Ettevõtja Gross ja müür, mis jäi ette
Virumaa suurimaid ettevõtjaid Oleg Gross (50) fenomenina huvitab mind juba ammu. Ja kui Rakvere lähedal sai valmis tema eramu ehk ettevõte esindushoone, muutus Gross topelt põnevaks. Mis on selle mehe edu valem?
Ta alustas autoärimehena. Ta tõi Siberist Novo-Kuznetskist Eestisse üle 400 Žiguli ehk tänapäeva keeles Lada.
Oli aasta 1987 ja mõningates Venemaa linnades olid autod vabamüügis. Hotellis pani Gross kaasas oleva sularaha külmkappi ja voodi vastu külmkapi ust. Nii sai rahulikult magada.
Vaikselt hakkas tekkima arusaam ettevõtja elust. “See aeg andis veidi algkapitali ja arusaamise, et ostja teeb hinna,” selgitab Gross.
Tal oli ka suur eeskuju – Energia kolhoosi esimees Georg Suurmets, kes liigse ettevõtlikkuse pärast istus nõukogude ajal mõned nädalad kinni. Nii on Gross viimased kümme aastat korranud Suurmetsa äriideed – kontrollida ketti seakasvatamisest kuni jaemüügini.
“Suurmets oli hea suhtleja, tugeva ärisoonega, füüsiliselt võimas ning otsekohese ütlemisega,” kiidab Gross. Sama võib ka Grossi kohta öelda.
Endise maadlejana oli Oleg Grossil piisav tahe ja tervis.
Grossi eeskuju Georg Suurmets pandi nõukogude ajal pokri selle eest, et asfalteeris tee, mis viis ta oma aja kohta uhke eramuni. Kedagi ei huvitanud, et tee viis edasi ka majandi kasvuhooneteni. Grossile tahetakse nüüd müüriga ära teha.
Rakvere turul
Kohtume Grossiga Rakvere turul. Ta on murelik ja esialgu keeldus intervjuust. Tema tegevuse vastu on hakanud järjest enam huvi tundma riiklikud inspektsioonid – igat sorti järelvalved. Aegajalt on ta saanud tümitada ajakirjanduses. Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk lihtsalt ei salli mind, kurdab Gross.
Tema uut Rakvere kesklinna kerkivat Madis Eeki projekteeritud kaubandushoonet on hakatud nimetama monstrumiks. “Provintsilinnas ei mõisteta kaasaegset arhitektuuri,” kurdab Gross.
Gross teeb ekskursiooni Rakvere turul. Räägib oma plaanidest, võimuvõitlusest linnas. Kombates ühtlasi, kas ajakirjanik pole kohale saabunud mõne kohaliku tüli tõttu.
Rakvere aselinnapea Peep Vassiljev ei hinda Grossi mõjuvõimu liiga suureks. “Meil on hea meel, kui kohalikud suurärimehed Rakveresse investeerivad.”
Gross ise on laienenud Rakvere raamidest välja. Täna plaanib ta teist kauplust Tallinnasse Lasnamäele ja esimest kauplust Sillamäele.
“Ettevõtjad ei ole ju sead. Nad loovad uusi töökohti ja uut väärtust,” selgitab Gross. Tema ettevõtmised koosnevad kahest osast: OG Elektra, mis haldab kaubandust, ja OG Elektra Tootmine, mis valmistab oma kaupa.
Sõidame Grossi musta sportliku Mercedes-Benziga vaatama tema ettevõtmiste südant – tootmiskeskust, kuhu ta kavatseb viia ka oma kontori. Nii oleks rahulikum.
Keskus ehk Grossi äriidee
Endise Energia kolhoosi tootmishooned, mille Gross 1993. aastal poole miljoni krooniga oksjonilt ostis, on renoveeritud. “See oli siis tõsine raha,” ütleb Gross.
Üksteise otsas on poolkaarena reas kümmekond tootmishoonet. Siin on kanala, euronõutele vastav tapamaja, vorstitsehh, kulinaariatsehh, kondiitri- ja pagaritöökoda. Siinsamas on ka tema keskladu, kust ta varustab oma paarikümmend kauplust.
Grossi fenomen hakkab mulle koitma. Tavaliselt on Eestis nii, et põllumehed kasvatavad sigu ning tahavad saada palka ja kasumit. Lihakombinaadid teevad vorsti ja tahavad kasumit. Kaupmees võtab nüüd liha ja vorsti müügile ning tahab palka ja kasumit. Gross teeb seda kõike ühes kohas, viies minimaalseks transpordikulud, ja kasumit tahab saada ainult ühe korra. Jämedalt öeldes kontrollib ta kogu protsessi alates sellest, kui emisest sünnib põrsake ja sellest saab tuhandekroonine elussiga, kuni selleni, kui seast saab 3200kroonine saslõkk. Seejuures kõik protsessi ülejäägid ja jäätmed söödetakse sigadele tagasi.
Ja umbes 500 miljoni kroonise käibega Grossi impeeriumist, mida näiteks Austria oludes nimetaks siiski ainult kopsakamaks väikeettevõteks, peab ikka midagi ainuomanikule näppude vahele jääma. Seda isegi siis, kui omanik näeb oma turgu keskmises ja vaesemas ostjaskonnas.
“Toodame alati vähem kui müüme. Alati võib teistelt tootjatelt kaupa juurde võtta,” seletab Gross. “Aga ilma oma tootmiseta me ellu ei jääks. Kaupmees saab tavaliselt sisseostetavale kaubale rakendada viie- kuni kahekümneprotsendilist juurdehindlust. See on liiga vähe. Kusjuures viimasel ajal tuleb müüa ka ilma katteta. Näiteks Pauligi kohvi müüme nii, et maksame ostjale peale. Lihtsalt muidu ei püsi konkurentsis.”
Paulig jagab oma kaupa läbi Kesko, mis neile kuuluvas Säästumarketis müüb kohvi odavamalt kui on Kesko hulgihinnad teistele kettidele. “Saan aru, et soomlastel on pikaajalised plaanid ülejäänud tegijad turult välja suretada,” ütleb Gross. “Mul ei ole midagi välisinvestorite vastu,” rõhutab ta samas.
Grossi juures on tööl palju tema sugulasi. OG Elektra Tootmise juhatuse esimees on Tarmo Terav, kes on Grossi ema vennapoeg. “Tarmo Terav on väga jäik tootmisjuht. Ta oli 80ndate lõpus suurmajandi peaveterinaar. Majand tassiti laiali ja ka peaveterinaar jäi tööta ning ta pere raskustesse. Nüüd ta teab, et igasuguste laialitassimise ja minnalaskmise meeleolude ning varastamisega tuleb võidelda,” selgitab Gross.
“Teisalt suurmajandid lihtsalt pidid lagunema, sest seal ei olnud omanikku ja igaüks võttis nii nagu oskas,” usub Gross tugevat peremehe kätt.
“Kui riik on omanik, siis omanikku ei ole. Ka elektriturg tuleb teha vabaks,” usub Gross.
Valimised tulevad
“Mul ei ole vaja oma närve nikastada, aga Rakvere linnavolikogusse oleks vaja ka ettevõtja mõtlemisega inimesi. Muidu jäävad peale kultuuriinimesed ja nende nägemus on üks: riik peab andma raha,” räägib Gross. See raha muidugi tuleks ära võtta ettevõtjatelt.
Ta on juba üheksa aastat istunud Rakvere volikogus, aga ei tea, kas uuesti kandideerida. Kuna ta on piirkonnas võimas häälekogumismasin, tunnevad tema vastu huvi mitmed suured erakonnad.
Eelmistel Riigikogu valimistel andis ta oma 2900 häälega suure panuse mõõdukate valimisedule ja vedas Riigikogusse erakonna tegevjuhi Tõnu Kõivu. "Olin seal toetajaliige."
“Täna tunnen pidurit, sest pean end erakondlikult määratlema,” selgitab Gross. Internetikommentaaridest saab ta aru, et on endale hulga vaenlasi kogunud.
Istume juba Grossi impeeriumi esindushoones. Basseinid, baarid, mullivannid, külaliste magamistoad. Rakveres paistab see maja silma. Tallinnas oleks see üks paarisajast luksuslikust uuseramust. Vahe viimastega teeb sisse ainult hiiglaslik paisjärv ja Grossi isiklik hüdroelektrijaam, mis suvel katab kogu villa elektrivajaduse.
“Teostasin siin oma unistuse,” selgitab Gross, kes on hariduselt Eesti Põllumajandusülikooli maaparandaja. “Saan aru, et see oli minu nõrkus. Saan aru, et see on laristamine, aga see on 2001 tehtud, mitte 1991. Ega ma seda endaga kaasa ei võta. Kõik mu riskid on siin Rakvere piirkonnas ja mu elu on kõigile näha. Kõik 800 inimest, kes minu firmas töötavad, võivad õhtul koju minna ning hommikul jälle tulla,” lausub Gross.
Eks inimesed arvavad, et Grossil on juba liiga palju.
“Ma olen Rakvere mastaabis mõõdetuna kaugele jõudnud ja minu kohustuste koorem on suur. Pidev oravrattas ringi jooksmine on väsitav. Tead, ma kadestan riigiametnikke, kes saavad kell neli päeval oma mobiili kinni panna," ütleb Gross.
Väike vaidlus müüriga
Keskkonnaministeeriumi haldusalas tegutsev Keskkonnainspektsioon on esiinspektor Toomas Liidja tähelepanelikkuse tõttu vaidlustanud müüri, mis varjab vaadet Grossi majale Tallinn-Rakvere maanteelt.
See müür on juba liiklusohutuse tõttu vajalik, ütleb Gross. Autojuhid peaksid ikka liiklust jälgima, mitte minu maja vaatlema, näib ta ütlevat.
“2001 sügisel leidis Lääne-Viru ringkonnakohus, et kallasraja sulgemine on ebaseaduslik. Oleme teinud vallale ettepaneku nõuda müüri likvideerimist. Vald keeldus ja andsime valla tegevusetuse tõttu Jõhvi halduskohtusse,” ütleb Keskkonnainspektsiooni nõunik Himot Maran.
Rakvere vald on õnneks minu poolel, ega ei nõua müüri lammutamist, ütleb Oleg Gross.
“Vald peabki olema Grossi poolel,” selgitab Lääne-Virumaa Keskkonnateenistuse juhataja Aivar Lainjärv. “Gross on ju suurim tööandja ning maksumaksja piirkonnas.”
“Nüüd tahab Keskkonnainspektsioon, et vald nõuaks aia likvideerimist, millel puudub ehitusluba vastavalt ehitusseadusele,” ütleb Himot Maran.
Juhtum tuleb arutusele sel neljapäeval Jõhvi Halduskohtu väljaõiduistungil Rakveres. “See ei ole sõda ärimehe vastu. Nõuame seaduse täitmist,” selgitab Himot Maran. See ei ole ka esimene müürisõda Eestis. Kummaline, aga ametnik eelistab alati koonduslaagriarhitektuuri kuuluvat traataeda ja ründab iga kivimüüri, mis olemuselt kuulub heasse Euroopa traditsiooni.
Veel kummalisem: samal ajal kui Heiki Kranichi juhitav erakond värvab Oleg Grossi oma parteisse, võitleb Heiki Kranichi juhitav ametkond ärimehe aia vastu.
Oleg Gross ei taha midagi arvata. Ütleb, et Reformierakonna majanduspoliitika on talle sümpaatne. Kuid viimaste aastate
kõige bürokraatlikum ametkond on keskkonnaministeerium koos oma keskkonnainspektsiooniga. "Oootaksin, et nad oleks rohkem ettevõtja sõbralikumad," ütleb Gross.
OLEG GROSS: Viru veri ei värise, kuid muresid jätkub.
VAADE VILLAST: Taamal paistev must müür närib juba ammu ametniku südant.
TOODE: Kaubanäidiseid Rakvere turult.
