Saksa ajakirja Spiegel toimetus palus äsja oma ingliskeelse väljaande lugejaid, et need hoiaks end euroala majanduskriisi lugusid kommenteerides tagasi sakslaste natsiminevikule viitamisega.

“Väited, et sakslased üritavad kuidagi maailma üle võtta, aidates eurotsooni riike majandusabiga, ei lähe mitte ainult teemast mööda, vaid solvavad ka teiste, mõistlikumate lugejate intelligentsi, kes tahaksid osaleda mõistlikus debatis,” kirjutasid toimetajad.

Pagan seda teab. Äsja eestikeelsena ilmunud briti ajaloolase Mark Mazoweri raamatus “Hitleri impeerium. Natsivõim okupeeritud Euroopas” on eraldi peatükk natside nägemusest Euroopa majanduse organiseerimise kohta. Pärast võitu, mis teatavasti tulemata jäi. Ent mitmed ideed said sõja järel siiski teoks: ühtne transpordisüsteem, vaba kapitalivool, äri- ja kaubandusgruppide kokkuleppel põhinev majandusliit. 1951. aastal pandi kokku Euroopa söe- ja terasetööstus, mis omakorda laiendati 1956. aastal tolliliiduks. Millele lisandus 1962. aastal ühine põllumajanduspoliitika. Ja nii edasi, kõik need sammud tänase päevani välja.

Meenutagem siinkohal ka sotsiaalse turumajanduse idee võidukäiku sõjajärgsel Saksamaal. Idee autor on teatavasti Ludwig Erhard, esimene sõjajärgne Saksa majandusminister. Erhard mediteeris nende asjade üle juba sõja ajal. Koos mõttekaaslastega, kelle hulgas oli SS-Brigadeführer Otto Ohlendorf, tollal Saksa julgeolekuülem. Ohlendorf poodi Nürnbergis sõjakurjategijana. Tema mõttekaaslane Erhard on aga läbinisti positiivne tegelane, keda jäädaksegi mäletama kui wirtschaftswunder’i käimalükkajat.

Euroopa on traditsiooniderohke maailmajagu. Isegi kui otsustatakse pöörata ette täiesti puhas lehekülg, hakkavad tuttavad märgid läbi kumama. Eelmisel nädalal toimus Brüsselis ELi tippkohtumine, mille kohta levib praegu seisukoht, et Saksamaa sai seal lüüa. Itaalia ning Hispaania, toetatuna Prantsusmaast, olevat oma tahtmise peale surunud. Vana euroopaliku tava kohaselt on maailmajao võimsaim riik alati seisnud vastakuti ülejäänud riikide koalitsiooniga.

1519–1659 käis kambaka tegemine Hispaaniale, kes ühe ajaloolase sõnutsi oli nagu lõrisevast koerakarjast ümbritsetud karu. Hispaania oleks iga vastase kiirelt nokauti löönud, aga tegelda nende kõigiga korraga ta ei suutnud. Pärast seda tuli Prantsusmaa kord unistada maailmajao valitsemisest. Sõpradeta “päikesekuningas” Louis XIV hakkas oma eesmärkide saavutamiseks isegi türklastega mehkeldama, aga seegi ei aidanud ülejäänud eurooplaste kadeduse ja vihkamise vastu. Prantslaste jõupurse Napoleoni ajal lõppes teadagi Waterlooga. Pärast seda oli pool sajandit rahu ning siis hakkas kogu trall uuesti pihta. Seekord Saksamaa ümber. Peeti maha kaks vägevat (maailma)sõda, kus jõudude vahekord oli nii nagu ikka – Saksamaa, peaaegu üksi, kõigi teiste vastu. 1945. aastal tundus korraks, et probleem on lahendatud: purustatud Reich jaotati okupatsioonitsoonideks ning paljud ennustasid, et sellest sakslased enam ei toibu. Olgu lisatud, et tollal arutati ka märksa pikaajalisemaid abinõusid. Ühendriikide rahandusminister Henry Morgenthau esitas 1944. aastal plaani, mille järgi Saksamaa oleks tulnud jaotada kaheks riigiks, rasketööstus hävitada ning kivisöe leiukohad (Saar, Ruhr, Ülem-Sileesia) anda rahvusvahelise kontrolli alla. Saksa militarismi murdmiseks tuli sakslased muuta lehmapidajate ja kartulikasvatajate rahvuseks. Ent Saksamaa tõusis peagi majanduslikult maailmajao suurimaks riigiks ning paralleelselt sellega algas Euroopa ühisturu loomine.

Kui Saksamaa on ajalooline “viga”, siis Euroopa Liit on katse seda viga parandada. Kogu inimkonna ajalugu ongi üks lõputu katse parandada tehtud vigu. Mille käigus tehakse muidugi uusi vigu.

Käimasolev eurokriis on ilmekas näide. Seesama Spiegel, mille toimetajad on hädas natsiminevikku meenutavate kommentaatoritega, avaldas paar kuud tagasi põrutava artikli. Lugu põhines Saksamaa LV valitsuse dokumentidel aastatest 1994–98, mille toimetus oli enda käsutusse saanud. Memod, protokollid, sisemine kirjavahetus, mis heidavad valgust ühisraha euro tekkele. Kantsler Helmut Kohl teadis hästi, et selleks sammuks ei olda valmis. Täpsemalt polnud selleks valmis Itaalia, kelle eelarvenäitajad ei sobinud kehtestatud kriteeriumidega. Kohl käskis oma nõunikel ja asjatundjatel suu pidada. Itaallased aga tegid mõned rahandustrikid ning veidi hookuspookust raha ühest kohast teise tõstmisega, saades sel moel nõutavad asjad korda. Paberil. Kaks aastat hiljem võeti eurotsooni Kreeka, mille eelarvespetsidele heidetakse praegu ette suurt loomingulisust. Kreeka kohta ütlevad kõik, et tema vastuvõtmine oli viga, aga enne seda tehti märksa suurem ja rängem viga Itaalia vastuvõtmisega. Kusjuures sakslased teadsid seda. Kohlil seisis tollal ees sisepoliitiline jõukatsumine kantslerivalimistel. Tema pearivaal Gerhard Schröder – sots, Vladimir Putini tulevane sõber ning Gazpromi “stipendiaat” – oli see mees, kes hoiatas euro eest, öeldes selle kohta kränkelnde Frühgeburt (umbes “põdur enneaegne”).

Miks Kohl seda tegi? Tal oli ajalooline missioon – Euroopa ühendamine. See oli poliitiline eesmärk. Niisugustel ülevatel hetkedel peab majandusstatistika ajaloo ilu ees taganema. Kohl ei pidanud võimalikuks kehtestatada eurot Euroopa ühenduse asutajaliikme Itaalia osaluseta. Ka prantslased andsid toona mõista, et nende kaasalöömine sõltub Itaalia kaasamisest.

Ent põhiline motiiv oli näidata, kui väga on Saksamaa muutunud heaks euroopalikuks riigiks. Kohl sai tunda kõikide umbusku, kui asus 1990. aastal Saksamaad taasühendama. Euroopa ühisraha projekt pidi kaotama kahtlused, et taasühendatud Saksamaa võiks maailmajaole peale suruda D-marga. Ehk teha täpselt sama, millest omal ajal unistasid natsiaegne Saksa majandusminister Walter Funk ning majanduslike neliaastakute juht Hermann Göring.

Euro tekkis sellepärast, et sakslased on mineviku pantvangid. Ja kogu ülejäänud Euroopa koos nendega.Kriisivaba JunckerVaid aasta tagasi, 3. mail 2011 teatas Postimees: president Toomas Hendrik Ilves ja Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker kinnitasid täna, et euroala ei ole kriisis ning euro-riikide võimuses on ala veelgi tugevamaks ja edukamaks muuta.

Tänavu juunis nimetati “kriisivaba” Juncker taas eurogrupi juhiks.

Ülo Jalakas