Francoise Giroud – vaba naine

Kadri Ibrus tutvustab prantsuse naispoliitikut, kes ütles välja välja öelda: « Naiste probleem on lahendatud päeval, mil me näeme keskpärast naist tähtsal ametikohal.“

Teade tema surmast paar kuud tagasi vallandas prantsuse pressis erakorralise austusavalduste laine. “Ajakirjanduse Grande Dame’i” ja “modernsuse professorit” Francoise Giroud’d (86), soovisid tänada nii kolleegid, kõrged riigiametnikud kui ka vähemalt kaks põlvkonda lugejaid. Ajakirjanik, kirjanik, filmitegelane ja poliitik Giroud töötas kuni oma elu viimaste nädalateni, kirjutades iganädalast kolumni ajakirjale Le Nouvel Observateur.
Kui 1998. aastal anti Francoise Giroud’le prantsuse riigi, Legion d’honneuri aumärk, kirjutas Giroud oma lapsepõlvest, mil tema sõpradel oli keelatud tema juurde külla minna: “Ma olin poliitilise põgeniku tütar, seega võõras. Ma olin vaene, ja ma olin esimene oma klassis. Prantslastele ei meeldi võõrad, neile ei meeldi vaesed ja neile ei meeldi esimesed.” Samas kõnes lisas ta, et ta ei ole kunagi püüdnud sisse sulada või kohanduda selle bonne société’ga, n-ö kõrgseltskonnaga, mida ta oli näinud oma perekonnaga nii ülbelt käituvat. Nagu väitis üks tema pikaaegne kolleeg, on nimelt sõna “võitlus“ see, mis iseloomustab kõige täpsemalt Giroud’ elulugu, algusest lõpuni.
Francoise Giroud sündis 1916. aastal Genfis isa poolt Türgi päritolu perekonda ning hakkas tööle 16aastaselt stenografistina, hiljem sai temast mitmete prantsuse filmireþissööride assistent, teiste hulgas tegi ta koostööd ka Jean Renoir’ga “Suure illusiooni“ võtetel. Teise maailmasõja ajal võttis ta osa vastupanuliikumisest ning arreteeriti Gestapo poolt 1943, kuid pääses sealt pärast liitlaste vabastamist järgmisel aastal.

Pärast sõda algas Giroud’ ajakirjanduslik karjäär, mis viis peagi uue ajakirja Elle peatoimetaja kohale, kus tema käe all viidi läbi mitmeid selle aja kohta suhteliselt radikaalseid muudatusi. Siinkohal tuleb mõista, et tegemist oli ühiskonnaga, kus naistel ei olnud veel valimisõigust ega sellega kaasnevat sotsiaalset positsiooni. Seega mõjusid Giroud’ veendumused selles kontekstis kahtlemata provokatiivsetena.
Kutsudes oma lugejaid üles finantsiliselt autonoomsed olema ning samas ka vastutust enda peale võtma, sai ta hulgaliselt tuliseid protestikirju ja teenis vastutavate väljaandjate pahameele, seda siiski ajutiselt. 1946. aastal said tema lugejannadest valijannad ning Giroud kirjutas: “Madame, ärge jääge koju. Teie ja teie lähedaste tulevik sõltub sellest. Valige.”
Elle’i praegused toimetajad kirjutavad oma hommage’is, et neile kehastas Francoise Giroud legitiimset võimuambitsiooni, professionaalset edu, poliitilist tegutsemisjulgust oma veendumuste teenistuses, vabadust mõelda ja tegutseda.
Omal moel kannab prantsuse Elle seda modernset vaimu edasi ka tänapäeval, kajastades oma lehekülgedel muuhulgas ka ühiskondlikke teemasid, andes seega hääle ka väljapoole suunatud huvidele – mitte ainult n-ö magamistoakultuurile.

Tema naisajakirjanduse karjäär ei kujunenud siiski kuigi pikaks, kuna õige pea lõi ta koos Jean-Jacques Servan-Schreiberiga esimese Time/Newsweek-tüüpi uudisteajakirja Prantsusmaal – L’Expressi. Alustades uudistetoimetajana ning hiljem jätkates juba peatoimetajana.
Giroud’ ja tema mässumeelse toimetuse esimene lahing oli Alþeeria koloniaalsõja kindlameelne kritiseerimine. Nende maharahustamiseks läks valitsus lausa nii kaugele, et saatis Servan-Schreiberi enda lahinguväljale, jättes ajakirja majandamise niimoodi üksnes Giroud’ õlule – millest siiski, vastupidiselt ootustele, ei tulenenud ajakirja dramaatilist läbikukkumist. L’Expressi jäi Giroud veel kahekümneks aastaks, aidates kaasa paljude noorte naisajakirjanike edutamisele, nii otseselt kui ka kaudselt oma eeskujuga.
1974. aastal, president Giscard D’Estaing’i valitsuse ajal, nimetas tollane peaminister Jacques Chirac Giroud’ esimeseks riigisekretäriks naisküsimuse alal (condition féminine) – institutsioon, mis suuresti just temale mõeldes sai üldse loodud. Selle teoga – ühinemine parem-tsentristlikult häälestatud valitsusega – vihastas ta välja mitmed sõbrad ja mõttekaaslased ning isegi oma tütre, kes kõik teda absoluutses reetmises süüdistasid. Giroud ise nägi seal aga võimalust ellu viia oma pikaajalisi ideid “naiste projekti” parandamiseks.
Giscard D’Estaingi’i kohta väitis ta: “Ta on esimene meespoliitik, kes mõistis, et toimumas oli naiste revolutsioon. Teised ministrid suhtusid minusse kui indiaanlasesse valgete keskel. See pigem rahustas mind. See tähendas, et minust ei olnud saanud ühte nende hulgast.” Oma ametisoleku ajal viis ta läbi nii abordi legaliseerimise, lapsepuhkuse ja tüdrukupõlvenime säilitamise õiguse kui ka naiste õiguse alla kirjutada tuludeklaratsioonile jpm. Ainus, mis teda kurvaks tegi: siiani säilinud palkade ebavõrdsus.
Valitsuses veetis ta veel paar aastat, sedapuhku kultuuriministri staatuses aastatel 1976–77.

1981. aastal kaldusid Giroud’ poliitilised eelistused siiski vasakule ning ta asus toetama uut sotsialistliku partei kandidaati Francois Mitterrand’i tema presidendivalimiste kampaanias, mis kujunes teatavasti küllaltki edukaks ettevõtmiseks.
Francoise Giroud kirjutas pidevalt, nii biograafiaid (Marie Curie, Alma Mahler jt) kui isiklikke ja poliitilisi mõtisklusi (“Võimu komöödia”, 1977, oma kogemustest valitsuses, “Me ei saa olla kogu aeg õnnelikud”, 2001), romaane (“Heaksarvamine”, 1982), memuaare (“Pariisitari päevik”, 1996). “Amet – ajakirjanik” (2001) on kollektsioon esseid. Kokku üle kahekümne raamatu. Vaatamata sellele tundis ta lämmatavat vajakajäämist, nagu ta ise väitis, olles “ilma ajakirjata”. Ning selle oodatud uue võimaluse pakkus talle Le Nouvel Observateur, mille tegijad olid samuti L’Expressist välja kasvanud.
Kuigi tänapäeval võib prantsuse meediast ja poliitikamaastikult leida ka omajagu naisi, tunnistas Giroud, et soolist võrdsust Prantsusmaal siiski veel ei eksisteeri, väites 1996. aastal intervjuus: “Oleks illusoorne uskuda, et kuna meil on naisministreid, mängivad naised mingit rolli ühiskondlikus elus. On toimunud tohutud muutused, positiivsed muutused, aga naistel on ikka veel pikk tee käia.” Ning väike selgitus: “Naiste probleem on lahendatud päeval, mil me näeme keskpärast naist tähtsal ametikohal.“