Elu ühes päevas: professionaalne pokkerimängija Liina Värk
“Maja, kus ma elan, on väike ja asub San Franciscos jalutuskäigu kaugusel ookeanist (see paistab aknast kätte, nagu ka Golden Gate’i sild).
Tavalisel päeval ei ärka ma enne kella kümmet või ühteteistkümmet ning hommikukohvi joon reeglina aias, sest ilm on siin enamasti väga ilus (esimesed maasikad said küpseks kahe nädala eest). Kohvi kõrvale helistan koju Eestisse, söödan linde – tihtilugu käivad mul külas ka kaks tänavakassi – ja vaatan läbi ajalehed (kindlasti Eesti Päevalehe ja kohaliku San Francisco väljaande).
Siis tegelen hobidega, mida on tõesti seinast seina. Vahepeal tegelesin hästi palju lendamisega, sest mu ameeriklasest eksabikaasa oli piloot, praegu on mul siin aga üks hobune, kellega mulle meeldib väga ratsutada.Eelmisel nädalal käisin jällegi esimest korda õngitsemas ja sain kohe kätte ühe hästi suure kala. Üks mu põhimõtteid on, et kõike tuleks elus vähemalt korra proovida.
Süüa ma kodus ei tee kunagi, sest elan täiesti üksinda ning väljas einestada on kindlasti mugavam, otstarbekam ja maitsvam. Olen kusagilt lugenud, et San Franciscos on ühe inimese kohta rohkem söögikohti kui kusagil mujal maailmas.
Laua kasiinosse panen endale kinni kella viie paiku õhtul. Peamiselt mängin kasiinos Lucky Chances, mis asub kodule kõige lähemal, vaid viieteistkümne minuti autosõidu kaugusel. Sinna sõidan oma Fiat 500 Cabrioletiga, millega olen väga rahul. Ta on küll hästi pisike, aga see-eest nõuab vähe kütust ja parkida saab teda ka sinna, kus teistel autodel ruumi napib. Sisse mahub aga ära kõik mis vaja – isegi surfilaud, kuigi pool sellest istub katusest väljas.
Professionaalne naispokkerimängija on väga harv nähtus. Vegases võib neid muidugi rohkem olla, kuid selles kasiinos, kus ma praegu põhiliselt mängin, ei ole peale minu kedagi teist.
Kohale saabun tavaliselt kella kuue paiku õhtul, sest olen telefonis oleva äppi abil välja arvutanud, et see on tunniteenistuse mõttes alustamiseks kõige kasulikum kellaaeg – siis tulevad mängima inimesed, kes on oma palgatöö lõpetanud ja nüüd veidike adrenaliini vajavad või on juba ka veidike alkoholi tarvitanud. Tavaliselt istun laua taga ja naeratan ja olen väga rõõmsa näoga, ise panen aga hoolega tähele, mida teised mängijad räägivad ja mida nende kehakeel reedab.
Kui keegi on väljas oma viimase rahaga või väga närvis, siis see on üldjuhul väga hea märk. Kui keegi ütleb, et ta peab täna kindlasti võitma, kuna pruut saab väga vihaseks, kui ta peaks jälle kaotama, siis see on samuti väga hea märk. Mina mängin no-limit’it, mis tähendab seda, et pole piiri, kui palju raha ma lauale panen, ja sellisel juhul võib isegi halbade kaartidega tulla korralik summa.
Enamik inimesi arvab miskipärast, et naised mängivad väga konservatiivselt ja arglikult ja ei blufi kunagi, ning kuni nad seda arvavad, pole sel, mis käsi mul käes on, mingit tähtsust. See on üsna harv juhus, kui kaasmängijad saavad teada, mis kaardid mul tegelikult käes olid.
Eestis elades olin ma naiste välkmale meister ning ka Ameerikasse jõudsin ma Marylandi ülikooli malestipendiumiga. Mulle meeldis male väga, aga see on selles suhtes karm ala, et tippu jõudmiseks tuleb teha metsikult tööd ja paljust loobuda, raha ei liigu seal aga peaaegu üldse, kui just mitte anda maletunde. Pokkeris on raha see-eest aga väga palju.
Avastasin pokkeri täiesti juhuslikult, kui pokkeriprogramm mu eksabikaasa arvutis lahti oli. Seal oli küll palju tegu õnnega, sest hästi palju häid tulemusi tuli veel enne, kui ma üldse hakkasin aru saama, mida täpselt teen. Hakkasin oma pokkeriga tõsisemalt tööd tegema ja sain aru, et see ongi mu tõeliseks kireks.
Mulle meeldib paremaks saada – lugeda mitmesuguseid artikleid, vaadata õppevideoid, nuputada, keegi üle mängida, võita! Keskeltläbi lahkun kasiinost võiduga umbes 85 protsendil kordadest, kuid vahel on selline etapp, kus võidad järjest, ükskõik mida sa ei tee. Sellisel perioodil ei võta ma vabu päevi mitte kunagi.
Ükskord küsis keegi, mis on mu kõige suuremaks pokkerialaseks saavutuseks. Pean selleks seda, et emale oma pokkerimängijaks saamise üles tunnistasin. Ema arvas alati, et minust saab advokaat – lõpetasin Tartu ülikooli õigusinstituudi –, aga ehkki seda haridust on kena omada, ei kasuta ma seda ilmselt kunagi. Pokker on mu tõeline kutsumus.
Mõistusest sõltub pokkeris väga palju, kuid õnn on samuti tähtis. Mõni aasta tagasi oli mul periood, kus suuremaid võite lihtsalt enam ei tulnud, ehkki töötasin sel ajal oma mängu kallal rohkem kui kunagi varem. Selline asi võib psühholoogiliselt mõjuma hakata. Vaimne tugevus ongi pokkeris väga tähtis.
Suurim summa, mille olen ühe käega kaotanud, on 5000 dollarit, kuid kõige valusamad pole kaotused mitte sularahamängudelt – mis on suhteliselt stabiilsed –, vaid see, kui kukud turniirilt välja vahetult enne lõppu. Vegases peaturniiril oli esikoha võidufond läinud aastal 8,5 miljonit, kuid miljoni dollari ligi küünib see paljudel tuhandedollarilise sissemaksuga turniiridel.
Minu suurim turniirivõit – kolmas koht – on siiani olnud 80 000 dollari ringis.
Õhtusöögi söön alati kasiinos ja jõuan tagasi koju tavaliselt kella kahe või kolme paiku varahommikul, sõltuvalt sellest, kui mahlane mäng on olnud. Rituaalina analüüsin üle kõik mängitud käed ja siis, enne magamajäämist, loen veidi. Mu pere saadab mulle Eestist iga nädal eestikeelseid raamatuid ja ajakirju ja ma loodan nende abil ära hoida aktsendi tekkimist. Aktsent on see, mida ma väga kardan.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
