“Gloria”: hiilgus, ­Sander ja Demjanov

Telefilm “Gloria, endine Pariis”

ETV eetris 8. jaanuaril.

Kalev Kesküla

stsenaariumi alusel ja

Ilmar Raagi

käe all valminud “

lavastuslik kultuurilooline uurimus

” Eesti legendaarseimast tegutsevast restoranist, iga korra ajal kvaliteedietaloniks tituleeritud eliitlokaalist

Gloria

, sõjaeelse nimega

Dancing ­Paris

, on üldiselt kordaläinud teos, ja esimene omasugune pealegi. Meie tuntud kohvikutest ja restoranidest pole ju pikemaid ülevaatefilme vändatud, kuigi kas või sellised eesti kultuuriloos olulist rolli mänginud kohvikud nagu

Werner

ja

Pegasus

, ja miks mitte ka kunstihoone keldri KuKu klubi, vääriksid ammu oma filmi.

Dokumentaalkaadreid ja lavastatud meeleolupilte sisaldavasse filmi mahub nii intervjuu maal vanaduspäevi veetva kunagise tippkelneriga kui ka praeguse restoraniomaniku Dimitri Demjanoviga, kultuuriheerostest endiste stammkundede J

aanus Orgulase

,

Teet Kallase

ja

Enn Vetemaaga

, ning samuti Glorias mänginud

Valter Ojakääruga

.

Glorias filmitud lõigud “

Näitleja Jollerist

” sobivad suurepäraselt selle 1950. aastate lõpul kunstirahva ühe lemmikkohana tuntud restorani boheemlikku atmosfääri illustreerima (erinevalt täiesti kohatuna mõjunud peoplatsi vägistamisstseenist “

Viimses reliikvias

”, millega režissöör kattis juttu keskaegsetest Tallinna kõrtsidest). Intervjuud ja dokumentaalkaadrid seob jutustuslikuks tervikuks

Mart Sanderi

kehastatav elegantne tegelane à la 1930ndad, kes kommenteerib ajastuid, pillub repliike ja kui vaja, ka musitseerib. Sander on omas elemendis, kuid mingil hetkel saab teda liiga palju. Ent see pole kriitika mitte Sanderi, vaid Raagi aadressil, kes tõenäoliselt eelistas dünaamilist, kuid kunstlikku lavastuslikku lahendust autentse, ent staatilise dokumentaalmaterjali kasutamisele. Kuid teemasid jagub filmi liiga palju ja fookus puudub. Kahjuks pingutas Raag ka lavastuslike stseenidega filmi mahtu (napp pooltund!) arvestades üle, oleksin hea meelega näinud rohkem kunstiajaloolist materjali. Viimane – nii sisekujunduse kui mööbli ülevaade – oli filmis olematu. Kuid ilma šiki kujunduseta pole võimalik lokaali ettegi kujutada. Dancing Paris’ peenust rõhutavad art déco-hõngulised interjöörid lõi meie parimaid funkarhitekte

Elmar Lohk

, restorani fassaadi aga ehib kas 1935 või 1936 valminud

Juhan Raudsepa

dolomiitreljeef “

Öövaht

”.

Võrreldes algusaegadega on Gloria oma heast maitsest tänaseks palju kaotanud.

Andres Kurg

on aastal 2000 koha imagoloogilise muudatuse kokku võtnud nii: “Sümptomaatiline nähtus (jutt käib 1990. aastate ümberehituspraktikast – HL) on restoran Gloria, mis eraettevõttena muutis oma sisekujunduse neobiidermeierlikuks pudipadi väljapanekuks (

Dimitri Demjanov

1993), mõjudes arhetüüpse “noobli” ja “ilusa” söögikohane harimatule uusrikkale. Paradoks on, et 1936. aastal

Elmar Lohu

kujundatud restoran, kuhu Nõukogude ajal ühe oma kuulsama kujunduse tegid

V. Tamm

,

A. Murdmaa

ja

L. Pärtelpoeg

(1962), on sajandi lõpul oma imidžilt “vanem” kui kunagi varem” (vaata fotot). Sama tõusiklikku asjassesuhtumist illustreerib filmis stseen, kus restorani omanik tutvustab uhkelt seinal rippuvat nikerdatud kuldraamis Wiiralti g ravüüri , mis on aga raami pandud ilma paspartuuta!

Muide, siiani valitseb segadus, millal Gloria avati. Soomlase

Kalervo Hovi

ajalooraamatus “Kuld Lõvi ja Kultase vahel”, millele toetub Kesküla stsenaarium, öeldakse asutamisaastaks 1936. Filmis räägitakse aastast 1937. Lohu projekteeritud hoone valmis 1936.

Mida aga filmi lõpu poole, seda enam tekkis küsimusi filmi eesmärgist. Millisele auditooriumile mõeldes see film on tehtud? Mõne järjekordse Demjanovi intervjuu järel tekkis küll tunne, et tegu on tänaste omanike poolt tellitud Gloria ülipika reklaamfilmiga. Aga muidu – olgu võimul Päts, natsid, kommunistid, kapitalistid – Glorial pole kunagi kehvasti läinud. Selle fenomeni toob film hästi välja. Tehku teised lokaalid järele. Ja paremini – kui oskavad.

Harry Liivrand