Halloo, siin Kirsti Vainküla Õhtulehest!

SL Õhtulehe uudistereporterist Kirsti Vainkülast (33) on;saanud kardetud ajakirjanik, kelle kõnesid prominendid;vastu võtta ei julge.

Kirsti Vainküla tellib toimetuse lähedal asuvas kohvikus punast teed. Kodune olek, ei midagi ülepakutut, mõnevõrra ärev pilk.

Kirsti: "Sa oled teine inimene, kes ütleb, et inimesed kardavad vastu võtta mu kõnet." (Esimene, kes talle seda ütles, oli Leelo Tungal.)

Kristi pöörab peopesad ülespidi: "Kust on tulnud see arvamus, et minu kõnesid kardetakse? K u s t k o- h a s t ?!"

Paus.

"Kuidas su päev täna läks?"

Kirsti: "Oh! Täna oli lihtne päev – helistasin hommikul Padaritele ja küsisin: "Kas te elate veel koos?""

(Kujutan elavalt ette, kui ma peaksin helistama Padaritele ja küsima, "kas te elate veel koos?".)

Kirsti (juba tunduvalt muretumalt): "Sellised lahutamislood on kõige lihtsamad lood. Peab helistama ainult kahele inimesele, mehele ja naisele. Mina ei ole selline, kes helistaks sõpradele ja tuttavatele. Ma ei taha inimestele halba teha ja neid taga rääkida!"

Kirstil on kõva ja selge hääl. Ma piilun prilli varjust, et kas kohviku külastajatel on ka juba olemine huvitavaks läinud, ja küsin, kas Padarid ei öelnud vastu, et kuule, krõõp, mis see sinu asi on!"

Kirsti: "Ei. Katarina rääkis väga lahkelt. Ja Tanel karjus taustaks rock’n’roll. Nad on ju täiesti koos! Nad olid  v o o- d i s  veel, kui ma helistasin!"

Kunagine Õhtulehe peatoimetaja Priit Hõbemägi (kes muide on teinud Vainkülale ühe ajakirjandusliku õnnestumise puhul lausa pai) toob esile kvaliteedi, mis Kirsti Vainkülat teistest toimetuse töötajatest selgelt eristab.

Kirsti Vainküla teeb ära  k õ i k  lood, mis toimetaja nõuab ja millest teised ajakirjanikud kõrvale hoiavad – et kuidas ma nüüd hilja õhtul hakkan helistama, mulle niikuinii ei räägita jne.

Kui enam kuidagi ei saa, siis Vainküla saab. Toimetajatele on sellised inimesed kuldaväärt.

Priit Pullerits, Postimehe vanemtoimetaja ning ajakirjandusõppejõud: "Miks ei võiks olla ajakirjanikud erinevad? Mida erinevamad nad on, seda huvitavam. Mõtle, kui kõik oleksid nagu Jürgen. Mis siis saaks?"

Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep: "Loomulikult ei ole tal intervjueerijana Enno Tammeri ja Urmo Soonvaldi või Toomas Sildami taset. Aga ta on omaette nähtus. Sest oskab väikese, lausa tühise asja mängida suureks."

Urmo Soonvald, Õhtulehe peatoimetaja asetäitja, meenutab, kuidas pärast kopteriõnnetust helistas Oliver Kruudale just Kirsti Vainküla. Keegi teine ei saanud sellega hakkama.

Soonvald: "Tabloidis töötades tähendab iga teine kõne eneseületamist. See töö on enesehävitajalik."

Kirsti ei kurda. Tema tuleb sellega toime.

Kirsti: "Ei. Raske see kirjutamine küll ei ole. Ja kui natuke tunned inimesi, siis on kirjutamine veel eriti lihtne."

"Kirsti, kas on inimesi, kellele sa ei julge helistada?"

"Kindlasti on."

"Kes?"

"Mõni kirjanik, näitleja… Ma ei helistaks iialgi oma õppejõule Viljandi kultuurikolledži päevilt Lembit Petersonile."

Kirsti on õppinud Viljandi Kultuurikolledžis näitejuhtimist ja näitlemist.

Aga juba koolis tuli selginemine, et ei ole vaja mängida lava taga kaugenevaid samme.

Kirsti meenutab, et ainuke inimene, kes teda on sõimanud, on Ita Ever. "Ta kriiskas toru otsas, kui oli Roman Baskini infarkt.

Roman oli raskes seisus, aga lugu oli positiivne, seal oli kirjas, et ta paraneb ja… Teine oli siis nüüd Peeter Oja, kes mind Eesti Päevalehes sõimas, eks ole."

Mart Juur, "Ärapanija": "Vaata. Mind metsikult huvitab,  k u i d a s  see proua võtab selliseid kõnesid, mis ta teeb. Kas talle kodus ei ole õpetatud, mis sobib ja mis mitte? Mida ta räägib emale, kui see küsib, mis sa täna tööl tegid?"

Kirsti on ka Juurele helistanud, uurinud näiteks Oja tervise kohta. Juur on öelnud vastu, et selliseid asju ei ole ilus küsida, mida ta küsib.

Priit Hõbemägi: "Kirsti suhtlemisvõime on selline anne, mida igaühele pole antud. Nüüd on küsimus, kuidas toimetus seda  annet kasutab, et ta ei ületaks head ajakirjandustava."

Kord sõitis Kirsti Otepääle, kogus seal Urmas Oti kohta tohutu hulga külaklatši ja pani selle lehte. Juur küsib, et kas proua Vainkülal seda kõike enda kohta meeldiks lugeda.

Kirsti väidab vastu, et tema pole avaliku elu tegelane.

Juur soovitab, et ta võiks õppida Ingrid Tähismaast. "Võib tulla aeg, kus sinust endast kurat teab mida kokku kirjutatakse."

Kirsti teeb oma tööd kiiresti ja hästi. Alati on lugu õigeks ajaks valmis. Kunagi ei pea kujundaja tema järele ootama.

Üksainuke lugu on Kirstil tegemata jäänud – reportaaž Tammsaare tee pikendusest, et kuidas ehitatakse teed.

Kirsti: "Käisime töödejuhatajaga kaks tundi ringi. Ma ei osanud 
m i t t e  m i d a g i  küsida. Diktofon käis ja töödejuhataja kogu aeg rääkis. Ma tulin toimetusse ja ma ei osanud sellest mitte midagi kirjutada ka. Asfalt! Killustik!!! No mida sa teedeehitusest tead!? Sõnagi ei saanud aru."

Kirsti: "Ma tahan kirjutada inimestest. Nad võivad vait ka olla, loo saab ikka. Mõnel on pausid pikad, eks ole."

"Sul on ka pikad pausid."

Kirsti: "Ma  m õ t l e n, sellepärast on."

Kirstile on pakutud peatoimetaja kohta naistelehes ja uudistetoimetaja kohta siin ja seal. Ta on ära öelnud. Ta ei taha iial saada toimetajaks või juhatajaks. Ta tahab kirjutada inimesest. Tema eeskuju on lihtsatest inimestest meisterlikult kirjutav Andrus Esko. Ja mõni veel.

Tiina Kaalepile, kes Kirstiga samuti mõne aasta eest läbirääkimisi on pidanud, on jäänud mulje, et Kirsti vajab igapäevast adrenaliini, jooksmist, tuiskamist, uudiseid, inimesi.

Kirstil on empaatiavõimet, seda tunnistavad kõik.

Tiina Kaalep: "Tuleb leebe ja suhtlemisosav Kirsti, räägib sinuga ilusti ja osavalt. Ja võib-olla endale päriselt aru andmata, mida ta teeb, ilmutab järgmisel päeval sellise loo, et sugulased haaravad toru ja kukuvad pärima, miks sa ajakirjanikule nii rääkisid!"

Priit Hõbemägi: "Harimata riiakust on meie lehtedes väga palju!"

"Kirsti, miks on lehtedes nii palju õnnetusi, negatiivsust ja viha?"

Paus.

Kirsti: "Me väärtustame elu."

???

Kristi: "Kui me teeks traagilistest autoõnnetustest ja mõrvadest väikseid uudiseid tagumises otsas, siis tähendaks see, et see on nagu rutiin, et pole midagi erilist. Kui me paneme esikaanele mõrva ja õnnetuse, tähendab, et meie jaoks on see erakordne."

Paus.

"Meie tiraaž pole mitte kunagi olnud nii suur, nagu ta praegu on. Lugeja otsustab."

Tigedast loost loobumine Priit Pulleritsu näitel

Priit Pullerits nägi Torino olümpial, kuidas Toomas Tõnise maksis Olümpiakomitee krediitkaardiga peo eest, mis peeti pärast Kristina võitu.

Ja Pullerits kirjutas kõik üles (ja seda polnud vähe), aga Mart Siimannil vajus nägu väga pikaks ja Pullerits jättis loo tegemata. Ta tabas end mõttelt, miks peaks olema tema see, kes eestlaste suurpäeval kõik ilusa täis situb.