Päiksepaistelisel hommikul Madridis pööravad kaks noort naist ühte kõrvaltänavas asuvasse korterelamusse ja hakkavad korteriustele koputama. Marcella ja Maria kulutavad terves linnas uste prõmmimisele ja postiavadest karjumisele palju aega. Enamasti ei avata neid uksi kunagi. Kui aga avatakse, võivad kaks naist jamasse sattuda. Nende töö Hispaania seksikaubanduse vastase võitluse eesrindel on ohtlik; mõlemat naist on rünnatud ja ähvardatud. Ometi jätkavad nad koputamist, sest olid teisel pool neid uksi nad ise. Neid sunniti oma kehi müüma käputäie eurode eest kümneid kordi päevas, seitse päeva nädalas.

Väita, et prostitutsioon on Hispaanias suur äri, on väga pehmelt öeldud. Kui 2011. aastal ÜRO raportist selgus, et prostitutsiooni arvestuses ollakse Tai ja Puerto Rico järel maailma kolmas riik, sai hispaania tuntuks kui Euroopa bordell. Kuigi paar nädalat tagasi valimised võitnud ja ka järgmiseks ametiajaks valitsusse kuuluv Hispaania sotsialistlik partei on lubanud seksi eest maksmise illegaalseks muuta, on prostitutsioon pärast selle dekriminaliseerimist 1995. aastal õitsele puhkenud. Värskete hinnangute järgi on Hispaania siseriikliku seksikaubanduse aastakäive ligi 24 miljardit eurot, riigis on sadu litsentseeritud lõbumaju ning umbes 300 000-pealine tööjõud.