Hoiatusmiljonite suunaja

"'Kui ilmad lähevad soojemaks, hakkan ma kanepit tarvitama,"' usaldab Tervise Arengu Instituudi projektijuht Ann Virkus (35) mulle, kui ma teda umbes tund aega tundnud olen.

“Kui ilmad lähevad soojemaks, hakkan ma kanepit tarvitama,” usaldab Tervise Arengu Instituudi projektijuht Ann Virkus mulle, kui ma teda tund aega tundnud olen.

See tutvus on arenenud Radissoni hotelli all Madissoni kohvikus ning intervjuu lõpuks on Virkus jõudnud ära süüa ainult umbes poole oma latte’st, õngitsedes kohvitassist pikkade harvade lusikatäite kaupa pruunikasvalget piimavahtu.

Ma pole kunagi näinud kedagi, kes niimoodi latte’t  sööks, kuid Virkus polegi päris tavaline inimene. Vähemasti pole ta päris tavaline riigiametnik. Sest inimene, kes kureerib riiklikke sotsiaalreklaame narkootikumide, HIVi ja, jah, ka tervisliku toitumise vallas, peaks tõenäosusteooria kohaselt olema paras bürokraat. Kuid õbluke, väga suurte siniste silmadega Virkus oskab üllatada. Ühel hetkel on mu ees tema punastes, pruunides ja lillades toonides poolametlik visiitkaart, millele Asko Künnapi käega kirjutatud: manager of sex and drugs and rock’n roll.

Tartu ülikoolis psühholoogiks õppinud Virkus (ta lõpetas üsna hilja, alles 30aastaselt) saab sõimata tihti. Mõnikord tuleb pahaseid kirju tema e-postkasti koguni kaks-kolm tükki päevas. Tagasiside vallandub eeskätt neil perioodidel, kui mõnes reklaamibüroos on Virkuse tellimusel järjekordse sotsiaalreklaami sõnumi allajoonimiseks kasutatud eriti jõulisi värve (te ju mäletate kleepse “Dope on pask” või outdoor’e üledoosi saanud noortega okseloigus?).

Hetkel on umbes poole Eestist üles erutanud TAI marihuaanavastane kampaania, mis intrigeerib ajalehega Narko Hääl (reklaamilisas sellised tooted nagu kanepist köis ja “algajale vangile mõeldud “Kuke Aabits””). Sugugi kõigil konservatiivsematel eestlastel pole jalga tatsuma pannud ka sulnis telekampaania, milles Stefi Akosi laulu “Marijuana cha-cha-cha” taustal deklareeritakse: “Sa ei tõmba kanepit. Kanep tõmbab sind.”

Kas mängulisust tohib endale lubada – eriti sellisel teemal? Ma näen vaimu­silmas, kuidas keset Järvamaa metsi avaneb väikse eterniitkatusega majakese uks, välja vaatab kummikutes talunik ja röögatab kähedalt talveõhku: “Ei või!” Kuid Virkuse töö ei ärata küsimusi mitte ainult neis, kes leiavad, et narkovastast propagandat tuleks riigi raha eest – narkokampaaniatele läheb aastas veidi üle kahe miljoni, HIVile rohkem – teha nii, et poleks kaksipidi mõistmise võimalusi (Stefi Akosi rütme on nii mõnigi vaataja pidanud kanepi reklaamiks).

Hoopis teisel põhjusel on kanepisõja vastu kriitilised need, kelle meelest ei peaks riik üldse sekkuma inimese õigusesse oma kodus marihuaana abil lõõgastuda. “Enamik Euroopat on dekriminaliseerinud oma tarbeks kasutuse, aga eks igal kanal ole oma hunnik, kus siblida,” ohkab üks mu tuttav.

“No vaata, 95 protsenti heroiini süstijatest on alustanud kanepist,” ütleb arstide peres kasvanud Virkus (ema radioloog, isa kopsuarst), lisades aususe huvides, et 90 protsenti kanepisuitsetajaid heroiinini ei jõua. Kuid fanaatikuna (“Sa pead minema sügavale, sa pead tundma kõiki neid aineid, millest räägid”) on Virkusel kanepi vastu rafineeritumaid argumente. Afgaanid suudavad ehk kanepitee abil tõepoolest lõõgastuda, “see on nende kultuurist”, väidab ta, kuid impordituna hakkavat iga mõnuaine hävitama erilise jõuga. Sellega on Virkus küll nõu s, et erinevalt alkoholist pole THC ehk kanepi toimeaine üledoosi kätte veel keegi surnud, ent väidab kohe, et “kui tubakasuitsetajad saavad kopsuvähi enamasti 50–60aastaselt, siis kanepisuitsetajatega juhtub see 10–30 aastat varem”.

Juhtub miks?

“Sest kanepisigaretti tõmmatakse lihtsalt teistmoodi, sügavamalt kopsu,” ütleb Virkus. “Ja see on teine taim kui tubakas.”

Virkus ei suitseta. Nii ütleb tema Orkuti profiil. Orkut lisab veel, et narko- ja aidsiennetamise projektijuhile meeldib lugeda näiteks Márquezt, Preusslerit, Bulgakovit ja Borgest (lapsepõlves muide oli tema lemmikraamat hoopis patoloogilise meditsiini leksikon), veebileheks on http://www.dieyoung2.com/, kireks hedonism ja et parimad köögid on tai, mehhiko ja itaalia omad.

Seda viimast pean ma algul poosiks, sest 53kilose Virkuse kehatüübi kohta öeldkse Orkutis tõesti vägagi adekvaatselt “slim”. Tervisliku toitumise kampaaniatega (eelarve 1,3 miljonit aastas, vähempakkumised muide tingimata ei võida) tegelev ­Virkus on kõige slimmim inimene, keda ma üldse näinud olen. Need mõned lusikatäied latte-vahtu on talle mu meelest sel päeval nii supp, praad kui magustoit.

Kuid siis läheb jutt juhtumisi lambalihale ja Virkus hakkab kasvava õhinaga jutustama, kuidas ta seda Võrumaal on teinud: liha küüslauguga pikkinud, rosmariini ja maasikajogurtiga sisse määrinud, lõkkeasemel kuumade kividega maasse kaevanud ja siis tundide kaupa mulla all küpsetanud ja küpsetanud, kuni praad välja kaevatakse ja “jalad kerkivad imelist lõhna tundes viis sentimeetrit maast lahti”.

Küllap on mõnele inimesele lihtsalt geenidega antud eriline ainevahetus, nii ebaõiglane kui see ka pole – nagu teistele eeldused sõltuvusteks, muide. “­Statistika väidab, et kahel kolmandikul ei teki sõltuvusi, kuid ühel kolmandikul see eeldus on,” teatab ­Virkus, jõudes varsti selleni, et nikotiin on sõltuvust tekitavalt toimelt võrreldav heroiiniga. “Kui tubakas jõuaks Eestisse tänasel päeval, keelustataks see kohe.”

Inimese suust, kes ei eita, et armastab ise kirglikult punast veini, kes keeldub ütlemast, kas ta ise on mõnd narkoainet proovinud (“Sellele pole head vastust”) ning on otsapidi looväris – oma kirjastuses Troll on Virkus välja andnud mõnegi raamatu, viimati Sass Henno “Mereröövlimängu” –, on kirglikku keelamisjuttu kummaline kuulda. Virkus pareerib: “Seaduse mõte on selles, et keelatakse tegevused, mille puhul riskid on liiga suured.”

Kuid lõpuks läheb elu ikkagi nii, nagu läheb.

Tervise Arengu Instituut asub Hiiul, ent Virkus töötab enamasti kodus. Tal on selleks üksikemana hea põhjus, sest tema seitsmeaastane laps on autist ja veedab oma aega “maailmas, mis on huvitavam kui see, mis meil talle pakkuda oleks”.

Linnas käies jookseb Virkus mööda koostööpartnerite kontoreid. Ka Madissoni tuleb ta otse Hansapangast, kes toetab TAI HIVi- ja aidsikampaaniaid rahaliselt. Mullu korraldas Hansapank oma töötajate seas ka laiaulatusliku HIV-testimise, kuid seda, kas kõik testid tulid tagasi negatiivsetena, Virkus ei tea või vähemasti ei ütle ja muidugi ongi see igaühe eraasi.

Seda on Virkus küll kuulnud, et kui kiirteste pakuti mõne aja eest ühes Tallinna geiklubis, olevat esimese viie testi hulka sattunud üsna mitu positiivset. Enamik HIV-positiivseid ongi eestis alla 25aastased mehed; enamik on üldse mehed, kui arvata välja vanuserühm 15–19, kus tüdrukuid nakatub rohkem. Ja neid, on Virkus kindel, ei nakatata mitte nende oma eakaaslaste poolt.

Kui palju kuritegelikke nakatajaid Eestis võib olla, küsin.

“Ei ole nii, et inimene saab ­diagnoosi ja kukub kütma,” arvab Virkus, “enamasti on see ikka teadmatusest. Ja mida vanem inimene on, seda hooletum, muide.”

Tänavu kevadel kavatseb Virkus välja tulla spetsiaalselt meestele mõeldud kondoomikampaaniaga. “See on väga äge – nagu vormelireklaam,” räägib ta õhinal.

Kuid mida ta selle soojenevate ilmade ja kanepi tarvitamise jutuga silmas pidas?

Kanepikiududest õmmeldud Dieseli jakki, selgub. “Ostsin selle väga metsiku alega,” õigustab ta kohe ja räägib riigiametniku palgast.

Kuid miks ta siis ei tee mõnd muud tööd, kus makstaks enam?

“Sest mulle tõesti hullult meeldib mu töö, ma usun sellesse väga. Ma ei suudaks elu sees teha mingit asja ainult raha pärast – vahendada näiteks küpsiseid Poolast Venemaale.”

Ann Virkus

• Sündinud 5. augustil 1972

• On tegelenud süvendatult nii balleti kui ka füüsikaga

• Õppis Tartus bioloogiat, kuid lõpetas psühholoogina

• Oli aastatel 2003–2005 seotud Leigo Järvemuusika korraldamisega

• Elab Tallinnas Kalamajas