11.10.2007, 00:00
Hapniku hõng tuli enne pahvakut
Iidse Maa lämmatavalt hapnikuvaesesse
atmosfääri tuiskas ühtäkki võimas
värskuspuhang, mis muutis alatiseks meie planeedi ilmet.
Nüüd on pärast suurt puurimist ja uurimist selgunud, et hapnikku, seda meie jaoks elutähtsat elementi, immitses tasapisi õhku juba enne nn hapnikukatastroofi.
Austraalia maapõuest ligi kilomeetripikkuse kivimiproovi välja puurinud ja läbi analüüsinud teadlased ütlevad, et nende avastus näitab, kuidas elus ja eluta loodus ammustel aegadel üheskoos maakera arengut kujundasid.
Esimesed elukad Maal olid pisikesed anaeroobsed olendid, kellele hapnik oli surmav. Nende jaoks oli suures koguses hapniku ilmumine keskkonda veidi vähem kui 2,5 miljardi aasta eest tõeline katastroof, ehkki teadlased nimetavad seda sündmust katastroofiks pigem selle erakordse äkilisuse pärast.
Hapniku allikaks olid aga tõenäoliselt sinivetikad, kes olid õppinud eluenergiat ammutama otse päikesevalgusest: hapnik on fotosünteesi kõrvalsaadus.
Lääne-Austraaliast Hamersley piirkonnast välja puuritud 908meetrine vertikaalne kivimiproov on justkui makilint, kuhu on salvestunud ürgse maakera keskkonnalugu. Teadlased analüüsisid Arizona ülikooli laborites, milliseid metalle ja milliseid väävliisotoope kivimites leidub.
Neist andmetest saab aimu, kui palju oli ühel või teisel ajajärgul maailmameres ja atmosfääris hapnikku.
“Tundub, et oleme jälile saanud ajajärgule, mil hapniku hulk vähehaaval muutus,” ütles kivimite metallisisaldust analüüsinud uurimisrühma juht Ariel Anbar (pildil). “Tabasime hapniku nii-öelda teolt.”
Anbar ja tema kolleegid kirjutavad ajakirjas Science, et hapnikku hakkas väikeses, kuid märgatavas koguses vette ja õhku ilmuma 50 kuni 100 miljonit aastat enne hapnikusisalduse järsku hüpet, mis leidis aset 2,3 kuni 2,4 miljardit aastat tagasi. Hapniku hüppe-eelset mõõdukat juurdeimbumist on kahtlustatud varemgi, aga nii kaalukaid tõendeid selle kohta seni ei olnud.
Nüüd saab uut tuge teooria, et sinivetikad ja ehk ka mõned muud olendid olid fotosünteesiga tegelnud ja hapnikku tootnud juba mõnda aega, ainult et mingil põhjusel ei jõudnud suurem osa sellest hapnikust keskkonda. Näiteks võisid mõned vulkaanidest välja paiskunud gaasid hapnikku siduda, nii et see jäi atmosfääri püsima alles siis, kui vulkaaniline aktiivsus rauges.
See tähendab, et bioloogilised ja geokeemilised nähtused on meie planeedi ajaloos tihedalt läbi põimunud ning et maakera ise ja temal pulbitsev elu on teineteist otseselt vastastikku mõjutanud.
Omad järeldused tuleb teha ka astrobioloogidel, kes kaugetelt planeetidelt elu otsivad. Peagi on lootust avastada meie Galaktikast arvukalt Maa-sarnaseid planeete ja kaugemas tulevikus saab ehk ka teleskoobiga uurida, kui palju on nende planeetide atmosfääris hapnikku. Kuid kui hapnikku ei peaks leitama, mis siis?
“Ons paratamatu, et hapnikku tootvad elusolendid muudavad ka atmosfääri hapnikurikkaks?” küsib Anbar. “Meie tulemused näitavad, et seos ei ole niisama lihtne.”
Nüüd on pärast suurt puurimist ja uurimist selgunud, et hapnikku, seda meie jaoks elutähtsat elementi, immitses tasapisi õhku juba enne nn hapnikukatastroofi.
Austraalia maapõuest ligi kilomeetripikkuse kivimiproovi välja puurinud ja läbi analüüsinud teadlased ütlevad, et nende avastus näitab, kuidas elus ja eluta loodus ammustel aegadel üheskoos maakera arengut kujundasid.
Esimesed elukad Maal olid pisikesed anaeroobsed olendid, kellele hapnik oli surmav. Nende jaoks oli suures koguses hapniku ilmumine keskkonda veidi vähem kui 2,5 miljardi aasta eest tõeline katastroof, ehkki teadlased nimetavad seda sündmust katastroofiks pigem selle erakordse äkilisuse pärast.
Hapniku allikaks olid aga tõenäoliselt sinivetikad, kes olid õppinud eluenergiat ammutama otse päikesevalgusest: hapnik on fotosünteesi kõrvalsaadus.
Lääne-Austraaliast Hamersley piirkonnast välja puuritud 908meetrine vertikaalne kivimiproov on justkui makilint, kuhu on salvestunud ürgse maakera keskkonnalugu. Teadlased analüüsisid Arizona ülikooli laborites, milliseid metalle ja milliseid väävliisotoope kivimites leidub.
Neist andmetest saab aimu, kui palju oli ühel või teisel ajajärgul maailmameres ja atmosfääris hapnikku.
“Tundub, et oleme jälile saanud ajajärgule, mil hapniku hulk vähehaaval muutus,” ütles kivimite metallisisaldust analüüsinud uurimisrühma juht Ariel Anbar (pildil). “Tabasime hapniku nii-öelda teolt.”
Anbar ja tema kolleegid kirjutavad ajakirjas Science, et hapnikku hakkas väikeses, kuid märgatavas koguses vette ja õhku ilmuma 50 kuni 100 miljonit aastat enne hapnikusisalduse järsku hüpet, mis leidis aset 2,3 kuni 2,4 miljardit aastat tagasi. Hapniku hüppe-eelset mõõdukat juurdeimbumist on kahtlustatud varemgi, aga nii kaalukaid tõendeid selle kohta seni ei olnud.
Nüüd saab uut tuge teooria, et sinivetikad ja ehk ka mõned muud olendid olid fotosünteesiga tegelnud ja hapnikku tootnud juba mõnda aega, ainult et mingil põhjusel ei jõudnud suurem osa sellest hapnikust keskkonda. Näiteks võisid mõned vulkaanidest välja paiskunud gaasid hapnikku siduda, nii et see jäi atmosfääri püsima alles siis, kui vulkaaniline aktiivsus rauges.
See tähendab, et bioloogilised ja geokeemilised nähtused on meie planeedi ajaloos tihedalt läbi põimunud ning et maakera ise ja temal pulbitsev elu on teineteist otseselt vastastikku mõjutanud.
Omad järeldused tuleb teha ka astrobioloogidel, kes kaugetelt planeetidelt elu otsivad. Peagi on lootust avastada meie Galaktikast arvukalt Maa-sarnaseid planeete ja kaugemas tulevikus saab ehk ka teleskoobiga uurida, kui palju on nende planeetide atmosfääris hapnikku. Kuid kui hapnikku ei peaks leitama, mis siis?
“Ons paratamatu, et hapnikku tootvad elusolendid muudavad ka atmosfääri hapnikurikkaks?” küsib Anbar. “Meie tulemused näitavad, et seos ei ole niisama lihtne.”