Andraleia Villand

Kiino Villandi – Eesti juurtega ameerika fotograafi töid avaldavad ajakirjad Elle, Rolling Stone, i-D, Wired ja mitmed teised maailmanimega väljaanded. Kiino kaamera ees on võtnud poosi ühtviisi David Lynch, Macy Gray, Adrien Brody, Kevin Bacon, Beastie Boys… Tüüne olemisega Kiino räägiks aga vaid Eestist.

Hoopis entusiastlikumalt kui näiteks moefoto-guru Helmut Newtoni ja supermodell Naomi Campbelli pildistamisest Monte Carlos räägib Kiino oma Eestiga seotud ametialasest unistusest: jäädvustada ühele pildile kolm kuulsaimat eestlast – Arvo Pärt, Neeme Järvi ja Carmen Kass.

Küsimusele, mis kontekstis, tuleb vastuseks: "Ideaalis New York Timesi nädalalõpunumbri tarvis. Midagi elegantset, Carnegie Hallis näiteks."

"Tere-tere," ütleb Kiino intervjuu algul püüdlikult erri põristades. "Istu maha, tule siia palun," käib ta välja kogu eesti keele sõnavara, mis pole LAs underground-ikoone pildistava Kiino suureks kurvastuseks väga suur. Kuigi ta on eestlane vaid ema poolt, on ta end alati rohkem eestlaseks kui ameeriklaseks pidanud. Ja kahetseb, et ema ei pannud teda eesti keelt õppima.

Iiri-prantsuse päritolu isa Richardi poolt perekonnanime Berard saanud Kiino tundis üles kasvades suuremat sidet emapoolse perega ning muutis noorukina oma nime ametlikult Villandiks.

"Puhas ameerika mentaliteet on mulle tänaseni vastukarva. Ma ei talu nende ignorantsust ja isoleeritust ülejäänud maailmast. Eesti juured on mulle palju rohkem tähendanud, andes mu elule sügavust ja tooni," kõlab Kiino muidu rahulikus kõnes kirglik noot.

"Tore oleks Eestis tööotsi teha. Võib-olla mõni Stockholmi või New Yorgi reklaamiagentuur saadab mu sinna pildistama kas moodi või reklaami," unistab Kiino.

Fotograafiks saamine oli tal sihiks juba varases nooruses.

"Mulle meeldivad kõik fotograafia harud: mood, muusika, film, portreed, reportaažid, keskkonnad," satub Kiino õhinasse ja meenutab suusaõpetajat, kelle jaoks on iga talveilm suusailm, asi vaid õiges määrdes. Esimese töötasu sai ta põlenud maja foto eest, mille müüs ühele maakonnalehele. Edasi tuli hakata ehitama CVd. Ta käis rock-kontsertidel ja tegi seal loata – ebaseaduslikult – pilte. Turvameestest hiilis mööda, kaamera ühes, objektiiv teises sokis.

Esimeseks läbimurdeks oli foto Ziggy Marley kontserdilt, mille ostis Kiinolt ajaleht New York Times.

"Ülikoolijärgsel aastal asusin töötavaid fotograafe assisteerima," meenutab Kiino. "Ja nii leidsin end ükspäev pildistamast Oscar de la Renta (maailmakuulus moedisainer – aut.) nädalalõpumajas. Mõtlesin, et vot see on lahe, seda rida tasuks edasi ajada. LAsse jõudsin pärast paari aastat San Franciscos. Olin seal pildistanud muusikaajakirjadele Urb ja Spin ja nende kaudu sain ka LA-s otsa peale."

Hetkel on Kiino projektipõhiselt seotud digitaalkunsti ajakirjaga RES (www.res.com). Ajakiri levib peamiselt filmikunsti metropolides LAs, NYs, Londonis ja on üle maailma tuntud digifilmifestivali RESFEST korraldaja. Kiino unistuseks on muidugi tuua nii ajakiri kui festival Eestisse. "Olen viimasel ajal RESi igakuistel filmipidudel ka plaate keerutanud," paljastab Kiino oma teise kire. "Varem mängisin sõprade kodudes ja näituste avamistel. Minu uus armastus on abstraktnehip-hop. Kommerts-hip-hop ajab mind marru, kuid underground, eksperimentaalne ja abstract hip-hop on super! 90ndatel pildistasin palju DJsid ja terve selle fotokogu ostis mult ärimees Peter Morton oma Hard Rock Hotel & Casino jaoks Las Vegases. Need on nüüd raamituna hotellis üleval – Howie B, Mix Master Mike jt."

Sinu portfoolios on üks tegelane cool’im kui teine – kas sa Green Daysid ja Britney Spearse ei pildista?

"Mind üldiselt, jah, pop-sensatsioonid ei huvita, kuigi olen tükk maad valivam selles osas, mida oma töödest inimestele näitan, kui et keda pildistan.

Aga jah, eelistan pildistada tõeliselt loomingulisi inimesi, neis on rohkem ollust. Minu lemmiktööots on tänaseni Tiibeti Vabaduskontsert Tiibeti munkadega ja Beastie Boysiga San Franciscos.

Viimastega sai tehtud ka lõbus fotoreportaaž bändi ajakirjale Grand Royal Magazine, mida toimetas Spike Jonze (mõjukas muusikavideote lavastaja ja filmide "Olles John Malkovich" ja "Kuidas kirjutada kassahitti?" režissöör – aut.). Läksime üheskoos Tulare’i maakonna laadale Kesk-Californias, selle raames peetaks "Destruction Derbyt". See on eht-ameerikalik meelelahutus – autode sodikssõitmise võistlus. Võidab see, kelle auto veel sõidab. Võistluse check-in’is oli silt "No Booze or Guns!", et joobes ja relvadega rooli ei lasta – klassika."

Ja kuidas oliDavid Lynchipildistada, ta pidi olema suur veidrik?

"David Lynch on tõeline ekstsentrik. Tal on superlahe kodu – ükski sein pole sirge, mis paneb esimese hooga pea ringi käima. Lynch disainib ise oma mööbli ja majas on üks tühi tuba, kus on vaid kamin ja Hammondi orel. Sellel komponeerib Lynch oma filmidele muusikat. Oma kunsti ta pildistada ei lasknud. Tühja toa seinas oli ülemaalitud loomalaip lõuendile roiskuma löödud.

Juuksed olid tal väga lennukalt sassis ja pakkusin, et äkki kohendab end vannitoas. "Käib küll," rehmas Lynch sõrmedega läbi juuste, "lets’ do it!" Hea, et ta mind kuulda ei võtnud, väga lahedad pildid tulid.

Hoopis teistmoodi kogemus oli pildistada tema kodus näitleja Ray Liottat. Ma ei tundnud teda alguses äragi – väga tavalise olemisega, lihtne ja rahulik mees ja lasi end üles võtta buldogiga hoovis korvpalli mängides."

Keda on olnud kõige keerulisem pildistada?

"Suurim pähkel on seni olnud muusikavideote lavastaja Chris Cunningham. Ta lõpetas pildistamise ajal Aphex Twini uut videot ja tahtis kohe hakata monteerima. Meil oli teoksil kaanepilt. Cunningham arvas, et ühest rullist piisab, pani toast minema ega tahtnud järgmise sessiooni jaoks kuidagi platsile tulla. Lõpuks võttis julgestuseks Aphex Twini enda Richard Jamesi kaasa ja nii nad seal seisid mu vastas – nii punk rock kui olla võib – ja teatasid, et ei mingeid pilte enam.

Sain aru, et pean enda eest välja astuma, ning sain ta kuidagi istuma. Sealt võttelt tuli ka kaas. Cunninghamile endale meeldis see pilt nii väga, et palus seda aastaid hiljem veel ühe väljaande kaanele. Selliste tegelaste puhul tuleb vahel natuke näidata iseloomu."

Ja kas iseloomu tuleb tihti näidata?

"Enamik staaridest on väga kenad ja normaalsed inimesed: kinolinavamp Monica Bellucci on rahulik abielunaine, "Trainspottingu" režissöör Danny Boyle on nii sümpaatne inimene, et kutsu või oma tütre sünnipäevale, näitleja Kevin Bacon on rahu ise, ja kuigi Jonas Åkerlund  (mitmete, sealhulgas Madonna, Metallica ja U2 muusikavideote lavastaja ja filmi "Pilves" autor – aut.) mängis pildistamise ajal veidralt noaga, oli ta agaralt valmis kõike kaasa tegema."

Kuigi hetkel on Kiino fookuses tema kaheaastane tütar Kaia, soovib ta tulevikus teha rohkem näitusi – nii LAs (viimane näitus oli üleval Hollywoodi galeriis Peel Studios – aut.) kui New Yorgis. Ning oma noore perega Eestist külastada – naaseb ta oma lemmikteema juurde.

Esimest korda käis Kiino Eestis 1990. aasta suvel. Ta oli siis 20aastane, väge täis nooruk.

"Tahtsin kangesti Rock Summerile minna – Ivo Linnat ja teisi pildistada –, kuid festival jäeti mu suureks meelehärmiks sel aastal ära.

Olid pöördelised ajad ja nii sattusin hoopis elu esimest fotoreportaaži tegema: miilits arreteeris Raekoja platsil diplomaatkohvriga meest – kukkusin pildistama ja pidin soolasambaks tarduma, kui üks miilits otse mu objektiivi vaatas. Nägin juba vaimusilmas kuidas mu kaamera lömaks lüüakse ja mind Siberisse saadetakse. Aasta varem oleks mu kaamera ju kindlalt konfiskeeritud, eks?"

---------

Valik Kiino Villandi fotosid.

Kiino ema, Virge Villand, sündis Tallinnas. Tema vanaisa oli eesti ajal politseinik ja sellest templist piisas, et "vanaisa oleks seina äärde pandud või kogu perega Siberisse saadetud". Nii said vana- ja vanavanaisast mõneks ajaks metsavennad.

Aastal 1944 jõudsid Villandid kuidagi Saksamaa kaudu New Yorki, kus ekseldi Queensi ja Bronxi vahel, kuni maanduti New Jerseys. Sealsamas kohtus täiskasvanud Virge aastaid hiljem Korea sõjast naasnud noore ameeriklasega, kellest sai Kiino isa.

Ülikooli ajal käis Kiino kaks korda kuus NY Eesti Majas rahvatantsu harjutamas – inimsõlmed ja kõik muu.

"Mulle selline paganate värk istub. Siin seda pole. Ameerika pärand on popkultuur," ütleb Kiino.

Vaata ka www.kiinovilland.com.