08.02.2008, 00:00
Head uut rotiaastat!
7. veebruaril algab Hiina kalendri järgi kollase roti aasta. Ekspress otsis üles Eesti rotirikkaima pere.
Tunnistan ausalt, et seda lugu tegema minnes ei kujutanud ma ette elu
15 rotiga. Kellele lisandus hiljuti veel(!) 15 (uus pesakond). Ja kes teab,
võibolla elab seal kuskil veel mõni, natuke metsikum, keda
kunagi üle loetud polegi...
Varasemast kuuluvad sellesse perre
üks koer, üks kilpkonn, kaks merisiga ja neli kassi. Ja siis veel
ogahiired, liivahiired ja deegud. Ja ei, siin ei lõhna nagu loomaaias.
Ning seni on õnnestunud vältida ka kasside ja rottide vahelisi
fataalsemat sorti kokkupõrkeid.
Tõsisem huvi armsa
näo, aga hirmutava sabaga näriliste vastu tabas varem Tallinnas ja
nüüd Rapla külje all Inglistes elavat Eva Saart
(argipäeviti töötab Star FMi reklaamiosakonnas) umbes kaks
aastat tagasi. Siis sattus ta internetis Soome ja Inglise rotiühingute
saitidele ja foorumitesse, kuni asi lõppes sellega, et tuli
Soome Helsingi lähedale ühe tõelise roti järele
sõita. Lemmiklooma hinnaks koos sõidukuludega kujunes 5000
krooni. Hind tuli nii kõrge sellepärast, et tegemist oli
registreerimispaberiga, nn aretatud rotiga, kelle emad-isad ning omakorda nende
emad-isad teada ning kes paberite järgi ka haigustest priid.
Eva kava oligi hakata esimesena Eestis nii tõsiselt rottidega
tegelema. Praeguseks on ta ainuke eestlane, kes kuulub Soome rotikasvatajate
ühingusse ning kellel on võimalik oma aretatud loomadele anda
välja registreerimispabereid, mille peal üles loetud rotikese
sugupuu.
“Tema on meil alfaemane. Melany, tahab kõikidega
tüli norida. Oma kamba juht.” Fotograaf on alustanud pildistamist
emaste rottide puurist ning, puuriuks lahti, saab alguse hoogne
sagimine. Natukese aja pärast ei tee me enam vahet, kes on Melany
ja alfaemane, kes Melody või kes hoopis Miki. Isegi kui nad
asuvad täiesti eri puurides.
“Rotid on väga
targad. Osal rotiomanikest on koguni probleem, et loomad teevad ise
puuriukse lahti. Siis peab traadiga kinni panema,” räägib Eva
ja lisab: “Minu omad seda veel ära õppinud pole.”
Emaste puuri kõrval istub nukralt üksinda
isane Crafty. “Tema on siin sellepärast, et ta on natuke
agressiivne. Tema läheb reedel kastreerimisele.” Üldiselt rotte
ei kastreerita, kui nad ei muutu just teistele ohtlikuks või liiga
agressiivseks, ütleb Eva. “Tema tahab kõigile peksa
anda.” Teatavat kindlameelsust ja agressiivsust, märkan, on
ilmutanud ka see emane rott, kes on püüdnud
rajada pääsu siinsesse isase puuri. Puuri alumise serva
plastmassi on näritud suur auk.
Levinud
valearusaamu, mida Eva eestlastest rotiomanike hulgas on kohanud, on palju.
Esiteks: rotid armastavad elada üksi. “Ei, rott on väga
sotsiaalne loom! Ta tahab kaissu; tahab mängida.” Alati tuleks
soetada rotte mitu. “Ka inimesel on üksinda halb elada, isegi kui ta
on sellega harjunud.”
Teiseks arvatakse, et rotile piisab
hamstripuurist. Ei piisa. Roti puur peaks olema vähemalt
mõõtmetes 40 x 60 x 50 sentimeetrit.
“Vanasti
osteti merisiga ja pandi kingakarpi! Ei maksa tegutseda vanade valearusaamade
järgi.”
Ka Eestis müüdavasse rotitoitu
– “zippy-toit ja mis meil siin müüakse” –
suhtub Eva nagu rottide rämpstoitu. “Ma teen oma rottidele
süüa ühe Inglismaa retsepti järgi.” Sinna kuuluvad
lisaks poe rotitoidule makaronid (keetmata), kõige tavalisemad
maisihelbed (väikese suhkrusisaldusega)... Ja iga päev tuleb neile
anda midagi värsket, rohelist. Porgandit, brokolit...
Eva
veebisaidil
www.whitemagicrats.pri.ee on rottide liigituseks “emased, isased ja
inglid”. Uurin, kes need viimased on. Selgub, et kaks rotti, kelle Eva
üles on kasvatanud, on juba meie seast lahkunud... Rotid elavad tavaliselt
kaheaastaseks, harva ka nelja-aastaseks.
Kui mõelda rottide
iseloomu peale, siis mida sel nädalal alanud rotiaasta
võiks tuua?
Eva mõtleb natuke. Aga jääb
jänni: “No nad on kõik nii erineva iseloomuga...”
venitab ta. “Mõni on tagasihoidlik ja häbelik, teine hoopis
liider.”
Me oleme lõpuks pildistanud
üles kogu siinse kireva seltskonna. Hakkame otsi kokku võtma,
asutame minema. Koridoris näen, et keegi on põrandale midagi
pudistanud. Ühesugused tumedad näritud ribad... Rotid!? Ja siis
selgub, et ribadeks on näritud minu saabaste paelad. Loomulikult ei teinud
seda rotid, ka mitte selle pere uhked kassid, vaid hoopis koer Bosse, kellele
ei andnud rahu asjaolu, et teda külaliste – ja rottidega
– ühte tuppa ei lubatud.