Foto: Kristjan Lepp / Eesti Naine

Esimese juuli esimestel öötundidel, enne magamaminekut tavapäraselt oma e-posti kontrollides avastan jahmatusega Eesti sõbralt Annelilt saabunud sõnumi: “Kas ma mäletan õigesti, et tegid hiljuti meie laulja Silvi Vraidiga intervjuu? Olid ilmselt viimane inimene, kes temaga põhjalikult vestles, sest Silvi lahkus eile siitilmast...” Sõnumist saadud šokk peletab une ning peas hakkavad keerlema sündmused ja muljed tollest aprillikuisest õhtust Eestis.

Kuupäev on 20. aprill, koht Tallinn. Ilm on vaatamata kevadele ikka veel krõbekülm ja taevas on õhtuselt tume. Istun Palace’i hotelli fuajee suure akna ääres ja vaatan, kuidas Silvi mantlisse mähituna veel kaua üle tee asuvas peatuses trolli number 6 ootab.

Juba järgmisel päeval, 21. aprillil pean Eestist lahkuma, seega oli Silvi viimane inimene, keda nädalase Eesti-reisi jooksul intervjueerisin. Meie viieliikmeline hiina ajakirjanike delegatsioon saabus siia Tallinna Tehnikaülikooli kutsel, et osaleda rahvusvahelisel kogemuste vahetamise nädalal ja ühtlasi uurida isiklikult huvi pakkuvaid valdkondi. Minu erihuviks on Eesti laulev revolutsioon, mistõttu soovin intervjueerida tolleaegseid aktiivseid poliitikuid, muusikuid ja tavainimesi. Paljud hiinlased teavad Tšehhoslovakkia velvetrevolutsiooni, kuid samal ajal Balti riikides asetleidnud laulev revolutsioon on neile tundmatu.

Mind huvitab, kuidas suutsid eestlased veretult, laulu abil ühiskonda muuta. Üks laulva revolutsiooni aegsetest muusikutest, kellega mul vestelda soovitatakse, on Silvi Vrait. Võtan temaga meili teel ühendust. Saan kohe vastuse, milles ta annab oma mobiiltelefoni numbri, lisades, et telefon on juba vana ja väsinud ja ei tööta eriti hästi, kuid loodetavasti saame siiski ühendust. Möödub veel paar tundi ja saabub uus e-mail: mu mobiil ei tööta enam, kas sobib, kui tulen Teie hotelli ja räägime seal?

Kui ma kokkulepitud ajast viis minutit varem Palace’i hotelli fuajeesse jõuan, on ta juba kohal ja ootab, istudes kõige kaugemas nurgas asuval toolil, ja näeb veidi kurnatud välja. Tellime apelsinimahla ja nooruke ettekandja ei paista endist laulukuulsust ära tundvat (alles pärast Silvi lahkumist reageerib ta: “Oligi tema! Ma just mõtlesin, et tundus kuidagi tuttav”).

Silvi alustas oma lauljakarjääri 1972. aastal, kui Eesti kuulus veel Nõukogude Liitu. Ta laulis kolhooside lõikuspidudel ja klubides. Silvi selgitab, et tolleaegsetel klubidel polnud midagi ühist tänapäeva ööklubidega, vaid need olid rohkem kultuurikeskuste moodi. Ta on ilmselt unustanud, et minagi tulen sotsialistliku taustaga riigist ja et me kõik mäletame veel “töölisklubisid”.

Tol ajal laulis Silvi peamiselt eesti ja inglise keeles. Aeg-ajalt käisid klubis ka kommunistliku kaadri liikmed, kes nõudsid, et ta laulaks rohkem nõukogude laule. “Tavaliselt võisime siiski laulda, mida ise soovisime,” kinnitab Silvi. “Ka vene ja isegi nõukogude laulude seas on häid ja meloodilisi laule.”

See ongi see, mis mind eestlaste puhul lummab: laulul ja muusikal on nende elus tähtis roll, olgu need või nõukogude laulud. Eestlaste koorilaulutraditsioon aitas säilitada etnilist identiteeti. 1987. aastal alustasid eestlased laulvat protestiliikumist, mis lõpuks viis välja riigi iseseisvumiseni. “Ma ei võtnud osa teletorni kaitsmisest, samuti ei peitnud ma keldris eesti rahvuslippu,” räägib Silvi. “Kuid kui tekkis võimalus laulda oma rahva ees rahvuslikke laule, siis loomulikult ma kasutasin seda. Kui oled uhke selle üle, et oled eestlane, siis tekib sellistes olukordades väga harras moment.”

“Täna ei mõelda enam eriti rahvusliku uhkuse peale ja paljud inimesed on siit lahkunud. Statistika andmetel on lahkujate hulgas kõige rohkem noori naisi,” lisab ta ohates. Vaatamata sellele, et endiste kommunistlike riikide seas on Eesti majandus liidripositsioonil, on Lääne-Euroopa ja Skandinaavia riikide tasemeni veel pikk tee minna. Silvi on ka ise lahkumist kaalunud. “Kui ma lahkuksin, millega siis leiba teenima hakkaksin? Olen palju aastaid töötanud inglise keele õpetajana ja maailmas on küllalt riike, kus inglise keele õpetajaid vajatakse.” Üks eelmisel talvel surnud kolleeg oli talle rääkinud, et Mauritius pidi olema väga ilus koht. “Võib-olla lähengi järgmisel talvel sinna kohale võimalusi kaema.”

Pärast laulva revolutsiooni lõppu jätkas Silvi tööd laulja ja inglise keele õpetajana ning tegi aeg-ajalt kaasa teatrietendustes. Korraks sukeldus ta ka poliitikasse, kuid see polnud päris tema jaoks. “Linnavolikogu mikrofoni ees istudes ei osanud ma midagi öelda.” Vestleme laulva revolutsiooni ajal esilekerkinud poliitikutest, näiteks Rahvarinde asutajast ja praegusest Tallinna linnapeast Edgar Savisaarest. “Ta on selline inimene, kes oskab kolm käiku ette mõelda. Ma tunnen teda, kuid täna ei mängi see mingit rolli.” Silvi räägib, et hetkel õpetab ta ühes muusikakoolis lapsi laulma. 30. aprillil etendavad nad “Jane Eyre’i” põhjal kirjutatud muusikali, kus Silvi mängib Mrs Reedi rolli. “Pole just kõige kenam inimene, tõsi?” küsib Silvi muiates. “Kuid see annab mulle võimaluse koos noorte inimestega esineda. Mida veel tahta?”

Silvi tõdeb, et ta praegune elu pole hea. “Kunagine kuulsus ei tähenda mitte midagi, keegi ei maksa selle eest raha,” selgitab ta. “Saan aeg-ajalt esinemispakkumisi klubides ja etendustes ning kuigi need pole eriti tasuvad, olen neile avatud.” Piinlikkustundega naeratades lisab ta: “Pakutavad rollid pole just alati need, mida soovin, kuid ma teen need korralikult ära. Mitte rõõmuga, aga siiski korralikult.” Järele mõeldes lisab ta: “Võib-olla peaksin end paremini majandama, et ei peaks homse pärast muret tundma, kuid kahjuks pole ma osanud seda teha.”

Ta räägib, et kavatseb käesoleval aastal, ilmselt täpselt oma 62. sünnipäeval, 28. aprillil pensionile jääda. “Sellest päevast alates elatun vaid oma pensionist, minust saab pensionär.” Ta naeratab veel korra. Tol hetkel me veel ei tea, et nädala pärast, päev pärast oma sünnipäeva, viiakse ta haiglasse ja mais toimunud operatsioonist ta enam ei taastu.

Paar aastat tagasi andis Silvi välja autobiograafia “Saatus”. Meie vestluse ajal kasutab ta kõige rohkem väljendit “You never know” – kunagi ei või teada. Ta ei tea, millal saabub järgmine troll number 6, samuti ei tea ta, milliseid pööranguid võib elu lõpp kaasa tuua. Lahkudes kallistame. “Kirjuta mulle,” palub Silvi.

Jõuan Eesti-reisilt tagasi kodulinna Pekingisse 22. aprillil, kust mind samal päeval kiirkorras Guangzhousse ja seejärel Yunnani provintsi komandeeritakse. Alles 5. mail, kui jälle Pekingisse naasen, saadan talle kirja, mis jääb vastuseta. Hiljem saan teada, et selleks ajaks on ta juba haigevoodis.

Ma ei tea, kas ta soovis just niimoodi lahkuda. “Kui ma lahkun, näiteks Mauritiusele, kes mind seal siis ootab?” ütleb ta ootamatult meie vestluse käigus, oma mõttemaailma sukeldudes. “Kes mind seal ootab?”