KOLLEEGID: Politseinik Siil ja näitleja Männard etendusest “Memme musi”. Ingmar Muusikus

Unes näen ma tavaliselt mingit jama. Et telelavastuse salvestusel ETV neljandas stuudios tuleb mingi musta riietatud mees. Seisab minu ette, vaatab muigel sui, pea viltu keeratud. Võtab mul kratist kinni ja viskab õhku. Esimene pauk, teine, kolmas. Maas on vereloigud, kuulen korinat. Kõik läheb mustaks… Sellist jama näen ma alatasa.

Kell 9.30 hommikul äratab telefon mu üles.

Kümne minuti pärast saan voodist välja, ajan riided selga ja teen endale paar võileiba. Enamasti panen ma võileiva peale viilu vorsti ja Hellmani majoneesi (see on üks väheseid tooteid, mille puhul sisu vastab reklaamile!). Või võtan pooleliitrise purgi, kuhu olen juba varem teinud valmis järgmise segu. Äädikalahusesse on küüslaugupressiga pressitud kaks kibedat tšillipipart, natuke õli ja näpuotsaga tilli ja kõigele lisaks on viilutatud sibulat.

Kõrvale joon piima, millel lasen mikrolaineahjus pool minutit soojeneda. Vaat selline hommikusöök on mul, ise leiutasin. Ja selle, kas ma pärast hambad ka ära pesen, jätan ma targu enda teada.

Täpselt 9.55 hüppan Õismäel ratta selga ja panen kesklinna poole minema.

Õismäelt Nukuteatri juurde sõidan ma jalgrattaga 25 minutit. Kohal olen täpselt 10.20 ja kui tuul on vastu, siis 10.25.

Mingeid hommikusi triikimisi ja viksimisi ma ei harrasta. Seljas on T-särk ja üle pea selga käiv fliis või kampsun. Jalas on teksad ja talvisel ajal pikad aluspüksid, kalsooned. Enamasti on pikad aluspüksid valget värvi või tumesinised. Aga ühed on mul helepruunid, võrgukujuline muster peal. Need ostis mulle kunagi ema. Lavastaja Ain Mäeots oli ükskord riietusruumis, kui me riideid vahetasime ja arvas esimese hooga, et mul on võrksukad teksade all!!!

Pruunid saapad, millega ma iga päev käin, sain endale aasta tagasi. Ma võin kuupäeva ka öelda - 19. juulil 2003 palusin ma nad sõber Kaido käest kaheks tunniks laenuks, sest ma pidin mängima Vivacolori reklaami jaoks Kärbest ja mul oli hädasti saapaid vaja. Selgus, et need on tõeliselt head saapad ja ma käin nendega tänapäevani välja.

Ja siis on mul veel üks triibuline pusa, mille Nukuteatri lavameister mu autosse unustas.

Riietusse, nagu sa näed, ma ise suurt ei investeeri.

Kell 11 algab Nukuteatris etendus. Tükid pole pikad, aga on seevastu intensiivsed ja naha saab täitsa märjaks.

Pärast etendust on tunnike vaba aega. Sõltuvalt finantsseisust einestan ma kas teatri baaris või lähen ja uurin, mis vanalinnas elaval sõbral külmkapis head on. Teatri baaris võtan enamasti lihapiruka, klaasi piima ja ketšupipudeli. Ja vahel, kui laristamiseks läheb, veel kilupiruka ka.

Korra elus on mul olnud selline aeg, kui mul oli raha tõesti piisavalt. See oli ammu, töötasin toona veel ühes kohas, kus ma sain ümbrikupalka. Ümbrikupalk oli suurem kui see, mis ma päristööl sain. Ilus aeg oli. Aga siis hakkas riik arenema, maksuamet ka, ja kraanid keerati kinni.

Nii. Pärast lõunasööki loen läbi ajalehed ja siis tuleb proov.

Näitleja töö on ju iseenesest mõnus – näidelda on mõnus ja kummardada on mõnus ja linna vahel käia on mõnus. Aga proovis, kui roll sünnib, pole sugugi nii mõnus. Proovis ma tunnen, et ma ei oska laval midagi teha. Ma mõtlen – eriti nädal enne esietendust –, et varsti tuleb publik saali, ta paneb minu pärast magama jupi aega ja raha (või oma vanemate raha). Ja kui ta selle eest tõeliselt head asja vastu ei saa... Vaat see tunne paneb mu tööle. Ja samas halvab.

Kui proov läbi saab, on töö juures kõik.

Õhtuti ma ehitan midagi kodus - näiteks raamaturiiulit. Või loen. Vanasti meeldis mul lugeda vetsus. Aga mul on lühikesed jalad ja need surevad potil istumisest ära. Siis ma tegin nii, et tõmbasin püksid üles, panin kaane kinni ning istusin kaane peal ja lugesin.

Ma loen igasugu ajalooraamatuid ja tehnikaraamatuid ja selliseid asju ja ma pean ütlema, et mulle jääb ikka midagi meelde ka. Sõber Erki Laur helistas mulle kunagi Soomest ja teatas, et on just parasjaga selle silla peal, kus ta minu käest kuulis, et vaakumis kukuvad erineva massiga kehad täpselt ühesuguse kiirusega. Et kivi ja udusulg langevad täpselt sama kiiresti.

Aga lühimälu on mul ülisitt.

Ükskord kaotasin oma jalgratta ära ja käisin nädal aega ringi ega suutnud meenutada, kuhu ma ta panin. Lõpuks keegi ütles, et üks roostes rattaront on bussijaama juures aia küljes lukus. Kangesti sinu ratta moodi.

Viimasel ajal on mul tõsised unehäired. Ma ei jää õhtul magama. Ma võin vabalt kella viieni hommikul raamatut lugeda ja siis on keset päeva selline seis, et pilt jookseb kärinal kildudeks ja uni tuleb peale. Kunagi Linnateatri etenduses "Pianoola – mehaaniline klaver" jäin ma keset etendust norinal magama. Pidin terve vaatuse olema klaveri taga ja aegajalt juukseklambriga keeli plõnnima. Aga klaveri taga oli pime, ja ma olin soojalt riides ja lisaks pidin ma olema pikali maas. Ja siis ühel hetkel, kui laval arenes armustseen, ja ma pidin klaverit plõnnima, selgus, et ma magan. Ja magamise ajal ma norskan, olgu lisatud.

Aga kui ma kodus ükskord öösel magama jään - kell kaks või kolm või viis -, siis näen ma tingimata und.