Läksin omadega ikka üsna puntrasse. Aga mingil hetkel hakkasid tiivad kandma ja mul tekkis tunne, et ma saan hakkama! Pärast tuli eksamikomisjonilt kriitika, et alguses olin ma liiga leebe ja siis kukkusin õudselt suruma.
Ma ei taha elada vaikset rahulikku elu raamatute taga. Tahan edasi õppida psühhodraama lavastajaks, et kunagi teiste inimestega tegeleda ja neid õpetada. Esialgu ilmselt puuetega inimesi, aga ma ei arva, et peaksin ennast ainult nendega piirama.
Minu päeva parimad hetked on need, kui ma olen arvuti taga ja näen, et midagi on käima läinud. Või meilivahetus inimesega, kellega on mõnus asju ajada või niisama rääkida. Või õhtune iseendaga olemise aeg. Üks päeva viimaseid tegevusi on rääkimine kõigekõrgemaga. Tavaliselt olen üleval ühe-kaheni öösel: loen, olen arvutis, mõnikord vaatan telekat, mõnikord mõtisklen.
Üks tunne on minu jaoks siiamaani segane: kas ma armusin esimesest silmapilgust või lihtsalt kujutasin seda endale ette? Igatahes kirjutasin “Guinevere serenaadi Lancelotile”, mis algab nii:
Lancelot, kui sa tuleksid ja küsiksid, kas ma tahan tulla sinuga valge hobuse seljas maailma otsa, siis ei kõhkleks ma hetkekski: jah, ma tahan.
Kapata valgel hobusel maailma otsa on ju nii lihtne.
Aga Lancelot, kui sa tuleksid ja küsiksid, kas ma tahan olla su kõrval päevast päeva, kogu elu,
siis ei teaks ma enam, mida vastata."
