Ihukaitsja number üks
Kohv istub korteeži saateautos ja ütleb raadiotelefoni, mis järgmiseks juhtuma hakkab - näiteks "hakkame liikuma" või "kümne minuti pärast astume välja", ja veel teisi lühikesi sõnumeid.
Tema ütlused võtab vastu peastaap Pärnu maanteel endise Kalevi kommivabriku viiendal korrusel. Seal istuvad, kõrvaklapid peas, sidepidajad, seitse ülemjuhatajat, neist üks ameeriklane, ning veel ligikaudu 25 muidu ülemust (välisministeeriumist, Kapost, Kripost, linnavalitsusest, haiglast, piirivalvest jne).
Nemad kiirgavad omakorda juhiseid neljale allstaabile, mis asuvad üle linna ja hoiavad sidet tänavatel passivate politseinikega. Ikka nii, et "nüüd ma tulin"; teine ütleb, et "lähen"; kolmas annab teada, et raadiosaatja aku saab tühjaks, ja vastutav isik tõttab appi. Neil päevil on töös tuhat raadiosaatjat.
See on Tarmo Kohvi šõu. Tema annab juhiseid ülevalt alla, temaga loomulikult ei vaielda ja räägitakse ainult hädavajadusel.
Tarmo Kohv on oma lühikese ametiaja jooksul (ta asus Julgestuspolitsei ihukaitseteenistuse juhiks veebruaris pärast Ain Lepikulti eneseohverdust Arnold Rüütli lapselaste lossipidude avalikuks tulekul) teinud kaks ülimat etteastet - turvanud kuninganna Elizabeth II ja George W. Bushi. See on tema töö ja kohus.
Maailma võimsaima riigi presidendi 15tunnise kiirkülaskäigu ettevalmistus algas augusti lõpus, kui sada USA eriteenistuse meest Tallinna Lennujaamas erilennukilt maha astusid.
Nad marssisid sisse ja mõõtsid pilguga üle võimalikud piduliku õhtusöögi kohad ja valisid Estonia saali, seirasid kohti pressikonverentsi pidamiseks ja valisid ruumi Eesti Panga plahvatuskindlate seinte taga. Radissoni hotellis näisid nad olevat kindlad juba algusest peale. Ameeriklased ei jäta midagi juhuse hooleks. Neil on iga töö jaoks oma mees - näiteks üks on jube hea heitveekaevude kaante aluse olukorra hindaja.
15. novembri paiku hakkas ameeriklasi Eestisse tilkuma ja selleks esmaspäevaks sai neid kokku tuhande ringis.
Ööpäevaringne töö algas Tarmo Kohvile poolteist nädalat tagasi, siis tulid Ameerikast 20 asjameest. "Meil olid omad plaanid ja neil omad. Need tuli panna ühele rööpale jooksma," räägib Kohv. Kooskõlastati miljonid detailid, näiteks kuidas Estoniat turvavad sõjaväeautod sõidavad pärast üritust võimalikult kiiresti minema, piirded tõstetakse kõrvale ja tee avaneb liiklusele.
See poolteist nädalat oli aeg, kus Tarmo Kohvi tööpäev algas kell 8.15 ja lõppes hilisõhtul. Nädalavahetustel samas tempos.
Bushi visiidi hommikul algab Tarmo Kohvi päev nagu tavaliselt kell 7.15 ja see ongi kõik, mis on selle päeva juures tavalist.
Ta läheb otse Radissoni hotelli, mida piiravad öö jooksul paigaldatud betoonplokid (kokku on neid 77 meetrit. Muuseas, raudaedu on linnas 2,5 kilomeetrit). Hotellis algab kell üheksa lühike nõupidamine koos Secret Service'i meestega. Juba kolmveerand kümme on see lõppenud. Mehed on valgete triiksärkidega ja tumedates ülikondades. Kõrvalepõikena: mustade ülikondade ja tumedate päikeseprillide aeg on turvameeste moetrendides möödas ning suvel kantakse isegi heledaid pintsakuid.
"Telefoniarved on vist metsik ud," räägib Tarmo Kohv.
Kell 20, nagu raamat ette näeb, läheb Kohv lennujaama. Autode pommikontroll, kolonni rivistamine ja siis veel tuhat tööalast "tulekahju", mis tuleb kustutada. Näiteks üks elektrik ei saa aru, miks ta on pidanud kuus tundi varem kohale tulema ja ootama. Ameeriklased ei saa aru, miks tema ei taipa. "Kohtunikku on vaja. Väikesed naginad on vaja maha võtta. Kui seda ei tee, siis varsti on kaklus lahti," ütleb Kohv.
22.19 maandub Air Force One. Ühendriike juhitakse nüüd Eestist. Inimesed laaditakse autodesse ja kolonn hakkab liikuma. Igal autol ja inimesel on oma ülesanne. Tarmo Kohvi kohus on maailmaga sidet pidada ja vastutada, et korteež peatub kokkulepitud kohas täpselt õigel kellaajal.
Kohvi üllatab, et palju rahvast on teede ääres ja Radissoni hotelli juures. Oma silmaga ei näinud presidenti keegi. Kolonn sõitis otse tagaukse juurde. "See on rutiin. Presidendid tunnevad paljusid tagauksi ja väheseid paraaduksi," ütleb Kohv.
Bush läheb oma ruumidesse ja sellega on tema päev läbi, aga mitte turvateenistusel. Maja kontrollitakse uuesti üle, hotell kubiseb nii vormis kui ka erariides politseinikest.
Tarmo Kohv ronib kell kaks hotellis linade vahele. Koju pole mõtet minna. "Aeg läks kuidagi kiiresti. Ärkasin 5.30. Unest küll midagi välja ei tulnud, närv oli sees, võõras koht," räägib Kohv.
Hotellis ärkaski enamik ööbinuid kell viis. Osa pidi oma tööga kella kuueks valmis olema. Demineerijate meeskond käis kogu trassi läbi. Sõitsid autoga ja käisid jalgsi, koerad nuusutasid autod läbi (ameeriklastel olid oma koerad kaasas). Pommiotsija töö on aeganõudev, sellepärast on ametis nii ameeriklased kui ka eestlased.
Töö käis ka viiendas ehk infostaabis. Esmaspäeval ja teisipäeval raalisid nad välja valesti pargitud kahesaja auto omaniku kontaktid politsei andmebaasist. Paljudele neist helistati öösel. 70 inimest viisid ise oma autod minema, 50 autot veeti kõrvaltänavatele. 6.30 pidi töö valmis olema. Äraveetud autode asukohad pandi täpselt kirja ja kui ärevil sõidukiomanikud helistasid, siis klõbistati klaviatuuri ja öeldi, et mingu nurga taha, auto on seal.
Bush jõuab Kadriorgu 8.30. Tarmo Kohv läheb ka lossi sisse, see on rutiin. Kindlate ajavahemike tagant annab ta teada kohtumise lõppemisest, et staabid kolm ja neli annaksid meestele käsu teede ääres valmis olla.
Korteež sõidab Toompeale Stenbocki maja juurde tupiktänavasse. VIPid lähevad maha ja kolonn asub end ümber pöörama, laiad ja rasked turvalimusiinid teiste seas. "Kellassepatöö! Sellise sentimeetrimänguga paljud hakkama ei saaks," hindab Kohv autojuhte.
Stenbocki majast hakkavad külalised välja tulema. Kohv teatab peastaabile, et korteež saabub kümne minuti pärast - need annavad sõnumi edasi staabile number neli, kes vastutab liikumise eest Toompeal, ja staabile number kaks, kes kontrollib liikumist Kesklinnas.
Julgeolekumeestele meeldis, et pressikonverents oli Eesti Panga ülikindlas majas. Tarmo Kohv vaatleb ajakirjanikke hoolikalt. "Kunagi ei või teada," mõtleb ta. Mõni hull võib tahta presidenti pikali joosta. "Ma tunnen kohe ära inimese, kes midagi plaanib. Nägu on teistsugune, käed reedavad. Kui keegi tahab midagi karjuda, ma saan juba alguses aru, et temaga pole kõik korras."
Estonias lõunasöögil oli samuti palju võõraid inimesi. Teatri taha oli turvakontrolliks pandud telk ja nad kõik käisid sealt läbi. Saaliteenindajaid, kes toitu teisele korrusele viisid, kontrolliti iga kord läbi, kui nad trepist üles läksid. Enamik neist käis kakskümmend korda edasi ja tagasi.
"Mina Estonias ei söönud. Lõunasöök jäi üldse vahele. Ma tean, et kui teised söövad, siis minul on töö. Öösel hotellis tellisin toateeninduselt kaks võileiba. Ühe sõin kohe ära, teise jätsin hommikuks. Endal oli hea meel, et nii kaval olin olnud. Imre käest (kokk Imre Kose - Toim.) napsasin kaks tükki saia. Vene kroonu tuli meelde - sai maitses nii hea."
Estoniast edasi oli lennujaama minek. Bush läheb lennukisse, lehvitab veel ukselt. Kaaskond jookseb tema järel või tagumisest uksest sisse ja hetk hiljem tõustakse õhku. Ongi kõik. Bush on eestlaste vastutusalast väljas. Seoses Riia tippkohtumisega kontrollivad meie õhuruumi ameeriklased.
"Mida ma tundsin? Midagi ei tundnud. Kohe helistas pressiesindaja ja ütles, et vaja neli intervjuud anda. Õhtuks oli metsik väsimus. Kell üheksa kukkusin voodisse ja ärkasin 20 minutit enne seda, kui pidin siia tulema," tunnistab Kohv
Tarmo Kohv
- Politseiniku-karjääri alustas 1991. aastal nn Eriteenistuses
- Sisekaitseakadeemia lõpetas 2001. aastal
- Enne Julgestuspolitsei ihukaitseteenistuse juhi kohale asumist oli Pärnu politseiosakonna ülemkomissar
- Tal on saksa lambakoer Morgan
- Poolteist-kaks tundi päevas käib Kohv koeraga väljas. "See hoiab ennast ka vormis, muidu tuled koju, sööd kõhu täis ja vaatad telekat."
