ETV eetris 8.
jaanuaril.
Kalev Kesküla
stsenaariumi alusel ja
Ilmar Raagi
käe all valminud
“
lavastuslik kultuurilooline uurimus
” Eesti
legendaarseimast tegutsevast restoranist, iga korra ajal kvaliteedietaloniks
tituleeritud eliitlokaalist
Gloria
, sõjaeelse
nimega
Dancing Paris
, on üldiselt kordaläinud
teos, ja esimene omasugune pealegi. Meie tuntud kohvikutest ja restoranidest
pole ju pikemaid ülevaatefilme vändatud, kuigi kas või
sellised eesti kultuuriloos olulist rolli mänginud kohvikud nagu
Werner
ja
Pegasus
, ja miks mitte ka
kunstihoone keldri KuKu klubi, vääriksid ammu oma filmi.
Dokumentaalkaadreid ja lavastatud meeleolupilte sisaldavasse filmi mahub nii
intervjuu maal vanaduspäevi veetva kunagise tippkelneriga kui ka praeguse
restoraniomaniku Dimitri Demjanoviga, kultuuriheerostest endiste stammkundede
J
aanus Orgulase
,
Teet Kallase
ja
Enn
Vetemaaga
, ning samuti Glorias mänginud
Valter
Ojakääruga
.
Glorias filmitud lõigud
“
Näitleja Jollerist
” sobivad
suurepäraselt selle 1950. aastate lõpul kunstirahva ühe
lemmikkohana tuntud restorani boheemlikku atmosfääri illustreerima
(erinevalt täiesti kohatuna mõjunud peoplatsi
vägistamisstseenist “
Viimses reliikvias
”,
millega režissöör kattis juttu keskaegsetest Tallinna
kõrtsidest). Intervjuud ja dokumentaalkaadrid seob jutustuslikuks
tervikuks
Mart Sanderi
kehastatav elegantne tegelane à
la 1930ndad, kes kommenteerib ajastuid, pillub repliike ja kui vaja, ka
musitseerib. Sander on omas elemendis, kuid mingil hetkel saab teda liiga
palju. Ent see pole kriitika mitte Sanderi, vaid Raagi aadressil, kes
tõenäoliselt eelistas dünaamilist, kuid kunstlikku
lavastuslikku lahendust autentse, ent staatilise dokumentaalmaterjali
kasutamisele. Kuid teemasid jagub filmi liiga palju ja fookus puudub. Kahjuks
pingutas Raag ka lavastuslike stseenidega filmi mahtu (napp pooltund!)
arvestades üle, oleksin hea meelega näinud rohkem kunstiajaloolist
materjali. Viimane – nii sisekujunduse kui mööbli ülevaade
– oli filmis olematu. Kuid ilma šiki kujunduseta pole
võimalik lokaali ettegi kujutada. Dancing Paris’ peenust
rõhutavad art déco-hõngulised interjöörid
lõi meie parimaid funkarhitekte
Elmar Lohk
, restorani
fassaadi aga ehib kas 1935 või 1936 valminud
Juhan Raudsepa
dolomiitreljeef “
Öövaht
”.
Võrreldes algusaegadega on Gloria oma heast maitsest
tänaseks palju kaotanud.
Andres Kurg
on aastal 2000 koha
imagoloogilise muudatuse kokku võtnud nii: “Sümptomaatiline
nähtus (jutt käib 1990. aastate ümberehituspraktikast –
HL) on restoran Gloria, mis eraettevõttena muutis oma sisekujunduse
neobiidermeierlikuks pudipadi väljapanekuks (
Dimitri
Demjanov
1993), mõjudes arhetüüpse
“noobli” ja “ilusa” söögikohane harimatule
uusrikkale. Paradoks on, et 1936. aastal
Elmar Lohu
kujundatud
restoran, kuhu Nõukogude ajal ühe oma kuulsama kujunduse tegid
V. Tamm
,
A. Murdmaa
ja
L.
Pärtelpoeg
(1962), on sajandi lõpul oma imidžilt
“vanem” kui kunagi varem” (vaata fotot). Sama
tõusiklikku asjassesuhtumist illustreerib filmis stseen, kus restorani
omanik tutvustab uhkelt seinal rippuvat nikerdatud kuldraamis Wiiralti g
ravüüri
, mis on aga raami pandud ilma paspartuuta!
Muide, siiani valitseb
segadus, millal Gloria avati. Soomlase
Kalervo Hovi
ajalooraamatus “Kuld Lõvi ja Kultase vahel”, millele toetub
Kesküla stsenaarium, öeldakse asutamisaastaks 1936. Filmis
räägitakse aastast 1937. Lohu projekteeritud hoone valmis 1936.
Mida aga filmi lõpu poole, seda enam tekkis küsimusi filmi
eesmärgist. Millisele auditooriumile mõeldes see film on tehtud?
Mõne järjekordse Demjanovi intervjuu järel tekkis küll
tunne, et tegu on tänaste omanike poolt tellitud Gloria ülipika
reklaamfilmiga. Aga muidu – olgu võimul Päts, natsid,
kommunistid, kapitalistid – Glorial pole kunagi kehvasti läinud.
Selle fenomeni toob film hästi välja. Tehku teised lokaalid
järele. Ja paremini – kui oskavad.
Harry Liivrand