Hulkuri valss

Vabariigi aastapäeval korraldab kaitseministri poliitnõunik Riina Vändre (37) vastuvõtu kodututele Oleviste kirikus – alternatiivina presidendiballile.

Teisipäeval kolksub Oleviste vasklingiga külg­uks aina kinni-lahti. Põrkan lumises eeskojas kokku kahe sileda klubi-poisi olekuga noormehega, kel käe otsas kuus pungil kilekotti. Oleviste võlvide all näen vähemalt kahe autokoorma jagu samasuguseid kilekotte annetustega. 

Laululehtede lauakesest on saanud toidunurk. Soolapulgad, suitsuvorst, tatratang, pannkoogijahu, majonees, juust, leib-sai... “Inimesed lihtsalt käivad poest läbi ja toovad kilekotitäied toitu siia,” ütleb Riina Vändre. 

Maarja kabelis on hoolimata sisse lülitatud infrapunalampidest jahedavõitu. Riina viibutab triibulise pulloveri varrukatesse tõmmatud sõrmi.  Meie jutuajamist katkestavad üle Maarja kabeli kaikuvad telefonihelinad. Riina korraldab vaheldumisi kaitseministri dislotseerumist ja kringlite saabumist homsele kodutute vastuvõtule.

Ta tegeleb kodututega üheksandat aastat. Peseb nad enne jõulu tema kodu lähedal asuvas Raua tänava saunas puhtaks ja toidab vanasse heasse Sepa baari rajatud supiköögis iga päev sooja leemega, mille tarvis “napsas” möödunud aastal kristlikust festivalist üle jäänud sotsiaalraha, mis oli plaanitud laste kingipakkideks. “Ma ei tea, kas olen kurjategija, aga ma ütlesin, et meil on praegu tähtsam raha saada supiköögile kui laste kommipakkideks.”

Kolmapäeva hommikul läheb Riina kõigepealt paraadile ja siis kohe kirikusse. 

Pidulik vastuvõtt algab kell kaks. Tulijad on parimais rõivis ja rõõmsa olekuga. 

Külalisi võiks tulla umbes 400. Aga võib-olla rohkem, sest jõulude ajal oli nii palju, praegusel raskel ajal abivajajate hulk üha kasvab.

Miks ta tuleb sealt, kus “voolab šampanja, vein ja šartröös” siia, kus pärast pidu tuleb hakata koristama reostunud õue ja tualette?

Riina räägib, kuidas ta oli Viljandis viks koolitüdruk, kes astus üles laulukooris ning abiellus esimese pika poisiga, kes pärast keskkooli tema kätt palus. Aga abieluga läks nagu tänapäeval pooltel paaridest... Ta maksis korteriliisingut ja iga kuu kaks nädalat enne palgapäeva vaatas tõtt tühja rahakotiga. Riina võrdleb end Maarja Jakobsoni kehastatud üksikema rolliga filmis “Sügisball“.

Nii ta Oleviste kirikusse selgust ja lohutust otsima sattuski. “Kogudus on mõnes mõttes nagu partei: kena sotsiaalne keskkond, kus valitsevad omad reeglid ja piirid, mis, tõsi küll, on läbipaistvamad kui parteis.” Kümne käsu mõistmisega jäi ta algul hätta. 

“Mind on alati huvitanud, mis inimesega siis juhtub, kui ta pinna jalge alt kaotab. Kus käib see klõps, kust allakäiguspiraalilt üksi enam tagasi ei saa?”

Kella kaheks on vabatahtlikud kõik riidepakid laiali laotanud: mütsid-joped-saapad-püksid-kampsunid. Kaubasaba moodustub alles pärast eeskava. Kas nad tulevad seltskonna või söögi pärast? Või isamaa pärast?

Masu on tagasi toonud 80ndate lõpu “paki-usu”: inimesed käivad jälle kirikus jahu ja makaronide järel. “Kirik on sotsiaalne keskkond, kuhu nad ei häbene tulla. Aga jah, eelkõige tullakse sööma.”

Laulavad Reet Linna, Jaanika Sillamaa ja ­Indrek Vaino. Pastor peab pidupäevajutluse. Järgneb kohvilaud: isehakanud kelnerid käivad liudadega ringi ja pakuvad istujatele palasid. 

Toidupank.ee saatis 40 kilo kringlit. Militaarhuvidega sõpruskond Kroonuklubi meisterdas teisipäeva õhtul hunniku võileibu. Presidendi kantseleist saabus ahjusoe kolmekilone õunakook samuti teisipäeval, Evelin Ilvese küpsetatud mõistagi.  

Presidendi vastuvõtul Tartus on igale vipile ette nähtud 12 tikuvõileiba. 

Kell neli on peo ametlik lõpp. Kringel söödud ja pakid käes. Tagasi lumesattu, maanteedele tantsima minek võtab aega.