„Kui me Afganistani läksime, siis raiuti meile pea sisse, et me läheme riiki vabastama Talibanist,“ ütleb Lauri Ader, endine Scoutspataljoni profisõjaväelane, kellega kohtun sügaval Soome metsade vahel asuvas Sastamala väikelinnas. Vähe on kohti, mis nii kapitaalselt erineks Afganistani viljatutest mägedest ja kuumusest kui talvine Süda-Soome – karge, inimtühi ja detsembris peaaegu alati pime. Kuid mälestused ärkavad ellu: madalate „lamamiskaevikute“ kaevamine kivisesse pinnasesse ja enda neis varjamine, tulevahetused afgaanidega, keda vaid harva nähti lähemalt kui paarisaja meetri kauguselt. Kui kedagi tabati, võtsid eestlased seda eriliste emotsioonideta, relvi mingite sälkude lõikumisega ei rikutud. Brittide juhtimisel võeti paljudel päevadel vastaselt suuri territooriume ja anti need õhtul kaevikutesse taandudes jälle käest ära. Ent Eesti sõdurid ei küsinud, mis on selle kõige mõte.


Avalehele
Loe veel: