Endel Lippmaa tuntuim ja rumalaim intervjuu: kliimaskeptikute lemmiktekst sisaldab hulganisti valeväiteid
(2)2008. aastal akadeemik Endel Lippmaa poolt Ekspressile antud hoogne intervjuu on tänini menukas lugemine. Paraku sisaldab see ridamisi valeväiteid, mida kliimamuudatusi eitavad poliitikud nüüd uue hooga ära püüavad kasutada.
Eestis on suur hulk inimesi, kes ei usu, et praeguses kliimasoojenemises on süüdi inimesed ise. See paistab välja lihtsatest Facebooki vestlustest, aga kajab vastu ka Riigikogust. Näiteks ei usu seda ekrelasest riigikogulane Kalle Grünthal, kes avaldas 22. augustil Järva Teatajas kliimaskeptilise kolumni ning rääkis sama juttu ka 27. septembril Euroopa Liidu asjade komisjonis.
2. oktoobril jagas EKRE liige Monika Helme Facebookis „kliimaaktivistidele ja muidu ajupestutele“ meeldetuletuseks artiklit „Akadeemik Lippmaa: globaalne soojenemine on jama! Ostke rahumeeli suur maastur!“ Lugu ilmus Eesti Ekspressis 2008. aastal ja on endiselt levinuim viide, kui otsitakse kliimamuutusi eitavat autoriteetset allikat. Samale loole viitab tihti ka Grünthal ja veel paljud teised.
„Iga kord, kui jälle seda loen kaiffin täiega...“ märgib üks lugeja Helme postituse all. Postitus sai 116 jagamist.
„Vot nii on tegelikult!“ hõikab teine jagaja saatesõnaks. „Lippmaa on väga tark mees!“ ütleb teine. Näib, nagu ta poleks kuulnudki, et Lippmaa suri 2015. aastal ning et artikkel ise ilmus 11 aastat tagasi.
Lippmaa tollase jutuga on üks suur mure.
Selles on väga palju faktide kontekstist välja tõstmist, lausa valeinfot ja tõlgendusi, mis praeguste teadusuuringute valguses enam ei päde. Lippmaa esitatud väiteid ei saa kasutada tänase kliimapoliitika tegemiseks ega kliimamuutuste mõistmiseks.
Ekspress palus kolmel kliimaga tegeleval teadlasel selgitada, kuidas Lippmaa juttu tänapäeval tõlgendama peaks. Kõik rõhutavad kui ühest suust: pole mingit kahtlust, et Endel Lippmaa panus Eesti teaduses on mõõtmatu. Tegu oli äärmiselt targa, paljulugenud ja kirgliku inimesega. Paraku said Ekspressile kliimast rääkides liigne enesekindlus ja emotsionaalsus faktidest võitu.
MIS LÄKS LIPPMAAL VALESTI
1. „Kliima hoopis jaheneb, mitte ei soojene, nagu üldiselt arvatakse.“
AARNE MÄNNIK: Kliima soojenemisest kui probleemist räägitakse lähema saja aasta kontekstis, kuigi on ka väidetud, et jääaeg võib meie tegevuse tõttu mitte tagasi tulla. Soojenemine on kohal, see on mõõdetud ja selle vastu enam ei vaielda. Jääaja poole peaksime liikuma küll (kui vaadata näiteks Maa pöörlemistelje kallet), aga see on alles kümnete tuhandete aastate pärast.
2. „On üks konstant, millest ei taheta eriti rääkida. Süsiniku kulu ühe maakera elaniku kohta on püsinud muutumatuna alates 1975. aastast. 1,2 tonni. Ükskõik kas me räägime pisikesest tüdrukust kusagil Aafrikas või Al Gore’ist, kellel on San Franciscos kaks elektriküttega ujumisbasseini ja üks reaktiivlennuk ja üüratu elektriarve. Süsinikku emiteerivad nad aasta jooksul keskeltläbi ikkagi ühepalju!“
ANNELA ANGER-KRAAVI: Siin on faktid segi läinud. Süsiniku kogus inimese kohta oli juba 2008. aastal suurem – 1,3 tonni süsinikku ehk 4,8 tonni süsinikdioksiidi. Aga Maa atmosfäär ei hooli inimeste arvust ega keskmistest näitajatest inimese kohta, vaid ainult CO2 molekulidest, mis enam-vähem ühtlaselt üle maakera jaotuvad. CO2 molekulide hulk on pidevalt suurenenud ja seda koos inimeste arvuga maal – ligi 4 miljardilt 1975. aastal kuni veidi alla 7 miljardi 2008. aastal. Igaüks võib ise arvutada, kui palju tonne CO2 selle ajaga õhku lisandus.
3. „Mõelge Kesk-Aafrika peale. Seal ju ei ole korralikke küttesüsteeme, kõik on nii primitiivne ja raiskav. Süüa tehakse lõkke peal ja põletatakse alet. Noh, siis mets võtab tuld – aga mingit päästeametit, kes selle ära kustutaks, neil ju ei ole! Sellepärast pärineb umbes veerand õhku jõudvast süsinikdioksiidist metsatulekahjudest Kesk-Aafrikas ja ka ekvatoriaalses Aasias, kus metsa sihiliku süütamisega tehakse ruumi biokütuste kasvatamiseks.“
ANNELA ANGER-KRAAVI: Taas - numbrid on segamini aetud. Metsatulekahjud vabastavad süsinikdioksiidi küll, aga see hulk on kaugelt väiksem kui veerand inimtekkelistest emissioonidest. Aga suurusjärk 25 protsenti on siin oluline. Nimelt aastatel 1997–2016 tuli 8,1 miljardit tonni süsinikdioksiidi aastas tulekahjudest, aga neist vaid veerand – ehk umbes 2 miljardit tonni – metsatulekahjudest. (Inimkond emiteerib aastas umbes 39 miljardit tonni süsinikdioksiidi.)
4. „Hiljuti juhtus nii, et kliimasoojenemise teooriate isa ja Valitsustevahelise Paneeli initsiaator James Hansen polnud kohal ja mõõtmised Mauna Loa observatooriumis pandi ausalt kirja. [---] CO2 tase atmosfääris hakkas langema, mitte tõusma! Muidugi, see langus korrigeeriti kohe jälle tõusuks – mitteametliku põhjendusega, et serveris oli hard disk crash, andmed kadusid ja need tuli möödunud aasta sama perioodi numbritest uuesti tuletada. [---] Mina kahtlustan neid alati võltsimises.“
AARNE MÄNNIK: Mauna Loa pole enam ammu ainus koht, mis selliseid mõõtmisi teeb. Ka meie naabrid Soomes teevad selliseid mõõtmisi näiteks Lapimaal. Nende tulemus räägib selget keelt süsinikdioksiidi taseme tõusust. Kas keegi julgeb süüdistada Soome ilmateenistust mõõtmiste võltsimises? Või mida teeks USA presidendi administratsioon, kes on praegu selgelt kliimasoojenemise suhtes skeptilisel seisukohal, kui tal oleks märke, et nende valitsusasutuses võltsitakse andmeid administratsioonile ebasoodsas suunas?
5. „Aga süsinikdioksiid moodustab kasvuhoonegaasidest ainult viis protsenti!“
ANNELA ANGER-KRAAVI: Teaduse jaoks pole määrav osakaal, vaid mõju. Peale CO2 on tuntud kasvuhoonegaasid ka veeaur, metaan, dilämmastikoksiid, tööstuslikud fluori sisaldavad gaasid. CO2 pole võimsaim soojendaja, aga see püsib atmosfääris teistest palju kauem ja moodustab 75 protsenti inimese õhku paisatavatest gaasidest. Seetõttu on CO2 peamine süüdlane praeguses inimtekkelises soojenemises. Tegelikult on CO2 kontsentratsioon õhus vaid umbes 0,04 protsenti. Teame umbes 200 aastat, et sellest piisab Maa soojas hoidmiseks (Lippmaa selgitus tekist mehe ümber on siinkohal väga täpne!) ning et temperatuur on väga tundlik selle muutustele. CO2-sisaldus on 200 aasta jooksul suurenenud poolteist korda ja seda inimtegevuse tagajärjel. Kuigi CO2 on õhus protsentuaalselt väga vähe, siis isegi kui inimesed seda natukene lisavad, tekib suhteliselt suur muutus. Nii et oleme palju võimsamad, kui ise arvame.
6. „New Yorgi lepingus – mis on Kyoto protokolli aluseks – on see kõik kirjas. Kyoto protokoll lihtsalt muutis kasvuhoonegaaside definitsiooni. Aga mida me sellest järeldada saame? Protokoll, mis muudab lepingu põhisisu, on ju allakirjutamise hetkest kehtetu!“
ANNELA ANGER-KRAAVI: Ilmselt tähendab New Yorgi leping siin rahvusvahelist kliimamuutuste raamkonventsiooni. See ütleb artiklis 1.4, et kõik inimtekkelised ained, mis infrapunast kiirgust neelavad ja seda tagasi kiirgavad, on kaasatud. Kyoto protokollis lepiti kokku need ained, mille hulka tuleks vähendada. Mingit vastuolu siin ei ole. Veeaur on temperatuuri arvestuses sees, aga mitte eraldi gaasina. Inimesed küll emiteerivad veeauru, aga seda satub õhku ka teistest kasvuhoonegaasidest tekkinud soojenemise tagajärjel. Veeaur peegeldab ka päikesekiirgust tagasi ja jahutab sellega maapinda. Nii et tegu on rohkem tagasisideefektidega, mida tõsiselt arvestatakse.
7. „Maa keskmine temperatuur on aastast 1700 kogu aeg ühtlaselt tõusnud – ja seda viimasel viiekümnel aastal kahekordistunud rahvaarvu kiuste.“
ANNELA ANGER-KRAAVI: See ei ole päris nii. Võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga algab inimtekkeline soojenemine 1900. aasta paiku ja on sealt alates kiirenenud koos aina suureneva kasvuhoonegaaside hulgaga. Loomulikult esineb ajas siia-sinna kõikumisi, aga trend on üha kiirenev.
8. „Langemas on ka ookeani pinnatemperatuur, mille tõttu Al Gore’i käsilased näitavad vastavat diagrammi ainult aastani 2003.“
ANNELA ANGER-KRAAVI: 25. septembril 2019 avaldatud IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel) ookeani ja krüosfääri raport, mis analüüsis 7000 teadusartiklit, näitab, et võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga on ookeani pinnatemperatuur veidi üle 0,6 kraadi tõusnud. Maailmameri võtab osa lisasoojusest endasse, seega on soojenemine väiksem kui üldine keskmine (0,87 kraadi) Maal, aga jahenemist ei ole toimunud.
9. „Päikese passiivsuse tõttu jõuab Maa õhustikku rohkem kosmilist kiirgust, mis tekitab nn jahutavaid pilvi.“
AARNE MÄNNIK: Meenub, et umbes 2008. aasta paiku esines üks Venemaa akadeemik sellise hüpoteesiga ja võib-olla Lippmaa sellele tuginebki. Aga see pole üldtunnustatud tõsiasi ega tõestatud teooria.
10. „ väike tõus on normaalne, sest väljume praegu viimasest jääajast. Aga üle 20 000 aasta see ei kesta.“
AARNE MÄNNIK: Väide on vastuolus Lippmaa enda esitatud väidetega artikli alguses. Jällegi on siin ajaskaaladega väga suvaliselt ümber käidud, tehes lähema aastasaja probleemi justkui olematuks kümnete tuhandete aastate mastaabis.
ANNELA ANGER-KRAAVI: Tõepoolest läheneme uuele jääajale, ainult et 20 000 aastat on väga pikk aeg inimese elueaga võrreldes. Järgmise 10, 30, ja 100 aasta jooksul juhtuv mõjutab meid ja meie lapsi palju rohkem.
11. „Nii et inimene võib küll muuta lokaalset temperatuuri. Panna küdema kamina või ahju. Aga globaalset temperatuuri – no way. Selleks oleks meil vaja mingit totaalset teadmiste suurenemist. Praegu inimese kasutuses olevad energiad on niivõrd tühised. Tuumaenergiast siin ei piisa.“
AARNE MÄNNIK: Inimestel on piisavalt teadmisi ja võimalusi, et asuda globaalset temperatuuri mõjutama. Geoinsenerinduse alal tehakse üsna palju teadustööd. Suur oht on selles, et meie teadmised ei ole piisavad selliste tegevuste kõigi tagajärgede ettenägemiseks. Need tehnilised ja eetilised küsimused alles hakkavad esile kerkima. Terraforming hakkab ulmejuttudest välja tungima.
12. „Teaduslike mõõtmiste tulemused ei ühildu IPCC mudelitega absoluutselt. Paneeli ennustused on lihtsalt valed!“
AARNE MÄNNIK: IPCC ei ennusta, IPCC koostab teadlaste teadustööde põhjal raporteid. Samuti ei räägita kliima puhul ennustamisest, vaid tulevikuprojektsioonidest – kui ühiskond tegutseb nii, siis on tuleviku temperatuurikõver selline.
13. „Nende meteoroloogide mõtteviis püsib Ptolemaiose tasemel – umbes nii, et kõike määrab maakeral toimuv. On aeg ükskord lähtuda Copernicusest ja aru saada, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi.“
AARNE MÄNNIK: Kõik meteoroloogia loengud käsitlevad atmosfääri ja ookeani üldisest ringlusest rääkides asjaolu, et atmosfääri liikumapanevaks jõuks on päikesekiirguse ja Maalt välja mineva soojuskiirguse bilansi erinevus troopiliste ja polaarsete laiuste vahel. Troopilistel laiustel on energia ülejääk ja soojenemine, polaaralade kohal puudujääk ja jahtumine, mida asub energeetiliselt tasakaalustama tsirkulatsioon. Meteoroloogid teavad Päikese rolli kliimas üsna hästi.
14. „Meteoroloogid saavad uuringuteks teadusrahasid ja müüakse ju ka CO2 kvoote – minu arvates saab sellega manipuleerida triljoneid eurosid. See on kõva bisnis! Aga niimoodi saab müüa ka tuulikuid, millel muidu poleks mingit turgu. Ja puhta kivisöe elektrijaamu. Nii et teadust pole siin ollagi. See on puhas poliitika.“
AARNE MÄNNIK: Ka vastaspoolel on suur raha mängus. Poliitikud on sageli pigem teadlaste suhtes reaktsiooniliselt meelestatud ja on olnud juhtumeid, kus valitsused on pigem soovinud kliimasoojenemisest rääkivate teadlaste suud sulgeda. Sageli on sellistel poliitikutel ka märkimisväärne rahva toetus, sest muudatuste tegemise sundus kutsub reeglina esile eituse ja vaenulikkuse.
ANNELA ANGER-KRAAVI: Kliimamuutuste tagajärjed on praeguseks silmaga nähtavad nii mõneski kohas (näiteks Suures Korallrahus on pooled korallid pleekinud) ja neid enam ära hoida ei saa, sest praeguse ühekraadise (Keskkonnaagentuuri andmetel Eestis rohkem kui kahe kraadi) soojenemise mõju kestab kuni sajandi lõpuni isegi siis, kui me täna fossiilsete kütuste põletamise lõpetaksime.
15. „Kummikuid põletada tõenäoliselt ei maksa, sest vääveldioksiid on füsioloogiliselt veidi mürgine. Aga süsinikdioksiid – seda võib levitada küll, miks mitte. Tulemuseks on ainult lopsakam loodus.“
ANNELA ANGER-KRAAVI: „Tõepoolest, CO2-ga väetamise mõjud on IPCC raportites ära märgitud. See on olukord, kus õhus on rohkem CO2, mida siis taimed n-ö sisse hingavad ja millest nad ka rohkem orgaanilist materjali toodavad ja hapnikku välja hingavad. See efekt on olemas, aga muud kliimamuutuste tagajärjed, nagu muutused sademetes ja temperatuuri tõus, mõjutavad taimede kasvu rohkem. Hiljutine Cambridge’i ülikooli uurimistöö näitas, et puude kiirem kasv suurema CO2-sisalduse tõttu õhus lühendab ka puude eluiga, nii et väga palju rõõmu meil sellest suurenenud CO2 hulgast pole. Ja vääveldioksiid on füsioloogiliselt väga ohtlik, seega ärge kummikuid mingil juhul põletage!
16. „Ja muide, kui nüüd maakera temperatuur edasi langeb, siis ju varsti tulekski propageerida hästi suuri autosid. Saaks paremini külmaga võidelda, kas pole! Mida te sellest arvate, ah?“
ANNELA ANGER-KRAAVI: Jääaeg on inimese elueaga võrreldes ikkagi nii kaugel. Suurtel autodel on veel teine häda, nimelt saastavad nad õhku ja see on eriti nähtav linnades. Nüüd, kui läheme üle näiteks tuulest saadud elektrile, jääb ka muu saaste tulemata ja linnad on puhtamad, lapsed tervemad. Kohati on CO2 heitmehulga vähendamisega kaasaskäivad muud kasutegurid isegi suuremad kui CO2-st enesest tulenev efekt. Mõelda võib näiteks paremast tervisest, energiajulgeolekust, kestlikust majandusest ja uutest töökohtadest.
Akadeemik Lippmaa arvamus peegeldab tolle aja üht kõige kuumemat uudist kliimamuutuste valdkonnast. Just siis selgus, et Maa keskmine temperatuur ei kasva üldse ühtlaselt. Lausa vastupidi, viimase saja aasta jooksul on mitmeid kordi ette tulnud 10–15 aasta pikkusi ajavahemikke, kui õhu temperatuur on märgatavalt langenud. Praegu on see üldlevinud teave, tollal aga põhimõtteliselt uus teadmine, sest varem oli kliima kontekstis vaadeldud asjade muutumist 30 aasta kaupa. Täpsemaid andmeid lihtsalt polnud. Nii tabas Lippmaa ära tollal alles kujunemisjärgus olnud radikaalse muutuse meie arusaamades kliimamuutuste mustrites ja kommenteeris seda talle omase elegantsi, sarmi ja sarkasmi seguga.
Alles aasta pärast kõnesolevat intervjuud näidati 2009. aastal, et see ongi meie kliimasüsteemi normaalse käitumise osa. Informatsioon tuli NASA-lt, mida on sageli süüdistatud jahenemise kohta käivate andmete varjamises ja moonutamises. Need näitasid selget jahenemist alates 1998. aastast. Mis on ka graafikutelt näha. Kui nüüd vaadata tagasi asjadele 2008. a kontekstis, siis oleksin vist ka ise analoogia ja uute ning peaaegu salastatud andmete alusel kippunud arvama, et nüüd võib minna kõvasti jahedamaks ja vähemalt paarikümneks aastaks.
Oleks väga huvitav teada, mida akadeemik Lippmaa oleks oma arvamusele lisanud, kui tal jätkunuks elupäevi tänaseni. Või vähemalt 2017. aastani. Muidugi teadis ta (ja see tuleb ka tema intervjuust kenasti välja), kui keerukas on atmosfääri toimimine ja kui raske on seda mõõta. Aga ühte olulist asja ta ei saanudki teada.
Ajal, mil ta oma arvamust avaldas, tuginesid Maa õhutemperatuuri hinnangud juba üsna palju satelliitidelt tulevale infole. Seda eriti kõrgematel laiuskraadidel, kus mõõtmisi minevikus üsna vähe. Maapinna lähedase õhu temperatuur arvutatakse satelliidiinfost mõistlikul eeldusel, et kogu meie planeedil kujuneb õhu temperatuur ühel ja samal moel. Nimel määratletakse satelliitide abil õhu temperatuur kaudselt. Aluseks võetakse õhumassi üsna paksu alumise kihi temperatuur, mida saab kosmosest mõõta. Sellest arvutatakse pinnalähedane temperatuur.
Tulemus on päris hea siis, kui on teada, kuidas temperatuur eri kõrgustel muutub. Selle muutumise muster on hästi teada nii meie laiuskraadidel kui ka troopikas, kus mõõtmisi on üsna palju. Nüüdseks on aga selgunud, et lume ja jääga kaetud Arktikas, kus inimesi ja mõõtmisi pole kuigi palju, muutub õhu temperatuur kõrguse kasvamisega hoopis teisiti (Mears jt, 2003). Mis tähendab, et satelliitide abil mõõdetud Arktika ja Antarktika õhutemperatuurides istus pikka aega sees üks raskesti tabatav süstemaatiline viga. Selline viga, mille kohta ei osanud keegi arvata, et see üldse olemas on.
Kui tekkis aimdus, et seal on midagi valesti, siis kohe ei saanud seda parandada. Enne oli tarvis teha hulk maapealseid mõõtmisi. Esimesed teated katsetest asi korda saada tulid 2015. aastal (Karl jt, 2015; Fyfe jt, 2016), mil akadeemik Lippmaa meie seast lahkus. Nüüd on see mure klaaritud (Huang jt, 2017). Ümberarvutamise käigus selgus ka, et suurem osa nn kliimasoojenemise näivast peatumisest 1998–2013 oli selle vea tulemus.
Sellest loost oskan vaid järeldada, et suurvaimud näevad kaugemale ja tajuvad suurt pilti märksa detailsemalt kui paljud kaasteelised. Nad aduvad teravalt ja väga varajases staadiumis ka selliste teadmiste lisandumist, mis võivad kogu maailma käiku muuta. Neil on ka julgust tulla avalikkuse ette; seda nii hiiobisõnumitega lähitulevikus ähvardavast ohust kui ka hüsteeriat rahustavate sõnumitega. See ongi nende kohus, sest parimat nõu saame ikka ja alati kõige targematelt.
Tol hetkel oli akadeemik Lippmaal sügavalt õigus. Paljud kaasaegsed märgid ja uus info mineviku kohta kõlasid kenasti kokku. Parimad mõõteriistad näitasid jahenemist. Ka Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel IPCC, mida süüdistatakse kliimahüsteeria ässitamises, tegi oma 2013. aasta raportis väga selgeks, et kliimasoojenemine võib olla peatunud. Küllap sellepärast, et akadeemikutel on häirivalt sageli õigus, ongi mõnus näidata praegu akadeemik Lippmaale näpuga ja teha nägu, et teadus (ka kliimateadus) ei ole tosina aasta võrra edasi liikunud. On ikka küll. Lisandunud on tohutult andmeid nii oleviku kui ka mineviku kohta. Need on muutnud maailmapilti ja nii spetsialistide kui ka laste nägemust sellest, milline tulevik meid ees ootab. Nende sõnum on ühine: eksimisruumi on jäänud järjest vähem.
Näib, et aastal 2008 on austatud akadeemikuga tehtud „köögilauaintervjuu“, mille juures ei olegi liigselt ei teadusele ega faktidele ruumi võetud. Ent osaliselt saab artiklis esitatud väidetega kindlasti nõustuda. Alates sellest, et päikesest ja selle aktiivsusest sõltub palju ning jääaeg tõenäoliselt kunagi naaseb. Neist esimese puhul on ka otsesed mõjud kaugelt suuremad ja vahetumad kui seda kirjeldatud kliimamuutus ning teisel juhul võib aega kuluda paarkümmend tuhat aastat. Sellise filosoofia juures ma siiski ütleks, et keskendume rohkem tänasele-homsele ning mõtleks esmalt, kuidas lähimategi aastasadade juures oleks planeet veel elamisvääriline.
Kas kliima muutub? Jah muutub. Võttes siin kasvõi näite IPCC ookeane puudutavast eriraportist, mis viitab sellele, et ookeanide soojenemine on hoogustunud alates 1993. aastast.
Neile, kes süvitsi teemast huvituvad: perioodil 1969-1993 täheldati 0-700 m sügavuses kihis soojenemist 3.22±1.61 ZJ võrra ja kihis 700-2000 m 0.97±0.64 ZJ võrra Perioodil 1993-2017 olid aga need määrad vastavalt 6.28±0.48 ZJ ja 3.86±2.09 ZJ (Flato et al, 2013). Selgituseks: ookeani soojendamiseks 1 kraadi võrra kulub 5500 ZJ.
Kuidas töötab IPCC?
Olen ise IPCC-s riigi esindaja, seega võtan vabaduse öelda, et IPCC on kooslus, mis võtab oma töös aluseks varasemad teadustööd ning ise kohapeal mingit uut hüpoteesi ei püstita ega tõestust sellele välja ei mõtle. Hindamis- ja hinnanguraportite koostamisse on üldjuhul kaasatud sadu teadlasi, kes töötavad läbi tuhandeid avaldatud teadusartikleid. Pole põhjust arvata, et tegemist on üleüldise konspiratsiooniteoreetikute klubiga, kes seninägematul moel on suutnud ühesuguse jutulegendi kokku leppida.
Loomulikult on ka IPCC-s tajutav mõningate nafta-kivisöe-maagaasi lembeliste riikide soov tuua mängu poliitilis-majanduslikud omakasupüüdlikud tahtmised, ent pigem on need tänaseni suudetud hoida vaid väitluste tasemel. Oma olemuselt peab IPCC olema sõltumatu, sh nii poliitikast kui ka täitevvõimust. IPCC ülesanne on kõige uuema tunnustatud teaduse koondamine terviklikuks sünteesiks ning poliitikakujundajale arvatavalt arusaadavasse keelde vormistamine. Seega ei ole põhjust öelda, et IPCC raportid oleksid kellegi äärmuslikest üksikhuvidest kallutatud.
Kas inimtegevus mõjutab planeedi kliimat? Jah, loomulikult!
Tänaseks ei ole selles enam mingit kahtlust - jah, otse loomulikult! Tõsi, rida looduslikult (ent osalt juba muutunud kliimast tingituna) aset leidvaid sündmusi ja protsesse emiteerivad kasvuhoonegaase suurusjärkude võrra rohkem kui otseselt inimtegevus. Seetõttu võibki kergesti tekkida „ega me saagi midagi teha“-suhtumine. Julgen öelda, et selline mõttekäik iseloomustab vaid poolele teele jõudmist ja seda, et algne arusaamine ning mõte ei ole veel lõpuni mõeldud.
On üsna elementaarne põhjus, miks me räägime eelkõige inimtekkeliste kasvuhoonegaaside piiramise vajadusest. See põhjus on võimalus, mida suudame tahtmise korral reaalselt ja tulemuslikult mõjutada. Nagu ikka – ise tegid, ise koristad.
Heaoluühiskonnas (ka meil Eestis!) kerib jätkuna tavaliselt lauale küsimus üksikust indiviidist ja tema võimest mõjutada keskkonnaasju, sh kliimamuutusi. Jällegi soovitan mitte evida käega löövat suhtumist. Ka ühes inimeses ja tema teadlikes valikutes võib peituda suur eeskuju ja metsik jõud, mis vallandub võimsal moel kui eeskuju leiab poolehoidu ja massides järgimist. Seejuures ei pea meie teadlikud valikud tulema mitte kaubandussektori rohepesust, vaid ikka kaine mõtlemise ja koolihariduse kaudu.
Ohjeldamatul tarbimispeol on meil kõigil võimalik teha valikuid ning otsida õnne mujalt, kui hästi reklaamitud saastkauba kokku hankimisest. Sama kehtib ka kõikvõimalike kaugete maade „supertoitude“ ja muude siinse maa traditsiooniliste toitude vaat et kohustuslikeks deklareeritud aseainete kohta.
Looduskeskkond omab üldistatult igasugustele muudatuste suhtes head kohanemisvõimet. Mõningad liigid, sh tänane inimene on aga sellised, mis vajalikku kohanemiskiirust näidata ei oska. Nõnda langevadki nõrgemad mängust välja.
