HOMSES EKSPRESSIS: Moodne trend: pintsaklipslasest elustiiliinimeseks

Sportlased ja muusikud teatavad intervjuudes alatasa uhkusega “Mu töö on mu hobi!” Pole just palju ameteid, milles töötades seda öelda saaks. Ekspress vestles nelja julge inimesega, kes on keeranud kontoritoolile selja ja teinud elustiilist oma töö.

Jaan Jääts (64), reiki õpetaja, endine OÜ Baltram juhataja

Jaan laulis laulu- ja mängukooris Üks Lust. Kord üheksakümnendate keskpaigas koorireisil Oslo staadionil istudes pomises üks koorikaaslanna midagi hirvedest. Jaan ei näinud ühtegi hirve. Naine jälle ei saanud aru, kuidas ta ometi ei näe, kuid väga seletada ka ei tahtnud. Ütles vaid, et oli käinud šamaanikursustel. Jaan oli seda sõna vaid kuulnud. Selle peale surus naine kaks kätt Jaanile rinnale.

Mae Märks (28), kundalini jooga õpetaja, endine keeletoimetaja

Mae töötas terve aasta Austraalias farmides, kuid kodumaale naastes läks kohe järgmisel päeval joogaõpetajate kursusele. Ta oli end sinna juba varem kirja pannud. Töötegemisest kauges Austraalias sai tal villand ning peale tuli kange tahtmine õppida midagi uut ja jagada seda ka teistega.

Toivo Aalja (57), kella- ja kullaärimees, indiaani kultuuri viljeleja, joogaõpetaja, vaimsete praktikate koolitaja

Äsja külastas Toivot Hollandi juveelikunstnik, nüüd aga majutab ta enda juures indiaanipealikku Lendavat Kotkast kodanikunimega Rupert Encinas. Pealiku auks pani ta selga kotkapildiga T-särgi. Aalja Kristiine maja tagaaeda ehib juba seitsmendat aastat indiaani püstkoda ehk tipi. Seda aitas ehitada indiaanipealik isiklikult. Toivo käib seal vahel õhtuti meelte rahustamiseks indiaanitrummi patsutamas. Elumaja aga on ehitatud feng shui põhimõtete järgi. Toivo sõber Rein Weber käis enne labida maasse löömist kogu krundi pendliga läbi. „Elutoas on üks nii väekas koht, et seal lendab pendel lausa käest!“

Kadri Nurk (32), krija hatha jooga õpetaja, endine finantsjuht ja raamatupidaja

„Ma olin alati rahulik ja tasakaalukas, aga esimene joogatund pani mind sisemiselt põlema. Tundsin kohe ära, et see on miski, mis mulle päriselt korda läheb. Töötasin juba viiendat aastat Tartu Kultuurkapitalis sekretäri-pearaamatupidajana. Seal suhtlesin palju kultuuriinimestega, kes tegelesid justnimelt enda jaoks südamelähedaste asjadega, kõigil silmad säramas. Minul polnud tekkinud sellist vaimset rahulolu, midagi jäi puudu.“

Artikkel ilmub 9. augusti Eesti Ekspressis