Euroopa Liit pensionäride meelevallas
Rohked arutelud selle üle, kas finantskirjaoskamatuse ja logelemise tõttu võlgadesse sattunud Euroopa äärealadel on pääsemislootust, hakkavad uudisväärtust juba minetama. Miskipärast on hoopis vähem esitatud kolme küsimust, mis tulevikus selliseid kriise ära võiksid hoida. Esiteks, miks pidevas väliskaubandusdefitsiidis (Kreeka, Portugal, Hispaania, Belgia) või investeerimismullis (Iirimaa) riikide juhid ei näidanud üles vähimatki soovi olukorda muuta? Teiseks, miks Euroopa Komisjon, kes muidu suudab arvet pidada iga viimase kui piimaliitri ja kartulikilo üle, ei märganud ääreriikide miljardilisi petuskeeme eelarvedefitsiidi varjamiseks? Kolmandaks, kas Euroopa eliit ikka püüab lähenevat finantskrahhi ennetada või hoopis ebameeldivad reformid võimalikult kaugesse tulevikku lükata?
Euroopa juhtpoliitikute väitel polevat küsimuste tõstatamiseks praegu sobiv aeg – need tekitavat osapooltes piinlikkust, mis ei tulevat olukorra lahendamisele kasuks. Kuidas sa ikka tunnistad, et mitmed riigid on Euroopa Liitu astumisest peale oma finantsandmeid ilustanud ja Euroopa Komisjon seda luuletust saksa ja prantsuse investorite rõõmuks uskunud. Lihtsam on süüdistada kasuahneid spekulante, odavat Aasia tööjõudu või globaalset majandustsüklit. Paraku on need “negatiivsed tegurid” juba aastakümneid eksisteerinud. Järelikult on põhjus milleski, mida veel 30–40 aastat tagasi ei olnud.
Mis siis ühendab Euroopa Liidu presidenti, Euroopa Keskpanga presidenti, Kreeka peaministrit, Eestist pärit Euroopa Komisjoni volinikku, enamikku Euroopa suurpankade juhte, suuremat osa poliitilisest eliidist ja valimisõiguslikest kodanikest?
Eeskätt hall pea, pensionäri või pensionieeliku vanus. Aga ka heaolu ja vastumeelsus kõige suhtes, mis seda meeldivat olukorda võiks muuta. Milliseid reforme saab oodata ühiskonnalt, kus pensionäre valitsevad pensionärid, kes kõik soovivad eelkõige väärikalt lõpu poole suunduda?
Loomulikult poleks hallpead vastu, kui nende eelistused võimaldaksid samal ajal konkurentsivõime ja noorte tööhõive kasvu, innovatsiooni, võlgnevuste vähendamist ja turusignaalide paremat arvestamist. Paraku on see õnnestunud vaid üksikutes riikides: Saksamaal, Luksemburgis, Madalmaades, Soomes ja Rootsis. Aga et mingil juhul ei tohtivat turureeglite, innovatsiooni ja muutuste nimel ohverdada stabiilsust, naudib suurem osa Euroopast eliidi ja ülalpeetavate kokkuleppe raames heaolu, lastes riigieelarveid pidevalt defitsiiti ja kasvatades päevast päeva riigivõlga. Eeskätt kreeklased on selle kunsti nii kaugele arendanud, et reitinguagentuurid peavad nende usaldusväärsuse tähistamiseks aina uusi madalamaid riigireitinguid välja mõtlema, mida seni ei ole isegi Zimbabwe või Somaalia jaoks vaja läinud.
Euroopa hallpeastuv poliitiline eliit aga peab oma põhirolliks ühiste väärtuste ja solidaarsuse rõhutamist. Grupiteraapia raames soigudes veendakse iseennast ja üksteist, et “küll kõik taas korda saab”, “tuleb vaikselt ja rahulikult lamada, kuni häda mööda läheb” või “tänapäeva maailmas on kõigi riikide võlakoormus kasvav”.
Seda suhtumist väljendab ilmekalt näiteks Jürgen Ligi 17. mai Äripäevas: “Kui ikka pangad kukuvad, on majandus laokil ja pankrotid massilised. Sealt jõutakse teiste riikide umbusaldamisele, tekivad surved, intressimäärad on igal pool üleval. Väga paljud hoiustajad ja investorid kaotaksid väga palju raha, väga paljud ettevõtted satuksid löögi alla. Pensionifondid – kõik satuvad surve alla.”
Vanainimeselik “ootame ja vaatame, küll läheb mööda, ärge ainult torkige” lähenemine domineerib ka Euroopa finantssektoris ja suurkorporatsioonides. Pensionifondid näiteks ei soovi tunnistada, et on ostnud lootusetuid võlakirju, pangad ei taha seista silmitsi väärtust kaotavate tagatistega, ettevõtjad tahaksid vältida tarbimisvõime vähenemist ja intresside kasvu. Kliente kutsutakse üles rohkem laene võtma ja võlgu tarbima (mitte efektiivsemalt töötama ega kokku hoidma), siis tulevat ka majanduskasv ja võivat kindel olla oma tulevaste pensioniosakute väärtuses. Ent mis tegelikult juhtub?
Aasta pärast on pensionäridest valijaid kogu Euroopa peale ligemale pool miljonit praegusest enam ja riikide võlakoorem üle jõu käivate pensionimaksete tõttu kümnete miljardite võrra kasvanud. Juuniks 2012 on Kreeka ja Portugal oma võlakirjamakseid juba korduvalt edasi lükanud, Hispaania otsib meeleheitlikult võimalusi nendega mitte ühineda ning Itaalia ja Belgia leiavad end üha madalamaid reitinguid saamas ning kõrgemaid intresse maksmas.
Lahendus iseenesest poleks keeruline. Vältimaks pensionäride poolt valitud pensionäride valitsemist, peaks valimisõigus olema vaid neil, kes pole ülalpeetavad. Ehk enne täisealiseks saamist ja pärast pensionile jäämist ei tohiks valimiskastide juurde asja olla. See tooks poliitikasse nooruslikumat energiat ja ideid ning motiveeriks inimesi varem tööturule ja hiljem pensionile minema.
