Igal Kukril oma pill, millel mängib tirilill

Ansambli Kukerpillid (35) liikmed räägivad Madis Jürgenile oma kõige põnevamatest pillidest.

Arne Haasma itaallane

Arne Haasma Itaalia päritolu akordioni teeb heaks ja mugavaks võimendus, mis on akordioni sees.

Võimenduse sättis sinna “osav vennike” Zubkov – väga sõbralik ja siiras inimene, elab Maarjamäel, vana raudvoodi ots on tal väravaks.

Kus ja kellena Zubkov varem töötas, ei tea keegi, aga väikesi mikrofone on tal kodus hästi palju.
Zubkov sättis itaallase sisse pisikesed tabletisuurused mikrofonid. Kaks tabletti on vasakul ja kolm paremal pool ja Arnel on itaallasega hea mugav mängida. Kui vaja, keerab volüümi juurde, kui vaja, keerab vähemaks. Hambad ristis ei pea sikutama.

Ainuke häda on, et pole teada, millal patarei tühjaks saab. Tuleb veel lisada indikaatorlambike, mis näitab, kui palju patareis surakat on. (Tiit Kõrvits näiteks proovib keelega, kas tema kitarris peituv patarei veel toimib.)

Ilmselt on itaallane olnud kunagi mõne väliseestlase oma – pilli peal oli metalltähtedega kiri LINDA, millest nüüdseks on järel LIND, sest A- täht kukkus ära.

Venda Tamman oli selle pilli kunagi Ameerikast saanud ja Arne ostis pilli Tammanilt rohkem igaks juhuks. Nüüd on itaallane Arne põhiline pill. Sobib eriti hästi polkade saatmiseks. Kihnu neiut näiteks on sellega väga hea saata.

Tiit Kõrvitsa kitarr

Kunagi seitsmekümnendatel käis Eestis Bruno O’Ya, eestlasest näitleja, laulja ja pillimees, kes elas suurema osa elust sõbralikes sotsialismimaades. Niisiis käis härra O’Ya Eestis, salvestas ETVs mõne laulu ja Kukerpillid mängisid saateks.

Kukerpillid mäletavad siiamaani, et ta elas Tallinna hotellis ja oli väga kõva mees.
Paar aastat hiljem ostsid Kukerpillid Bruno venna Kenno Oja käest Yamaha akustilise kitarri, mille Bruno oli Eestisse jätnud. Hind oli pilli kohta kõva, aga pill vääris seda.

Praegu on Bruno O’Ya kitarr Tiit Kõrvitsa oma ja läheb vaatamata vanusele järjest paremaks.
Röövitud ega varastatud teda ei ole. Õlut täis valatud teda ka ei ole. Mõned korrad on parandatud EPO-liimiga pilli kaela, sest mis liigub, see kulub.

Kõla ei ole Tiidu kitarril küll väga lai, aga selle eest on täiuslik ja kompaktne.

Toomas Kõrvitsa alpi kannel

Toomas Kõrvitsa suvemaja naabrimees tuli mõned aastad tagasi välja jutuga, et tal vedeleb lakas vana kannel. Kust see kannel sinna sai, tema ei tea, tema ostis maja võõraste inimeste käest, aga näe, lakas ta vedeleb.

Mees tõi kandle lakast alla ja andis Toomasele.
Toomas vaatas ja uuris ja selgitas välja, et tegemist on eelmise sajandi algusest pärit kandlega, mida mängitakse klahvidega ja mille nimi on autoharf ehk alpi kannel.

Kui vajutatakse nupp alla, siis matistab ära need noodid, mida pole vaja mängida. Kannel on Austria päritolu – firmasilt on august näha. Rootsist toodud – Rootsi kaupluse silt on ka küljes. Puiduosa oli üllatavalt hästi säilinud, mõned keeled olid puudu.

Toomas laskis restauraatoril kandle korda teha ja klaverivabrikust saadi uued keeled.
Elegantset välimust kandlel ei ole, ta ei sära ega sätenda, aga ta on unikaalne. Eestis on ainult ansambel Robirohi, kellel veel nii vingeid vanu pille on.

Kandlel on väga mõnus kõla ja ta annab ansamblile kõvasti värvi juurde.
Ja ta on elav näide, et pööningutelt võib leida unikaalseid pille ja heinakuhjadest autosid.

Heiki Vahari viiul

Oma viiulit ei müüks ega vahetaks Heiki mingi varanduse vastu. Selle pilli tegi omaaegne maailmaklassi pillimeister Gorškov viiulivõistluste jaoks. Võistlus nägi välja nii, et üks mees mängis riide taga Paganini teoseid ja žürii kuulas, missugune pill on parim.

Viiul ise võistlustele ei jõudnudki. Ta ei saanud õigel ajal valmis ja Gorškovi õpilasel Aaro Altperel tuli pill lõpuni teha.

70. aastatel sai pilli omanikuks Eesti raadio. Ja kui Eesti Raadio orkester lõpetas tegevuse, anti pillimeestele võimalus oma pillid endale osta. Nii sai Heiki ta endale.

Ta on suure saali pill, täidab saali oma häälega hästi ära. Ega ta tämbri poolest midagi erilist ei ole, aga ta on tugevama kõlaga.
Heiki Vahar ise paigaldas viiuli külge mikrofoni.

Ike Volkovi kontrabass

Ike Volkovi kontrabass seisab nurgas ja on natuke nukker, sest viimasel ajal kasutab Ike rohkem kitarri kui kontrabassi.

Aga arvestades pikki kooseluaastaid on kontrabass Ike jaoks oluline – juba kas või sellepärast, et ta graatsiline ja naiselik välja näeb.

Jamasid on temaga muidugi kõvasti olnud. Kunagi Delhi lennujaamas hakkas metalliotsija kontrabassi peale hirmsat kisa tegema. Tähtis komisjon jooksis kokku, keegi kuri mees uuris hambaarsti peegliga hoolega, mis kontrabassi sees on. Juba arutati, kas lendab pill üksi Delhist minema või lendab mees üksi minema. Juba sõitis trapp lennuki juurest ­eemale ja lennuk oli valmis õhku tõusma ja Ike mõtles kurva näoga kurbi mõtteid.

Aga siis tõdes komisjon, et kontrabassi sees midagi hädaohtlikku ei ole ja Ike jooksis, kontrabass kaenlas, rõõmsalt lennuki peale.

Kui Kukerpillid Indiast Moskvasse jõudsid, Šeremetjevo lennujaamas konutasid ja pagasit ootasid, visati kontrabass suure mürtsuga kohvrikärusse. Kukerpillide jaoks oli see kole vaatepilt. Ja siis visati kontrabassile otsa hiiglaslik kohver ja kontrabassi kael läks krõpsti pooleks.

Ike nõudis, et lennujaam kahjud kinni maksaks. Rääkis, et see on väga kallis pill, stradivaarius jne. Lennujaamal jäi õigust ülegi: Atkuda mõ znali, što eta važnõi instrument?

Ike protsessis lennujaamas terve öö. Lõpuks korjas kontrabassi tükid kokku, tuli Tallinna, laskis kontrabassi ära parandada ja saatis Moskvasse arve – kuuskümmend rubla. See oli tollal pool kuupalka.

Venelased ei olnud nõus, leidsid igasugu põhjendusi, miks ei peaks arvet tasuma. Teil pole siin isa nime! Ike saatis isa nime. Kirjavahetus kestis pool aastat. Lõpuks saabus Ike arvele kuus rubla.

Spetsiaalselt kontrabassi pärast ostis Ike mahtuniversaali. Kui kontrabassi tavalise sõiduautoga vedada, mahub autosse maksimaalselt kaks inimest. Ja kui kontrabassiga lennuki peale minna, tuleb kontrabassile osta reisija pilet.

Taivo Linna viiul

1995. aasta 27. detsembril käisid Kukerpillid Iru vanadekodus mängimas ja pidid pärast Tartusse edasi sõitma. Aga bussijuht sõitis ettevaatamatult Peterburi maanteele ja Narva poolt tuli Moskvitš ja raksatas otse bussi tagumisse rattasse. Moskvitšist kostis räme sõim. Seal oli venelasest mees, kes käis tibiga kuskilt kuuske virutamas. Aga Taivo Linna oli nii hea jutuga ja rääkis nii ilusti, et kui Moskvitši-mees minema läks, tänas ta Kukerpille kättpidi ja kiitis: spassibo za ­vsjoo, ja oli suurim sõber, keda võib ette kujutada.

Kõik pillid jäid terveks, aga Taivo Linna viiulil oli auk sees.
Taivo viiul oli, nagu oleks keegi varda läbi lükanud. Keegi ei saanud aru, kuidas see auk sinna sai. Taivo jäi selle viiuli pärast väga tõsiseks. See viiul läks Taivole hauda kaasa.