26.09.2008, 00:00
Heitlikud üheksakümnendad
Kiireid muutusi täis üheksakümnendatesse jagus nii vene aega kui ka oma riiki, nii rubla kui krooni, nii üldrahvalikku rõõmu kui ka suurt leina.
Uus kümnend algas tormiliselt. 2. veebruaril 1990 võttis ENSV
Ülemnõukogu Tallinna Linnahallis vastu otsuse, mida eestlased olid
kaua oodanud – deklaratsiooni Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses.
Enam polnud kahtlustki, kuhu Eesti tüürib.
Moskvale see
otsus ei meeldinud, Eestit hakati majanduslikult kägistama. Elu raskenes
niigi, inflatsioon õgis inimeste sääste, nappis
esmatarbekaupu: toiduaineid, alkoholi ja seepi sai talongide eest. Aga
kõik see rahvast ei heidutanud. Vastupidi, soov vabaks saada tugevnes
iga päevaga. Ja see ei avaldunud üksnes unistustes, vaid tegudes.
Veebruaris 1990 taastati Kaitseliit, valiti Eesti Kongressi.
Märtsis EKP lõhenes Moskva- ja iseseisvusmeelseiks. Leedu
tegutses veelgi kiiremini, juba 11. märtsil 1990 kuulutas ta end
iseseisvaks. Aprilli algul põles kummaliselt maha Türi pastoraat ja
hiljem leiti Järvamaa praost Harald Meri ühes koduabilisega tapetult.
Kas tegu oli Moskva juhitud KGB hirmutamistaktikaga?
8. mail 1990
kuulutas Ülemnõukogu Eesti riigi nimeks Eesti Vabariik ja lipuks
sinimustvalge.
Nädal hiljem ründas Toompea lossi kari
interrindelasi Mihhail Lõssenkoga eesotsas. Rünnak polnud juhuslik,
ka sõjavägi oli löögivalmis, kuid õnneks jäi
halvim toimumata. Passiivne miilits muutus ebausaldusväärseks ja
Edgar Savisaar asutas mai keskel Eesti Kodukaitse. Moskva surve tugevnes, ka
propagandistlik – augusti lõpul alustas tegevust intrite
raadiojaam Nadežda. Varsti järgnesid ka teod, jaanuari algul 1991 vallutas
OMON Riias Riia Pressikeskuse, 13. jaanuaril KGB eriüksus Alfa aga
Vilniuse teletorni ja ajakirjandusmaja. Hukkus 14 leedulast.
Pärast seda rajati Toompeale kiviplokkidest kiiresti barrikaadid, kuid
siin jäi rünnak õnneks tulemata.
Märtsis 1991
korraldati Eestis iseseisvusreferendum, poolt hääletas ligi 78
protsenti elanikest.
Veel samal kuul otsustas Eesti Kongress hakata
väljastama Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistusi. 13. juunil
võttis Ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse. Algas
palju kirgi üles kütnud maade ja majade tagastamine
õigusjärgsetele omanikele. Samm-sammult liiguti oma riigi poole.
Punkt i-le tuli aga ootamatult. 19. augustil 1991 pandi Moskvas
toime riigipöördekatse, kuid tänu Boriss Jeltsini juhitud
vastupanule see ei õnnestunud. Eestis jõudsid
dessantväelased putšistide käsul küll hõivata
Teletorni, kuid sellega asi ka piirdus. Järgmisel päeval, 20.
augustil kuulutati Eesti iseseisvaks. Juba 1. oktoobril ilmusid esimesed
postmargid. Oma raha tuli veel oodata – kroon tuli käibele 20.
juunil 1992. Presidendi sai Eesti veelgi hiljem – 5. oktoobril 1992 valis
Riigikogu presidendiks Lennart Meri.
Eestil tuli vabaneda
võõrvõimu jõustruktuuridest. 4. septembril
1991 lõpetati KGB tegevus Eestis, novembris 1993 lepiti Venemaaga kokku
selles, et too viib oma väed Eestist välja 31. augustiks 1994.
Vastava lepingu sõlmisid presidendid Meri ja Jeltsin juulis 1994.
Noort riiki masendasid sel kümnendil mitu ränka
õnnetust. 28. septembril 1994 tabas Eestit rahuaja suurim
tragöödia – uppus parvlaev Estonia, viies merepõhja
852 inimest. Oktoobris 1996 vapustas kogu Eestit Pala liiklusõnnetus,
kus hukkus kaheksa last. Septembris 1997 aga hukkus Kurkse väina
ületades 14 sõdurit.
Rõõmu tõid
rahvale suursaavutused spordis. Kalev tuli 1991 laguneva Nõukogude Liidu
viimaseks meistriks korvpallis. Ramsau MMil 1999 demonstreeris Eesti esimest
korda oma võimu suusatamises: Kristina Šm
igun võitis hõbe- ja pronksmedali, Andrus Veerpalu
hõbemedali.
Üheksakümnendaid jäävad
meenutama ka mitmed afäärid-kriisid või muidu kärarikkad
tehingud – rublamüük aastast 1992, Iisraeli relvatehing,
Pullapää jäägrikriis ja Eesti Panga 10 miljoni
afäär aastast 1993, Indrek Toome altkäemaksuskandaal aastast
1994, Edgar Savisaare kukutanud lindiskandaal aastast 1995, Daiwa
rahaafäär aastast 1997.
Majanduses sai kümnendi
üheks märksõnaks erastamine – augustis 1993 alustas
tegevust Erastamisagentuur. Rahvas kutsus erastamist ärastamiseks, milles
oli oma tõetera. Veel enne, kui Eesti taasiseseisvus, asutati veebruaris
1991 Hansapanga eelkäija AS Rebaco. Samal aastal jõudis Eestisse
mobiiltelefon. Eriti kümnendi algupoolel lokkas äritsemine
vanametalliga, mis tegi kuulsaks Tiiu Silvese. Üheksakümnendad olid
transiidi kuldajad – näiteks 1998. aastal vahendas Pakterminal 18
protsenti kogu Venemaa naftasaadustest. Kohe iseseisvuse algul elati üle
esimene pangakrahh – detsembris 1992 läks pankrotti Tartu
Kommertspank. Esimene tõsine tagasilöök tabas Eesti majandust
oktoobris 1997. Börsibuumile järgnes järsk kukkumine, paljud
kaotasid oma raha. Paar kuud hiljem tärkas taas lootus – Euroopa
Liit nõustus pidama Eestiga laienemiskõnelusi, mis algasidki
kevadel 1998.
Kümnendi vilju lõigati juba uue
millenniumi algul, kui Eesti võeti nii Euroopa Liidu kui ka NATO
liikmeks. Uude ajastusse toodi kaasa ka lahendamata probleemid.
Üheksakümnendatel jäi sõlmimata Eesti-Vene piirileping,
millel kahtlemata on ka sümboolne tähendus – Venemaa pole Eesti
Vabariiki lõpuni tunnustanud. Poliitikute arguse pärast jäi
Tõnismäelt õigel ajal teisaldamata Pronkssõdur, mille
hilinenud äraviimine põhjustas riigi ajaloo suurimad
tänavarahutused. Kokkuvõttes olid üheksakümnendad Eestile
edukad – me suutsime tõestada oma riigi elujõulisust.
“Heitlikud üheksakümnendad” on sarja
“Eesti Vabariik 90 fotodes” viimane lugu.