Teil on haruldane foto Elton Johnist ja Ray Cooperist, kuidas te saite selle pildi omanikuks?

See rariteetne originaalfoto (18 x 24 cm) koos autogrammidega pärineb aastast 1979, mil Elton ja Ray Cooper tegid ainulaadse, kordumatu show-turnee Nõukogude Liidus – Moskvas ja Leningradis. Pildil istuvad külalised kuldse palmi all Inturisti hotellis Moskvas.

Mulle andis selle foto enne kontserdi algust Rossija kontserdisaalis kogu ootava ja istuva publiku nähes üle filmi “To Russia With Elton” režissöör Dick Clement tänuks selle eest, et andsin intervjuu tema tulevases filmis. Tänu talle sain üldse kontserdile pileti. Kaldun arvama, et seda fotot ei leia tervest Baltikumist ja kogu Nõukogude Liidu kohta oli neid tollal ehk üldse kokku mõned üksikud eksemplarid. Kahtlen, kas Eltonil endalgi seda fotot on.

Kuidas te Moskvasse sattusite?

Kõik toimus väga ammu, 33 aastat tagasi, kuid samas nagu alles eile. Töötasin tollal Eesti Raadio muusikasaadete toimetuses ja uppusin ülepea muusikasaadetesse. Tollal oli üks minu lemmikutest ka Elton John, kelle muusikat ma palju eetris kasutasin ja kelle plaate samuti stereofonoteeki ümber võtsin. Mäletan, et keegi tuli raadiomaja koridoris vastu ja küsis, et kas ma olen juba pileti muretsenud oma lemmiku kontserdile. Mmm... Elton Moskvas?... Nii sain teada, et Elton saabub Nõukogude Liitu, mis tollal oli täiesti ime. Nii hakkasingi piletit otsima, kuid keegi ei suutnud mind aidata. Minu hea kaastöötaja tollal Anne Erm pakkus mulle võimalust saada pilet Leningradi kontserdile, kuid millegipärast soovisin ma kindlalt just Moskvasse.

Piletit ei suutnud mitte keegi kuskilt leida, nii tegin saated valmis ja läksin lennujaama Moskva lennukile. Oli laupäev ja kontsert toimus pühapäeva õhtul. Saabusin Moskvasse õhtul ning igal pool, kust käisin piletit otsimas, oli vastus eitav. Kõik neli päeva olid välja müüdud. Jätkasin otsimist ka pühapäeval, kuid samuti tulemusteta. Isegi mitmes kohas mainis piletimüüja, et ma ei kaotavat midagi, kui ma sellist esinejat ei näe, sest vaadata ja kuulata polevat midagi.

Kuidas te Dick Clementiga kohtusite ja pileti saite?

Suures ahastuses tekkis ootamatu idee. Teada saanud, kus Elton elab, seadsin sammud hotelli Inturist poole. Mäletan, et hotelliuksel seisnud portjee noogutas ja kummardas viisakalt ning lubas mu lahkelt sisse. Informatsioonist sain teada, et Elton oma trupiga elab 14. korrusel. Liftis märkasin, et kuulen oma südamelööke. Kuigi olin igati harjunud kohtumiste ja intervjuudega ja ka lavaga jne, tekkis seekord eriline paanika.

Märkamatult oli lift jõudnud vajaliku korruseni ja uksed avanesid, koridorides võtsid mind vastu suurepärased pehmed punased vaibad. Korrus ei olnudki suur, kuid mitte ühtki hingelist kuskil. Korraga olin ma sattunud tuppa, kus oli suur tiibklaver ja klaveri peal hulganisti kõikvõimalikke suveniire: suured vene rahvariides nukud ja matrjoškad ja hiigla palju alkohoolseid jooke. Kandikud jääga jne. Hüüdsin: “hallooo, kas siin on kedagi?”

Kui ruumist lahkusin, tuli üks mees kõrvaluksest välja. Teretasime teineteist ja mees mainis ülimeeldivalt, et ta nimi on Dick Clement ning et ta väntab filmi Eltonist. Vabandasin oma viletsa inglise keele oskuse pärast ning väljendasin, et olen äärmiselt õnnelik, et kohtusime.

Küsisin ka, kus on mister Elton, ja Dick Clement paotas ukse meie lähedal ja mainis, et Elton puhkab siin õhtuseks kontserdiks. Mul käis peast võnge läbi. Eltoni magamistuba minust viie meetri kaugusel. On see võimalik? Seejärel seletasin talle oma loo. Kurvastamiseks pole põhjust, ütles Dick Clement, piisab, kui ma tulen õhtul enne kontserti kella viieks Rossija hoovi väravate juurde, ta organiseerib, mis vaja.

Nii saabusingi aegsasti kokkulepitud paika.Ümber Rossija kontserdisaali keerles enneolematu rahvamass. Mul läks sees veel hullemini õõnsaks, sest ma polnud varem midagi niisugust näinud. Pressisin end läbi rahvahulga ja miilitsate Rossija gigantsete metallväravate juurde ja nägin, et Dick Clement juba ootab mind väraval ja üks osa väravast on praokil, et mind sisse lasta. Hoovis oli üles seatud kaamera ja valgustus.

Korraga tuli Dick Clement mu juurde ja ütles, et ma oleksin intervjuuks valmis. Ja juba tuligi välismaine assistent pintsli ja puudriga ning lasi imepehme pintsliga paar korda kiiresti üle mu näo. Püüdsin end igati kokku võtta, kuid mu inglise keel oli allapoole igasugust arvestust. Pealegi ei olnud ma arvestanud, et pean andma intervjuu.

Intervjuu lõpeb sellega, et Dick Clement küsib minult, mida ma rohkem soovin, kas Eltoni viimast albumit “A Single Man” või kontserdipiletit. Loomulikult vastasin, et piletit. Kui väravatest välja läksin, lähenesid mulle aga kaks erariides meest ja küsisid väga vigases inglise keeles, et mida ma seal rääkisin. Sain kohe aru, kellega on tegemist, ning ütlesin inglise keeles vastu, vabandust, ma ei mõista teid, ja pressisin end läbi rahvasumma kontserdisaali.

Kuidas kontsert oli?

Mulle antud pileti koht oli neljandas reas ja minu kõrval istusid kindralid ja polkovnikud ning luksuslikus riietuses naised ja mehed. Mängis haruldane vaikne taustamuusika, tuled hämardusid ja kostis teadustaja hääl: “Armsad sõbrad, teile esineb Elton John, kontsert ilma vaheajata.”

Kontsert sisaldas 33 kuulsat lugu, sealhulgas ka “Õhtud Moskva lähistel”, fragmendi Tšaikovski Esimesest klaverikontserdist. Kontsert ise oli tolle aja mõistes midagi enneolematut. Lavakujundus, valgustus, helikvaliteet – kõik oli seninägematu. Senikuulmatu.

Kas film linastus Nõukogude Liidus?

Dick Clementi film “To Russia With Elton”, kus ma oma intervjuuga osalen lausa kahel korral, linastus juba 1979. aasta lõpus ja see jõudis ka Kesktelevisiooni. Kuid nõukogude televisioon ei ole seda kunagi avalikult näidanud. Seda näidati vaid väga valitud tegelastele. Eesti televisioonist režissöör Leo Karpin nägi seda Moskvas ja ütles mulle, et ma selles filmis osalen.

Hiljem sattus foto KGB kätte.

Jah, pilt on läbi teinud minu seikluse “Teel Pariisi”. Mina ja kaks mu sõpra otsustasime aastal 1984 põgeneda. Pariisi tahtsime välja jõuda, aga ainuke tee tollal oli põgeneda üle Ungari piiri Austriasse.

Eksisime ära, oli kohutav udu ja läksime valesti, sattusime taas piiritsooni ning loomulikult vanglasse. Uurimine Ukrainas kestis kuus kuud ja pärast seda Eestis omakorda kuus kuud, olime Patarei vanglas KGB osakonna hoones. Meist rääkis tollal ka Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa, olime päris kuulsad, kuid see aeg oli kohutav. Ime, et üldse ellu jäin.

Seoses sellega on pilt olnud vähemasti kuues eri KGB vangla arhiivis koos minu asjadega. Põgenemisel võtsin ma mõned haruldused kaasa, sealhulgas ka fotod. Autogrammid hakkavad juba tuhmuma ning ka foto ise on saanud tunda vastava keskkonna mõjusid. Pildi taga on KGB number 18.

Kas Elton on endiselt teie lemmik?

Jah, kuid mitte number 1. Kuulan endiselt heameelega tema vanemaid salvestisi, ka on mul täielik heliplaatide ja CDde, DVDde, VHSde kogu Eltoni kataloogist. Kahjuks ei ole ma hiljem kunagi enam tema kontserditel käinud, hoolimata sellest, et ta on viibinud kolmel korral Göteborgis.

Elton John esineb taas Tallinnas 29. juunil lauluväljakul.
“To Russia with Elton”Kontsertfilm “To Russia with Elton” on ilmunud ka DVD-l. Viimati remasterdatuna aastal 2004.

Filmi üles võtnud Dick Clement on saanud Inglise kuningannalt rinda OBE aumärgi. 60ndate keskpaigast on ta kirjutanud lugematute telesarjade ja filmide stsenaariume. Telesarjadest on Eesti vaatajale ehk tuntuim krimka “Lovejoy” ning filmidest kassahitt “Pangarööv”.

Heiki Herman Soome toimetas Eesti Raadios muusikasaateid “Stereoraadio soovikontsert”, “Laupäeva tantsuõhtu”, “Puhkepäeva muusikahommik” jpt. Praegu elab Göteborgis.