Euroopa Impotentne Liit
Vanal heal Inglismaal on juba nädalapäevad kõlanud häirekellad, mis kutsuvad kuninganna alamaid Doveri pankrannikule, et tagasi lüüa järjekordset invasiooni Euroopa mandrilt. Miljonilise tiraažiga Daily Mail teatab, et on oodata "rängimat lööki brittide vabaduse pihta viimase tuhande aasta jooksul”. Võiks arvata, et Britanniale läheneb uus Võitmatu Armaada. Brittide teine suurima trükiarvuga kobruleht - Sun – apelleerib samast ohust kirjutades lugejaskonna patrotismile, mängides Teise maailmasõja lööklausetega, ja nüüd võiks jälle oletada, et teispool kanalit Calais' rannal koguneb uus Luftwaffe õhuarmee.
Sündmust, mis on Ühendatud Kuningriigis andnud põhjust selliseks käraks, kajastatakse Eesti ajakirjanduses natuke jahedamas sõnastuses: Postimees juhatas läinud aasta märtsis teema sisse pealkirjaga “Eesti loodab parandada Euroopa tuleviku konvendi töökorraldust”. Kuid ega Postimeeski suutnud lõpuks sõjakast belletristikast hoiduda: möödunud aasta mais ilmunud usutlusele Henrik Hololeiga pandi pealkirjaks “Eesti sööstab Brüsselis otsustavasse lahingusse” ning tänavu aprillis võis lehe veergudel näha lugu “Väikeriikide mäss ELi tulevikukonvendis”.
Brüsselis käivad lahingud, mässatakse, pannakse kokku invasiooniarmeesid... Meie armsas konnatiigis krooksutakse samal ajal ükskõik millisest muust (Riias olla juhtunud midagi olulist ning varsti on ka jaanipäev), nii et võiks arvata, nagu ei puudutaks Euroopa Liidu pealinnas toimuv meid sugugi.
Tegelikult päris nii see pole. Juhul, kui Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga on midagi enamat euroskeptikute sofismist, võiks praegu toimuvat võrrelda 1939.-40. aastaga, mil kõigile oli selge, et Eesti on sattunud ühe jõukeskuse mõjusfääri ning ainus, mille üle võis veel arutada oli, kas edasine eksistents käib Soome, Mongoolia või Valgevene moodi.
Euroopa riigikogustumine
Eesti kodanikel puudub huvi selle vastu. Võibolla on see ka paratamatu, sest Euroopa Liidu ümbertegemisel head lahendused puuduvad ja nagu sellistel puhkudel ikka, eelistab laiem üldsus suu kinni hoida, varudes jõudu ning kriitikameelt pärastiseks, kui otsustajad on sõna öelnud ning saabub osatajate tund.
Milles on Euroopa Liidu tänane probleem? Probleem on selles, et Liit ei saa enam vanamoodi edasi olla. Liit on välja kasvanud oma algsetest piiridest mitte ainult territoriaalselt, vaid ka ideeliselt.
Milles on Eesti probleem ELiga ühinemisel? Probleem on selles, et Eesti tahab ühineda vana Liiduga. Vana Liit sai alguse väga kitsalt piiritletud ad hoc ühendusest, kus iga liige säilitas oma poliitilise iseolemise ning riikliku võimutäiuse; vana Liit oli iseseisvate riikide äriühendus ehk täpselt see, mis tänasele Eestile sobiks. Ent mis põhjusel ei taheta meile seda vana Liitu anda? Põhjus lihtne – vana Liitu pole enam olemas.
Piiratud äriühing on kolmekümne aastaga muundunud hiiglaslikuks konföderatsiooniks, mille poliitiline juhtimine on läinud aina keerulisemaks. Mis toimis kuuest vürtspoodnikust koosnevas äriklubis, toimis üpris hästi ka klubi suurenemisel üheksale, kuidagimoodi ka selle suurenemisel kaheteistkümnele, lõpuks üle kivide ja kändude selle suurenemisel viieteistkümnele (see oli viimane laienemine Austria, Rootsi ja Soome lisandumisel), kuid selle toimimist ei saa kuidagi oodata pärast suurenemist kahekümne viieni.
Näide kodust. Istugu Riigikogus pinutäis erakondi, kes suudavad jõuda üksmeeleni ainult kuudepikkuse lehmakauplemisega; maandugu peaministri kabinetti Toompeal iga poole aasta tagant uus nägu, kes toob endaga valitsusse terve plejaadi teisi uusi nägusid, kes lahkuvad oma kohalt enne veel, kui jõuavad neile usaldatud haldusalas teha midagi kasulikku. Tegelikult tuttav olukord. Väga demokraatlik, kuid samas impotentne.
Eesti senine panus Euroopa Liitu on impotentsuse süvendamine. Kui Ida-Euroopa riigid võetakse Euroopa Liitu, säilitades seal seni kehtinud korraldus (üldjoontes seda väikeriikide hulgas olev Eesti nõuabki), siis on see võrreldav seisundiga, kus Riigikogus istub 25 väga erinevat fraktsiooni ning igaüks neist omab vetoõigust ülejäänud 24 otsustele. Sellise kogu efektiivsus on null. Eesti tahab sellist “nulli” kartusest (nagu kardavad ka paljud teised), et vetoõiguse kaotamisel sõidetakse temast otsuste langetamisel lihtsalt üle. Ent asjal on ka teine külg. Euroopa Liidu impotentsus, mida Eesti-suguste riikide egoism toodab, tähendab seda, et Euroopast tervikuna võivad rahvusvahelisel areenil üle sõita kõik riigid, kes evivad keskset ning seega kiiret juhtimist. Näiteks USA praegu või Hiina homme.
Koolkondade põrkumine
Ometi on ekslik arvata, et Euroopa Liidu tõhustumise põhitakistus on kääbuste egoism.
ELi ümbersepitsemist moodustiseks, mis oleks suuteline – nagu Euroopa poliitikute ühendkoor nii veenvalt laulab – “vastama 21. sajandi väljakutsetele”, takistab ennekõike kolme suure riigi käitumine. Need on Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia.
Asi pole selles, et nad on suured ja tähendab ka ülbed (mida nad muidugi on). Asi on nende riikide erinevas demokraatiakogemuses. Brittidel näiteks puudub kirjutatud põhiseadus. Selle asemel on sajandite jooksul kogunenud aktid ning pikaajaline traditsioon nende tõlgendamisel. Britid suhtuvad väga umbusklikult mõttesse, et uuenevale Euroopa Liidule kirjutatakse konstitutsioon ning et ka nemad võiksid hakata selle järgi elama. Praegune korraldus, kus ELi siseelu käib orgaanilisel teel kogunenud aktide järgi, sobib brittide poliitilise traditsiooniga märksa paremini.
Prantslaste kogemus ütleb, et neile sobib tugev presidendivõim ning otsustamisõiguses suhteliselt piiratud parlament (prantslaste parlament ei otsusta isegi iseenda päevakorrapunkte). Loomulik, et Euroopa Liidu reformikavandite visandamisel pakuvad prantslased presidendikeskset mudelit, ning olles samas harjunud tsentralistliku riigiga, ei taha nad kuuldagi föderaalsest Euroopast, nõudes selle asemel “isamaade Euroopat”.
Sakslased seevastu, tulenevalt nende kogemusest, pakuvad just nimelt föderaalset Euroopat, kus iga liikmesriik annab suure osa oma otsustamisõigusest Brüsselile, kuid kus samas oleks ka suur roll Euroopa parlamendil.
Kõrvalt vaadates on see kõik väga põnev jälgida. Ent me pole kõrval, me oleme sees. Niisiis - Soome, Mongoolia või Valgevene?
