Noor multifilmimees ja muusik Kaspar Jancis tegi sel nädalal oma näitejadebüüdi laiema avalikkuse ees. Teisipäeval esietendus VAT teatris Aare Toikka lavastatud “Pal tänava poisid”. Kasparilt pärineb ka tüki lava- ja muusikaline kujundus.

Kunstnikuna pole “Pal tänava poisid”  Kasparile küll esimene teatritöö – aasta algul Vanemuises esietendunud Mai Murdmaa balletilavastuse “Alice imedemaal”novaatorlik  kujundus pälvis vaatajate tähelepanu ja tunnustust. Sügisel ilmus aga Kaspari kirjutatud filmimuusikat viljeleva ansambli Kriminaalne Elevant plaat “Kinocirkus ehk seikluslikku muusikat põnevatele filmidele”, kus multikunstnik ka kitarri mängib. 

Kaspar, kuidas tulid mõttele hakata näitlema? Kas kutsuti või tegid ise vastava ettepaneku?

Selle ootamatu ettepaneku tegi lavastaja Aare Toikka telefoni teel. Esialgsest jahmatusest üle saanuna nõustusin, kuna VAT on lahe kamp ning minu eelmisest näitlejakogemusest – algklasside jõuluetenduse rebaserollist  on jäänud kustumatu mälestus. Peale selle ei jookse pisuke näitlejakogemus algajal rezhissööril kindlasti mitte mööda külgi maha.

Tehes filmitööd puutud tahes tahtmata näitlemisega kokku. Ka bändi tegemine on kokkupuude lavaga. Aga ega nende eri asjade kokku viimine pole sugugi lihtne.

Kas lava- ja muusikalise kujunduse tegemisele tuli kasuks ka eelnev “Alice imedemaal” kogemus? Kumba oli raskem teha? Kumba põnevam?

Lavakujundaja aupaistel laseks seekord särada kogu VAT teatri trupi peale. Minu roll lavakujundajana oli pigem ühe antiikse harmooniumi omamine ning kostüümide vormi- ja värvilahendus.

“Alice´i” kogemusest oli eriti kasu kostüümimaterjalide jahil kangadzhunglites. Tegemist on niivõrd erinevate teatriliikidega, et neid on väga raske võrrelda – põnevust pakkusid mõlemad tööd.

Kriminaalne Elevant pole sinu esimene bänd. Kuhupoole oled muusikalises mõttes liikunud võrreldes kunagise Operatsioon Õ-ga?

Kuna pärast seda, kui olin asunud filmi õppima Soome, ei olnud aega ega tahtmist enam punkbändidega jännata, kanaliseerus muusikakomponeerimise tung oma koolitöödesse. Hiljem lisandusid erinevad pakkumised teistelt animarezhissööridelt. Kriminaalse Elevandiga oleme peale mänginud ka tummfilmile “Nosferatu õuduste sümfoonia”.

Kriminaalset Elevanti seob Operatsioon Õ esimeste helikandjatega (viimastel ei olnud au osaleda) minu isik ja humoorikas suhtumine muusikategemisse. Kuna ansamblis Kriminaalne Elevant on kõik peale minu õppinud muusikud, on tulemus kindlasti palju professionaalsem. Lood on keerukama harmoonia ja struktuuriga. Mõnesse palasse on sugenenud isegi kerge melanhoolianoot.  Kuid üldiselt ei ole mu muusika kaotanud oma naiivsust ja lusti.