Endel Siff, Aadu Luukas, Anatoli Kanajev, Aleksandr Denisoff, Igor Lepetuhhin ja Vladimir Osavoljuk

"Ma ei ole huvitatud kiirest rikastumisest. Tulemused sünnivad karmi tööga," kuulutas ärimees Endel Siff (46) Ekspressis kümme aastat tagasi. "Me ei pane raha marmorisse, graniitsammastesse ja liiga ilusatesse autodesse, vaid ikka transiitkaubandust teenindavasse ärisse."

Lugu kandis nime "Muuga naftaparunite auahne mäng". Sõbralikul saržil seisid Siff ja tema äripartner Aadu Luukas (64) õlitünni ning Eesti esimese naftatankeri Lagedi mudeliga. Need kaks meest ehitasid üles naftatransiidi firmad Pakterminal ja N-terminaal.

Viis aastat hiljem (sügisel 1999) kirjutasin, et kui Siff oleks aktsiaseltsist Trans-Kullo (Pakterminali suuromanik) talle määratud dividendid ühekroonistes välja võtnud ja rahapakid üksteise otsa ladunud, kerkinuks vähemalt seitsme kilomeetri kõrgune torn. Rahatähed rivvi kleepides võinuks ta katta mõlemad raudteerööpad Tallinnast Moskvasse (1011 km). Ikka jäänuks kroone üle. Siff sai ainuüksi Trans-Kullost 77 miljonit krooni dividende. Siff kasutas vaheldumisi Porschet, Land Roveri maasturit ja 500-seeria Mercedest. Ta ise ütles kulutamise kohta: "Kolme pintsakut ühekorraga ei kanna."

Siffis peitub teatav annus edevust, kuid Kroonikas ta oma elamisega ei eputa.

Naftaäri pole enam ammu mehe ainuke mängumaa. Siff proovis internetiäris, oli korraks Isamaaliidus, sõdis ihu ja hingega Bekkeri sadama pärast. Nüüd tõmbavad teda laseriäri ja venekeelne meedia. Ta kuulub ka Hansapanga nõukogusse.

Siffist veelgi tuntum on Luukas (keda teised suurettevõtjad kutsuvad Nafta-Aaduks) ja seda mitte äri, vaid hoopis tema südamevilja, ühiskondliku kokkuleppe pärast.

Luukas on äärmiselt väljapeetud esinemismaneeriga. Ei mingit kuldset kaftanit või sooblinahkset kasukat, ei laialitõmmatud hõlmu, nagu kujutatakse ette bojaare või paruneid. Luukas sõitis aastaid Nissan Maximaga (mis pole kohalike rikkurite esimene valik) ning ei söönud lõunat Egoisti restoranis, vaid Muuga sadama sööklas. Luukas on jõudnud positsioonile, kus saab olla täpselt selline, nagu ta ise tahab.

Luukas rabab töötada 10–12 tundi päevas. Küsisin kord, mida ta oma rahaga peale hakkab. Ta ütles: "Kõik küsivad seda. Et kas istud rahahunniku otsas. Ei ole nii. Raha on lihtsalt instrument. Ta on käibes."

Vaba raha on Luukas pannud kas või rahaturufondi, sest see annab rohkem intressi kui tavaline pangaarve ning osakuid saab hõlpsalt müüa.

Kolmas tegelane pundis on Ukrainast pärit Anatoli Kanajev (56), kes on viimasel ajal meediasse sattunud peamiselt seoses Jõelähtme vallas merele liiga lähedale ehitatud majaga. Krundi müüs talle vana hea Viktor Kaasik.

Kanajev oli Muuga sadama direktor 1985-1998. Tollal kuulus Muuga küll Tallinna Sadama koosseisu, kuid tegutses eraldi nagu riik riigis. Kuna sadama juhil polnud sünnis olla samas tegutseva naftaterminaali osanik, kirjutas Kanajev aktsiad oma abikaasa nimele.

Ekspressile ütles Kanajev mullu, et on "hingelt optimist, ellusuhtumiselt pragmaatik, horoskoobi järgi Sõnn". "Kui on miski, mis mind liikumises hoiab, siis just soov aidata kaasa oma tütre, tütretütre ja tütrepoja eneseteostusele."

Rikkuse kohta märkis ta: "Nii nagu iga-aastast suurimate maksumaksjate edetabelit on rahvasuus hakatud kutsuma "lollilt ausate edetabeliks", näitab nimetatud tabel minu arvates pigem seda, kes kui avatult oma osalust majandustegevuses deklareerib."

Õigupoolest ei pea Siff, Luukas ja Kanajev selles nimekirjas olema. Nad on küll osanikud Trans-Kullos (mis on omakorda Pakterminali peremees) ja N-terminaalis, kuid dividendid ei laeku nende eraarvetele, vaid hoopis pisikeste valdusfirmade omadele.

Näiteks Luukasel on osaühing A. Luukas, Kanajevil Kantauro ning Siffil Deleter. Osa oma investeeringutest on Siff koondanud ka osaühingusse Primos.

Need ettevõtted kasutavad omanikele kuuluvaid aktsiaid kasutusvalduse lepingu alusel. Selline skeem aitab säästa tulumaksu arvelt.

Luukas saanuks oma firmast dividendidena välja võtta 97 miljonit krooni (puhtalt kätte), Kanajev enda omast 118 miljonit krooni ja Siff enda omadest 202 miljonit krooni.

Nende kolme mehe kõrval tegutseb veel üks kolmik, keda Äripäev paneb alati Eesti rikaste edetabelisse, kuigi nad pole siinsed kodanikud ega ela siin. Küll aga on nad Trans-Kullo kaudu Pakterminali osanikud ja teenivad Muugalt miljoneid.

Aleksander Denisoff (59) on Soome kodanik ja elab Espoos, kuid eelistab rääkida vene keelt. Suurema osa ajast veedab Küprosel. Oli koos Luukase ja Siffiga N-terminaali looja. Igor Lepetuhhin (59) esindab SRÜs Hollandi naftafirmat Royal Pakhoed, mis on Trans-Kullo kõrval Pakterminali teine osanik. Vladimir Osavoljuk on Rjazani naftatehase kunagine asedirektor. Viimased kaks on Vene kodanikud.

Vaid möödunud aasta läks sel seltskonnal aia taha. Pakterminali kasum kukkus 150 miljoni krooni peale. Firma juht Sulev Loo teatas esmaspäeval: “Maksame kasumi välja, peame ju omanikud rahulolevatena hoidma.”