18.04.2008, 00:00
(Enese)kriitiline meedia?
Toomas Raudam heidab paar kivi avalik-õigusliku meedia kapsaaeda.
Kirjutada meediast tähendab seda, et muutud ka ise meedia osaks, saad
selleks, kes sa olla ei taha või ei oska (kuid püüad). Ka
kriitika on meedia osa, kuid harva, kui meedia suudab iseenda suhtes kriitiline
olla. Igal aastal vähemalt korra juhib keegi tähelepanu meedia
puudustele, millele järgneb ajakirjanike üksmeelne protestilaine. Kui
ütlejaks on president, siis süüdistatakse teda katses vaba
meediat kas ära keelata või vähemalt tsenseerida, kui
ütlejaks on Marju Lauristin, siis kõlab viimseinstantsiline
tõde nii: “Ise sa meid õpetasid, hoia nüüd suu
parem kinni!”
Meedia õiglase kriitika teeb raskeks
asjaolu, et meediat kui ühiste tunnusjoontega nähtust pole olemas,
mis omakorda tingib selle, et iga kriitilise väite all peaks olema viide,
kelle või mille kohta see käib, see aga viiks sellise läkituse
emotsionaalse mõjujõu nullini. Nii muutubki kriitika objekt
paratamatult hajusaks. Selle tagajärjeks on absoluutne
ebakommunikatiivsus, mille põhjas kükitab
amööbdemokraatia, mis ei lase mitte kellelgi pääseda
mingite kindlamate otsuste või põhjusteni, suunates inimeste
loomuliku teada tahtmise soovi ja uudishimu ümber üha uutesse
kanalitesse. Muidugi leidub ka neid, kes suudavad minna lõpuni,
nõudes kohtus õiget või õigemat õiglust.
Tulemuseks on parimal juhul terve saabas katkise asemel (nn tarbijakaitse).
Kuid mitte keegi ei saa mitte kunagi leidma vastust küsimusele,
kas meedia on kollane või mitte või kas demokraatia on ikka parim
võimalik elukorraldus või leidub midagi muud. Kõik, mida
me küsida saame, kõik, millele leidub ka konkreetseid vastuseid,
sisaldub süsteemi sees, mitte sellest väljaspool. Vastused
demokraatia, aga ka ajakirjanduse kohta peituvad neis endis. Ning meis, kui me
seda päevast päeva teeme ja toodame. (Siinkohal tõstab
president mõtlikult kulmu, Lauristin aga võtab ninalt prillid,
pühib need puhtaks ja ...naeratab.)
Kõigest hoolimata
on meediamaastikul ka mõned ühised negatiivsed tunnused,
sõltumata sellest, kas tegu on kommertskanalite või
avalik-õigusliku süsteemiga. Alljärgnevalt puudutan
mõningaid ebakohti nn riigitelevisioonis, mis paljuski kattuvad
kommertskanalite omadega.
Raske isegi öelda, kes kellelt on
võtnud või kumb on parem, kas see, kui kaameraga imiteeritakse
kuritegu või kui helis jäljendatakse haige inimese puuet või
kui kultuurisaatest on saanud multifilm.
Visuaalsus ongi see,
millest peab alustama. Eesti Televisioonis vaata et polegi enam saadet, kus
saatejuht ei pea oma pead toppima mingisse põnevasse rakurssi.
Selline taotluslik võltspõnevus teeb karuteene sellistele
saadetele nagu “OP”, mida juhib Karl-Martin Sinijärv, ja
“Puutepunkt”, mille juhiks on Kaido Kahar. Mõistagi ei lasu
põhivastutus siin mitte saatejuhil, vaid režissööril
või produtsendil, kellest viimane on, nagu mulle tundub, võtnud
endale sama rolli, mis varem oli toimetajal, ning kes otsustab, mis on
trendikas/seksikas ja mis seetõttu väidetavalt müüb ehk
kogub vaatajaid.
“OPi” puhul jääb selline
mulje, nagu oleks kunstist rääkimine ilma “kunstita”
võimatu. Paraku aga ei jõuagi saatelõikude sisu nii
mõnigi kord vägivaldselt silma sisse trügiva
“stiili” juures silmast kaugemale. Visuaalset
üleküllastumist esineb ka muidu väga vajalikus ja empaatilises
“Puutepunktis”. Kuna saade räägib puuetega inimestest,
siis mõjuvad taoli
sed vääratused valusamalt kui “OPis”. Toon näiteks
vaid ühe saatelõigu, kus üritati helipildis jäljendada
hingamispuudulikkusega inimesi. See on ju sama mis mängida
langetõbise krampe! Samuti oli ränk eetiline eksimus pimedaks
jäänud suhkruhaige naise alasti ujuma vedamine, kusjuures pildile
jäi ka haige vastumeelsus seda teha (Eesti lood).
Käest
filmimine ja käega (jõuga) filmimine on kaks eri asja. Filmida
inimese nägu, valida õige distants “silma” ja silma
vahel on suur kunst, millega ei tule toime igaüks. Nii näidataksegi
näo asemel intervjueeritava jalgu, käsi või rinnapartiid.
Kommertskanalitel oli selline praktika üksvahe täiesti tavaline.
Kõik need vead, eksimused ja vääratused (loe:
ebaprofessionaalsus) oleksid välditavad, kui Eesti Televisioonis leiduks
keegi, kes kontrolliks saadete kvaliteeti ega laseks maksumaksja kanalisse
kommertskõntsa, mis sageli väljendub valedes arusaamistes oma
kutsest või lihtsalt hoolimatuses. Nagu ma tean, pole säärast
ametiposti ei televisioonis ega ka raadios. Kui aga selline kvaliteedikontroll
(hea nõuandja, mitte hirmuvalitseja) eksisteeriks, siis ei juhtuks ka
vahest nii nagu hiljutises “Pealtnägijas” (7.3), kus Mihkel
Kärmas, olles esitanud kimbu täiesti tühiseid lõigukesi
soolapuhujatest, nimetas oma saadet “süvenenud vaatluseks”.
Avalik-õiguslikus televisioonis või ka raadios
kasutatav fraseoloogia ei tohiks kattuda kommertskanalites tarbitava
sõnavaraga või sooviga iga hinna eest veenda vaatajat püsima
oma saate või kanali juures. Kahjuks on inglise keelest võetud
otsetõlge “jääge meiega” pugenud ka süsteemi,
mille eesmärk peaks olema teha saateid, mille vaatamine ei vaja ei
visuaalset koduvideolikku trikitamist ega ka palveid kanalit mitte vahetada.
Ning pole just päriselt üks ja sama, kas kuulda
hääldusvigu kommertskanalilt, kus pesupesemisvahendist Vanish
(kaduma, haihtuma) on saanud häälduspildis Varnish (tõrv,
tökat), või kui ma pean ETV kultuurireklaamis kuulma, et
pärast AKd on kavas teatriõhtu Jüri Kruusvalli
näidenditest! (7.3) Palju õnne sulle, Jaan, mitte igaühel ei
õnnestu vanemas eas uut elu elada!
Jääb mulje, nagu
painaks avalik-õigusliku tele- ja raadiotegijaid mure vaatajanumbrite
pärast. “Köitvuse” ohvriks langes ka president Toomas
Hendrik Ilves, kes ilmselt režissööri tahtel pidi oma
traditsioonilise uueaastakõne pidama Riigipanga saalis, marssides
ühest saali nurgast teise. Mis siis, kui ta komistab ja kukub,
mõtlesin, samas aga sähvatas peast läbi, et tore oleks. Mida
ta seal rääkis, õieti ei mäletagi. Aga ma ei imestaks
sugugi, kui järgmine kord mängiks president kõne ajal
piljardit või künnaks põldu või monteeritaks
mõlemad tegevused kokku!
Heas mõttes väljaspool
konkurentsi seisab Aarne Rannamäe “Vabariigi kodanikud”, kus
saatejuht on suutnud luua sundimatu vaba vestluse õhkkonna. Just see on
oluline. Mitte kümneid kordi nähtud poliitikud, kes suudavad
rääkida ükskõik millest, kuid kelle iga rakk reedab
väsimust ja tüdimust ning kes peavad igal juhul vajalikuks
rõhutada, kui suured sõbrad nad kõik eraelus on. Paraku
aga satub nii mõnigi kord kaamerasilma reetlik pilk või
närviline õlanõksatus, mis tühistab kogu eelneva
“tsiviliseerituse”. Aga ainult juhul, kui kaamera on professionaali
käes.
Hiljaaegu tõstis Sirp hä&
auml;lt kultuurisaadete nappuse üle, rõhuga kirjandusel, mis
teiste loomealadega võrreldes olevat eriti alakajastatud. Küsimus
pole aga mitte ajas, vaid kvaliteedis. Meil pole vaja “OPi”
koopiat, vaid täiesti uut kultuurisaadet, kus toimuks elav vestlus, mitte
rikkalikult illustreeritud, kuid tuim(ad) monoloog(id). (Sama võib
öelda / peab ütlema ka raadio kultuurisaadete kohta, mis
võivad küll olla huvitavalt vormistatud, kuid kus valitseb sama
hall monokroomsus ja elava diskussiooni puudus.)
Kellele kuulub
viimane sõna? Kes otsustab? Kas on võimalik seda teada saada
kuidagi teisiti kui vaatajate ja kuulajate ühisstreigiga?
Ühes demokraatia puudusi analüüsivas artiklis tõi
Slavoij Žižek näiteks Ameerika presidendi, kes vaatab aknast
demonstratsiooni, kus nõutakse Bushi tagasiastumist (“Fuck you,
Bush!”) ja vägede väljatoomist Iraagist. Presidendi
kõrval on keegi poliitik, kellele Bush siis uhkelt ütleb:
“Näete, see on Ameerika, just see on demokraatia. Igaüks
võib mulle öelda, mida tahab. Just sellist ühiskonda on meil
ka Iraagis tarvis!”
Žižeki järgi on demokraatia
Lääne-maailma ainujumal, mida ei muuda paremaks
(inimhüvelisemaks) mitte massidemonstratsioonid, mis vaid kinnitavad
süsteemi kui sellise elujõulisust, vaid süsteemi seestpoolt
õõnestamine täpsete küsimustega, mille lahendamist ei
saa edasi lükata, väites, et nii peabki olema või et see ongi
demokraatia.
Mäletan omast käest, kuidas nn N-ajal
üks meie peretuttav mehaanik küsis igal linnavalitsuse kohtumisel,
kuidas on partei kaasa aidanud kraani tilkumise likvideerimisele tema korteris.
Nii kaua küsis, kui riik kokku varises, mõistagi ei realiseerunud
see ilma radikaalse (laulva) revolutsioonita.
Ning kuigi ka minu
küsimused on sarnased, väiksed ja vaiksed, ei soovi mina ei
televisiooni ega raadio krahhi, isegi mitte revolutsiooni, vaid täiesti
teostatavat vigade parandust. Ning vahest ka seda, et need, kes seal oma
igapäevast leiba teenivad, julgeksid küsida ja vajadusel vastu
hakata.