Kopenhaagenis kaks aastat tagasi: Euroopa Filmikunsti Akadeemia tseremoonial. (EFA)

Euroopa kinomaailm on kogu aeg olnud hädas sellega, et ameerika filmid vallutavad turgu. Läinud sajandi lõpul alustas rühm Euroopa kineaste enesekaitseaktsioone. Tollal veel Lääne-Berliini kultuurisenaator Volker Hassemer kutsus 1988. aasta novembris kohale nimekaimad Euroopa kineastid, et valida parim Euroopa film. Luksushotellis Kempinski diskuteeriti hommikuni, teiste seas Bernardo Bertolucci, Wim Wenders, Nikita Mihhalkov.. .

Esimeseks Euroopa parimaks filmiks sai “Lühifilm tapmisest”, autor Krzysztof Kieślowski. Üritusel valitses kõrgelegants: auhindamisel pakkus Nikita Mihhalkov kõrvalosatäitjale Curt Boisile laval kaaviari. Samas kirjutati alla ka tšehhi lavastaja Jiri Menzeli kirjale vangis olevale Václav Havelile.

Juba mõni kuu hiljem, 1989. aastal, vormistasid ligi 40 kineasti Euroopa Filmi Ühingu, mis kaks aastat hiljem nimetati akadeemiaks. Akadeemia edendab filmikunsti konverentside ja treeninguürituste kaudu, taotleb ehitada silda loovuse ja tööstuse vahele. Tegevus kulmineerub aasta lõpul Euroopa Filmiauhindade kätteandmisega. Esimene ühingu ja seejärel ka akadeemia president oli Ingmar Bergman, 2005. aastast on selle eesotsas prantsuse produtsent Yves Marmion.

Kui algul andsid tooni nimekad režissöörid, siis tänaseks on demokraatlik sisseastumisprotseduur akadeemia uksed avanud praktiliselt igale filmitööstuses osalejale. Liikmeid on juba üle 2300, ühingusse võivad kuuluda kõik filmitööstuses tegutsejad, kel staaži vähemalt kolm aastat ja kelle töö on leidnud tunnustust. Peamine raha tuleb Saksa rahvusloteriist.

Euroopa Filmiakadeemia sõsarseltsideks on 14 rahvuslikku filmiakadeemiat, kuhu samuti on kõigil filmitööstuse esindajatel üsna vaba sissepääas. Näiteks Briti akadeemiasse pääsevad juba ka videomängude tegijad.

Esimese eestlasena kutsuti Euroopa Filmiakadeemia liikmeks 1999. aastal produtsent Mati Sepping, talle järgnes Tiina Lokk. Praegu on Eestist liikmeid 20. Samal ajal demokratiseerusid ka Oscarid. Kui 1927. aastal moodustatud Ameerika Filmikunsti ja Teaduse Akadeemia oli mõeldud kui “supereliit”, siis peagi hakkas saba liputama koera ennast.

Kuid aristokraatlik elegants stiilitunnusena on jäänud. Needsamad Oscarid tõid filmimaailma punase vaiba fenomeni juba enam kui 80 aastat tagasi, seda on järginud Cannes oma säraga.

Laupäeval jõuab see maailma filmiauhinnnapööritus ka Eestisse. Et algul loodetud 26 miljoni krooni asemel saadi Eestist 18 miljonit krooni, pole takistanud ettevalmistusi. Kindlad tulijad on tänaseks küll vaid elutööauhinna saaja näitleja Bruno Ganz ja helilooja Gabriel Yarad.Nominentide vastamise deadline on täna.

Laupäeval laotatakse Nokia kontserdisaali punane vaip. Kutsel on rõivakoodiks smoking, tume ülikond, pikk kleit. See toob meie lumisesse Tallinna ärevust. Peale presidendivastuvõtu polegi ju õieti kohta, kus ennast näidata. Võib-olla inglise saadiku suvised kübarapeod?

Kuidas punast vaipa tehakse, näitab Olivier Nicklaus’ dokumentaal “Punase vaiba sära”. Diivasid kindlustab disainerite, stilistide, moekunstnike armee, kellele maksavad moeärimehed. Halle Berry ütleb: “Enne galat saan ma ootamatuid kinke.” Moekunstnik Karl Lagerfeld sekundeerib: “Fakt, et me maksame näitlejatele hästi, päästab neid viletsatest filmidest.”

Näitlejataride astumine punasele vaibale on muutunud isiklikust ettevõtmisest massinähtuseks ja miljardidollariliseks äriks. Kumus saab “Punase vaiba sära” näha järgmisel päeval pärast galaõhtut, kus 23. korda pärjatakse euroopa filmimeistreid kauni anonüümse naisekujuga, tänavu 13. kategoorias.