November 2018. Pime ja sombune sügisõhtu. Inimesed ootavad Tallinnas Musumäe all peatuses bussi. Kitsas kõnnitee on ootajatest umbes, möödujad peavad endale teed rajama.
Teiste seas ootab bussi ka 55aastane Jaan*.
Bussipeatuses seisatab ka üks naine. Jaan ei märka naist enne, kui see äkki ümber pöördub ja Jaani ette seisma jääb.
See on Tiia, Jaani kunagine abikaasa. Nad ei ole teineteist näinud 24 aastat. 2002. aastal oli kohus Jaani naise avalduse põhjal surnuks kuulutanud.
„Kas see oled sina?“ pahvatab Tiia.
Jaan, kes on ootamatust kohtumisest ja naise kõrgendatud hääletoonist pinges, lausub napilt: „Olen.“
Sellest juhuslikust kohtumisest jätkus pooleks aastaks peamurdmist nii politseil, siseministeeriumil kui ka Harju maakohtul.
Kuidas jääda ellu?
Juuni 2019. Jaan jalutab ühe Tallinna linnaosa kõrgete korrusmajade vahel. Ta on saanud vahepeal 56aastaseks, kuid näeb oma east noorem välja. Pea on hall. Ta hoiab käes nuppudega mobiiltelefoni, see on ainus sidepidamisvahend, mida ta kasutada mõistab. Ta ei oska midagi peale hakata arvutiga, tal pole meiliaadressi ning temast ei leidu ühtegi jälge Google’is.
Jaanil poleks midagi selle vastu, kui kadumislugu ilmuks ajalehes tema õige nimega, kuid oma eakate vanemate kaitseks palub ta nime ära muuta.
Jaan oli 1980ndate lõpul nn Viru ärikas. Vahetas valuutat, hangeldas välismaa riietega.
Siis abiellus naabermaja tüdruku Tiiaga ja paaril sündis tütar.
1990ndate alguses liikus Viru ärikas hoogsalt edasi. Ta tegeles kõigega, mis raha sisse tõi: kullavahetus, mänguautomaadid jne. Mees elas elu, mille kohta ütleb: „Mu kõige suurem mure polnud seotud naise, tütre või vanematega – mu kõige suurem mure oli, kuidas kulutada ära kogu oma raha.“ Möödapääsmatult ristusid ärimehe teed tšetšeeni ja Permi maffiaga.
Oma 31. sünnipäeva hommikul 1994. aasta mais otsustas Jaan, lontis spordikott mõne riidetükiga käe otsas, oma senisest elust välja astuda.
