Ike Volkov: tunne on nagu vangikongis

Tallinna linnaarhitekt Ike Volkov paneb pillid kotti.

Olete lahkumas, millal on viimane tööpäev?

Vastavalt taotlusele märtsi algus.

 
Miks te ära lähete?

Põhjusi on väga palju. Et linna peaarhitekti samastatakse Kukerpillidega ja kuna ansamblil tuleb 35. sünnipäev, otsustasin tegelikult pühenduda muusikale. Kuigi mul on arhitekti haridus, on ilmselt kuvand Kukerpillidest kõvem kui linnaarhitekti oma.

Miks on nii, et kuigi linnaarhitekti amet on kahtlemata prestiižne, olete viimasel ajal Pärnu, Rakvere ja Kuressaare kolleegi kõrval juba neljas, kes oma kohalt lahkub?

Omandireform ja seaduste vastuolulisus, nii ideoloogilises plaanis kui ka sõna otseses mõttes. Omandireform on üliliberaalne ja omanikukeskne. Planeerimisseaduste eeskujuks on sageli sotsiaaldemo­kraatlikud ühiskonnad, kus maa kuulub linnale. Tallinnas aga maa linnale ei kuulu ja me toimetame võõras magamistoas ja liivakastis.

Ja riik, eriti keskkonnaministeeriumi maa-amet, käsitleb ennast võrdse kinnisvaraarendajana teiste hulgas. Kuigi riigi kohus oleks anda linnale  vajalikke alasid: teede, trasside, parkide alust maad.

Loominguliste liitude juures häirib mind kahe- või õieti viiemõtteline olukord.  Sa oled nagu pähkel tangide vahel. Ühest küljest kolleegid, kes projekteerivad, tulevad sinu juurde, et “ega ma tegelikult ei taha neid kõrgeid maju, aga ega ma ei saa ise arendajale ütelda, ütelge parem teie”, ja siis oleme meie pahad. Sa oled pidevalt stressis seepärast, et ükskõik mida sa teed, oled kogu aeg süüdi. Nii arhitektide silmis kui ka arendajate silmis. Suur raha on mängus. Miljardid. See on väga tugev surve.

 
Mis on veel keeruline?

Keskkonnaprobleemid, kus peame kompromissi saavutama. Nagu praegu see Levada staadion, kus pakutakse sportimisvõimalust, võttes maha puud ja tehes asendusistutus.  Elamurajooni saaks küll puude vahele paigutada, kuid selle vastu sõdisid kohalikud elanikud täpselt samamoodi.

Probleemne on ka linna poliitiline juhtimine. Mina leian, et volikogu on piisav poliitiline organ, kes annab põhisuunad. Linnavalitsus võiks vabalt olla poliitikaväline, aga seda ei juhtu kunagi. Lisaks sõdivad linnaosad oma “õiguste” eest.

Tallinn on oma suurusest hoolimata valla õigustes. Mina olen projekteerinud Rakvere kanti, seal on pidupäev, kui tuleb üks projekt. Aga Tallinnas andsime möödunud aastal 3040 ehitusluba välja.

Ka kohus on võtnud endale ­volikogu positsiooni – nad vaidlustavad detailplaneeringu kehtestamist, otsuseid, mis tegelikult on kohaliku omavalitsuse ­pädevuses.

Inimesed on targaks saanud, on kaebamisele ehk siis väljapressimisele spetsialiseerunud kodanikke.

 
Kui palju on teil tegelikku võimu? Või olete volikogu ja linnavalitsuse marionett?

Linnaarhitekt on linnaametnik. Nimetus on peaarhitekt, aga ma olen ameti juhataja. Ma käsitlen meie ametit kui nõuandjat linnale. Meie oleme otsustanud ühtmoodi, kui nemad teisiti otsustavad, siis on see nende õigus. Me anname parimat nõu, mida oskame ja suudame.

 
Palju abilinnapea Kalev Kallo teid kuulda võtab?

Kalev Kallo on väga kompetentne ja kon­kreetne inimene. Ma ei räägi üksikisikutest, vaid süsteemist.

Üks põhjus, miks ma ei saa siin linnas töötada, on, et meie uus korpus tehti vangilaagriks. Mina ei mahu oma püknilise kehaehitusega sellest turvaväravast läbi ja see kõrge tara, mis meie ümber ehitati, et terroristide jõugud ei saaks majja tung ida, tekitab minus vangimaja tunde.

Olete üks vähestest, kes on kiitnud Viru Keskust.

Mina. Olete ikka kindel? Kus ma seda ütlesin?

Televisioonis. Kas peate seda endiselt linnapilti rikastavaks hooneks?

See on eksitus. Ma ütlesin, et see on hästi lõhnav hoone, kus sees on mugav ja soe jalutada.

 
Miks te pole astunud samme Viru Poja vastu või Sakala keskuse lammutuse keelustamiseks?

Olete kindel, et ma pole astunud? Viru Poja suhtes oleme algatanud ekspertiise, olen üritanud kirjutada ka selgitavaid artikleid. Ajalehed ei vaevu selgitavatele artiklitele leheruumi raiskama ja eelistavad skandaalsemaid värke. Mul oma ajalehte pole. Kavatsen vabal hetkel ­hakata memuaare kirjutama, nagu Speer tegi vangimajas.

Sakala keskuse puhul leian mina, et kui sinna tuleb parem asi, kui praegu tuleb, siis ma olen nõus. Siiamaani pole sellist projekti näinud. Mina olen teinud ettepaneku, et sinna võiks tulla linnavalitsuse hoone, aga seda kahjuks ei arvestatud, kuna see on riigi omand.

Kuigi neil on kõik kooskõlastused olemas, sealhulgas muinsuskaitse oma, ei või ma lubada, et hakkame vana maja lammutama enne uut projekti. Ning samuti ei saa ma lubada, et lähen kontserdile läbi rinnahoidjapoe. Selle vastu sõdin ma edasi, niikaua kui ma sellel ametipostil olen.

Ja kuidas on lood Viru Pojaga?

Nagu mainisin, oleme tellinud mitmeid ekspertiise ja algatanud ka detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise. See on tagurpidi detailplaneeringu protsess. Aga meid on kohtusse kaevatud. Täpselt samuti Sakala puhul. Nii arendajate kui ka protestijate poolt.

 
Ometi on teid peetud liiga pehmeks linnaarhitektiks, kes pole piisavalt suutnud vastu astuda poliitilisele ja kinnisvaraarendajate survele.

Te unustate, et see piibu ja baretiga meeste aeg on möödas. Selles mõttes arhitektuuri koha pealt toetan valgustatud monarhiat, valgustatud diktaatoreid. Saab koondada ressurssi ja ehitada silmapaistvaid teoseid: vaaraod, Mussolini, aga ka Hitler ja Stalin on teinud vägevaid kom­plekse. Ma võin seista käte peal, aga minust need asjad ei sõltu.

 
Kuigi Tallinnal on meeldiv üldplaneering, kerkivad ikka elamud staadionite ja lõbustuspargi asemel. Miks?

Need maad müüakse maha. Kui linn tahab staadioni säilitada, peab ta selle välja ostma õiglase tasu eest. Meil on üliliberaalne omanikukeskne majanduspoliitika.

Ma võin lärmata ja vehkida kätega, kuid mis sellest kasu on. Linnavalitsuse hoone asukoha valikul töötasime arhitektide liiduga mitu kuud käsikäes. Aga kui arhitektide liit ütleb, et neid see ei huvita, et see krunt maksab miljard ja maja miljard, aga tehtagu asi õigesse kohta – see on ju jabur. Mõned kinnisvaraarendajad oleksid läinud välja selle peale, et oleksid maja valmis teinud ja linnale müünud, aga meil on ees riigihanke seadus, mis on kohati nii jabur, et varsti peame kohvipakki ka hankega ostma.

 
Seega võib öelda, et ka riigiarhitektist poleks suuremate probleemide lahendamisel kasu?

Absoluutselt mitte mingit. See on üks nõunik poliitiliste võitluste vahepeal. Kõik algab rahast. Me peame maa kelleltki välja ostma. Me ei saa isegi maakonna planeeringus sees olevat ümbersõitu realiseeritud, sest vallad projekteerivad sinna oma väiksed detailplaneeringud peale. Ja mürgised rongid sõidavad ikka Koplisse.

 
Milles viga, kas poliitika ja ettevõtluse lõimumises?

Just, ja kas midagi tahetakse või ei taheta. Kui tahetakse, siis küllap mitte eriti intensiivselt, või tahetakse ja see maksab liiga palju.

Kui volikogu esimees oli Vähi, siis ehitati Kopli poolsaare tippu naftaterminal. Ja kui nüüd tahetakse seda kaotada, siis inimesed ütlevad, et “me maksime selle eest 500 miljonit ja tegime seda heas usus, makske meile see kinni”. Aga raudtee saab ära koristada siis, kui see terminal välja läheb. Olen lugenud Nietzsche “Zarathustrat”, mille järgi on minu tahe ülim – see kõik on ilus, aga see kehtib ainult teatud poliitilise korra puhul, kui on õigus sundvõõrandada.

 
Kas Tallinnas oleks mõtet uuesti kokku kutsuda Paltsu laiali saadetud arhitektuurinõukogu?

Igal juhul on nõu vaja. Ainult arhitektide puhul tekivad huvide konfliktid, on vaja laiemat pinda – poeet, kirikuõpetaja, sõjaväelane, ettevõtja. Et oleksid eri signaalid ja nendest moodustuks konsensuslik otsus. See võiks olla ka praegune visiooninõukogu, mis on volikogu juures ju olemas.

 
Mida peate oma “valitsusaja” suurimaks õnnestumiseks?

Mina ei ole valitsenud, olen olnud ametnik. Olen püüdnud inimeste eneseteadvust tõsta – teha piltlikult pastapliiatsitest mõtlevad olendid.

Teiseks olen käivitanud üldplaneeringute teenistuse. Miljööväärtuslike alade ehitismäärustele tõmbas õiguskantsler juriidilises mõttes vee peale, kuid selle põhjal teeme nüüd teemaplaneeringut, et reeglid oleksid kinnisvaraarendajatele teada. Olen käivitanud ka struktuurplaani, millega liiklus ja punased jooned paika pannakse.

Meil on tõesti väga tublid inimesed ja ma imetlen neid, kuidas nad stressirohkes elus on suutnud oma tõekspidamisi säilitada.