“Ikka on lõpuks viimane tilk”

Jaak Jõerüüt tegi seda, mida NATO riigi kaitseminister tema arvates selles olukorras pidi tegema.;Lahkumise otsene ajend oli asjaolu, et Kaitseministeeriumi haldusalas asuva Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand kandis särki kirjaga "'Kommarid ahju"', kus "'kommarite"' hulgas oli ka Jõerüüdi nimi.

Kas teie esmaspäevane avaldus oli pigem kui kirjaniku või pigem poliitiku otsus?

Kui inimese.

 

Millal te oma avalduse kirja panite? Ma sain aru, et te ise vist ei olnud sellel jalgpallimängul.

Ma sain asjast teada laupäeval. Olin Pärnus konverentsil ja ostsin keskpäeval ajalehe...

 

Õhtulehe.

Jah, Õhtulehe. Lõin lahti ja nägin kõike seda. Avaldust ennast hakkasin kirja panema pühapäeval.

 

Kas te üritasite leida kontakti Indrek Tarandiga? Ma ei tea, aga oletan, et te olete tuttavad umbes 40 aastat.

Jah, umbes nii kaua... Jah, ma helistasin talle kohe. Me rääkisime sõbralikult, aga ka see ei muuda asja. Minu jaoks. Mul oli poolteist ööpäeva aega mõtlemiseks ja kaalumiseks. Üht, teist, ja kolmandat pidi. Minu jaoks oli see, mida tegin, ainus asi, mida sain teha.

 

Kas see, mis praegu Eestis toimub, on teie arvates seotud valimiskampaaniaga?

Minu arvates ei ole. Ma olen kuulnud küll, et inimesed räägivad, et siis käitutakse teistmoodi ja kandidaadid käituvad teistmoodi. Võibolla see mingil määral on nii. Aga see inimeste rahulolematus... see on sügavamal. Valimiskampaania tuleb ja läheb. Kas me tõesti usume, et pärast 16. oktoobrit oleme kõik õnnelikud?

 

Miks siis ollakse rahulolematud ja tahetakse teisi ahju ajada?

See on minu tõlgendus, aga mulle tundub, et selliste aktsioonide taga on mingi pahameel või nõutus, ängistus, protest. Seda võib mitut moodi sõnastada. Praegu käib see ängistus peamiselt poliitikute väravasse, aga ma ütlesin ka esmaspäeval mitu korda, et Eesti ärieliidi ainukene kohustus pole raha teenida ja presidendi lennukis kaasa sõita. Neil on muid kohustusi ka. Äri ja finantsmaailm on osa meie elust. See on igal juhul üks osa selle protesti allikas.

 

Mõtlete viimased sündmusi?

Ma mõtlen näiteks Eesti panga presidendi vaikimist. Stiilis: mina ei tea midagi, mina pole midagi teadnud ja ei tahagi midagi teada. Või siis see Hanschmidti lugu stiilis "kõik on korras". Olen viimase kahe päeva jooksul ühest asjast ehmatusega aru saanud: ilmselt on niimoodi, et osa poliitikuid ja ärimehi ei saa aru rahva pahameelest ühel väga lihtsal põhjusel. On hulk poliitikuid, kellel on korralik varandus. Las olla, ongi tore. Aga neil inimestel on raske aru saada neist, kellel vara pole. Nad räägivad nagu hoopis teises keeles. Nemad räägivad miljonite ja kümnete miljonite keeles. Minul pole kunagi miljonit olnud ja mina ei saa neist enam aru. Täiesti eri maailmad.

 

Milline oli peaministri reaktsiooni see osa, mida avalikkus ei näinud?

Üsna samasugune kui see, mida ta oma avaldustes kirjeldab. Et ta saab küll aru, aga talle ei meeldi see reaktsioon ja tema oleks teistmoodi teinud.

 

Kas ta proovis teid siiski veenda?

Niipalju ta mind tunneb, et ta saab väga hästi aru, et sellel pole mõtet.

 

Mis sõbrad arvasid?

See oli erakordselt liigutav. Suurejooneliselt liigutav. Niisugust toetuse lainet ma ei oodanud. Inimesed, kellega ma aastaid ei olnud suhelnud. Meilid, kõned ja sms-id.

 

Natuke on see ehk kunstlikult seotud asi, aga sama väljend ahju ajamise kohta on näiteks Delfis ju ammu kasutusel olnud. Miks te varem ei reageerinud? Kas see jõudis nüüd mingile teisele tasandile?

Jah, see jõudis tõesti teisele tasandile. Ikka on lõpuks viimane tilk. Sellepärast see ehk ka tuli nii kergesti. See Delfist tuntud stiil - see on ju õudne olnud. Ja alatasa on see mind ahastusse ajanud. Ma olen ammu loobunud selle lugemisest.

 

Ehk on see sõna totaalne odavnemine meie kultuuriruumis?

Võib olla küll.  Aga võibolla on seal veel mitmed asjad. Teie ju ka analüüsisite seda Delfi teemat eelmises lehes ja mul pole sinna midagi lisada, see oli kõik õige analüüs. Aga kui sõna odavneb, siis mida see tähendab? Sõna odavneb ju ka mitut pidi, ka läbi kantseliidi, kabinetis sündinud tekstide. Ka Ilf ja Petrov kirjutavad sellest.

Aga nüüd see ahju ajamine - see oli täiesti avalik akt ja vahe Delfiga ongi just siin. Delfi on anonüümne - ükskõik mida, ükskõik kellele ja ükskõik kuidas. Nüüd see ahju ajamise jutt ei olnud enam anonüümne, see oli personaalne ja avalik. Ka ründaja oli erinevalt karistamatust Delfi kommentaatorist avalik ja personaalne. See mind hämmastab.

Muide, selle sõna odavnemise juures on võibolla ka virtuaalmaailma mõju, kui tausta analüüsida. See muretu sõnakasutus: ahju, nuga selga, tapame ära. Mängud, kus pärast tulistamist tõustakse püsti. Virtuaalse ja tegeliku totaalne segiminek. 

 

Millega teil endal väljend "ahju ajamine" seostub?

See on ajalootunnetuse küsimus. Sedasorti aktsiooniga seostub ikkagi natslik Saksamaa. Kõik sedalaadi aktsioonid kedagi likvideerida on totalitaarriikidest pärit.

 

Kui mees särgiga poleks olnud Indrek Tarand, vaid keegi teine, kas oleksite reageerinud teistmoodi?

Ma ei tea, see on oleks-küsimus. Ma tõesti ei tea.

Tegelikult - Indrek või mitte Indrek, aga see on minu haldusala. Me oleme NATO riik ja kui NATO riigi kaitseministeeriumi haldusalas töötab inimene, kes niimoodi käitub - see peaks kõik ütlema.

 

Kas kirjanikuna on olnud kripeldus sõrmedes, et jääks kõigest kõrvale ja kirjutaks?

See on mul kogu aeg. 

Mõeldes teie sammule tekkis kohe kahtlus, et see oli vaid ettekääne äraminekuks, saada võimalus teha seda, mida hing ihkab.

See päris täpselt niimoodi ikka ei ole. Võiks lahkuda ka rahulikumas õhkkonnas. Ega keegi takistust ei teeks, ei oleks teinud ka välisministeriumis. Töö meeldib, mulle meeldivad need inimesed siin.

Teil on siin ikkagi pingeline olnud. Vahejuhtum Vene lennukiga... Saame aru, et Läti ja Eesti kaitseminisrid olid kriitilised, sest leedulastel on seal õhukaitsega midagi korrast ära. 

Ei, me polnud üldse kriitilised. Mõni analüütik püüdis kõrvalt öelda, et Leedul on viletsamad radarid. Me saatsime möödunud nädalal oma delegatsiooni Leetu, infot andma, sümpaatiat väljendama, meeskonnavaimu näitama. Täiesti selge on, et Balti riikide õhuruum on üks, valvamine on üks, oht pole selles, et keegi lõikas kusagil õhuruumi, oht on selles, et kukkus alla asi, mis võinuks kukkuda ka Ignalinale või Sosnovõi Borile. Nüüd on meil võimalus ja ka kohustus kõik kolm riiki koos NATOs väga kõrgel tasemel tehnilised ettepanekud lauale panna.

Meil on ees õhutõrjesüsteemide hankimine. Kas relvalobistid on juba koridorides liikumas?

Mismoodi lobistid käituvad, selle koolituse sain ma esimest korda Roomas. Oli parajasti suur radarihange käimas ja üks suur pretendent oli Alenia Marconi firma. Kuidas lobistid käituvad, see on mulle täiesti selge.

Tuleb valida Euroopa ja Ameerika toodangu vahel. Valikutel on välispoliitilised järelmid. Kes on meile olulisem, Euroopa või Ameerika?

See ei ole ainult poliitika. See on ikka klassikaline hinna-kvaliteedi suhe. See ettevalmistav faas on pikk. Meil on kogemustega inimesed, meie kantsler Lauri Almann on suurte rahvusvaheliste tehingute spetsialist.

Kas uus minister võib kokku puutuda palgaarmeele ülemineku vaidlusega? Lätlased just teatasid oma sellisest otsusest. Eesti jääb siis Balti riikidest ainsana vana mudeli juurde. Palgasõjavägi on ka Reformierakonna vana idee. Ma saan aru, et erakond pole sellest mõttest kunagi loobunud. 

Kuidagi me sinna kutselise armee juurde jõuame ükskord. Ma ei taha kasutada sõna "palga", tonaalsus on teine, ikka "kutseline". Me paratamatult liigume sinnapoole, asi on vaid tempos. Reaalselt pole me praegu valmis seda tegema, et kuulutame puldist välja ja ongi. Väga selge on NATO kriteerium, see  8/40, et kaheksa protsenti mehi on väljas missioonil, 40 protsenti peavad olema selleks valmis. See on iseenesest suur sund professionaalsuse poole.

Missioone tuleb aina juurde. Praegu on üks moodus meestepuuduse leevendamiseks saata kaitseliitlased missioonile. Oht, et Kaitsevägi ja Kaitseliit hakkavad omavahel hõõruma, et kes kuhu läheb –  Kaitsevägi "paremasse" kohta ja Kaitseliit "kehvemasse". Samas Kaitseliit on n.ö talurahvaarmee, aga saadetakse missioonile. Me võiksime vana mudeliga jätkata?

Sellel asjal on ka teine pool. Eesti ajateenistusel on sotsiaalne mõõde, see sai mulle kohe selgeks, kui ma olin kasarmutes-väeosades käinud. Iga riik on isemoodi, me ei pea tegema nagu Soome, Rootsi, Saksa; ajateenistusel on sotsiaalne dimensioon ja pole mingit mõtet seda ära kaotada. Ajateenistus on ka otsene allikas või katalüsaator kutselisele armeele, need asjad on omavahel seotud. Las asi läeb rahulikult oma teed pidi. Mis Kaitseliitu puutub, siis see on ka täiesti huvitavas faasis, seal on ka mitmesuguseid arvamusi: ühed tahavad olla kaevikus, püss kodus, valvata objekte, käia teiste meestega mõnikord pauku tegemas, olla selline talurahvaarmee. Teised tahavad olla veidi professionaalsemad, samas jäädes kaitseliitlasteks. Vaatame, mis sellest Bosnia missioonist saab. Ilmselt ei saa kaitseliitlased kunagi minna sellisele päris raskele missioonile.

Nii et ka teie diferentseerite neid võimekuse järgi?

Mina usaldan seda, mis spetsid siin majas ja kaitseväes räägivad. Selle unustavad mõned poliitikud ka ära, et inimeste saatmine sinna või tänna ei ole lihtsalt mingi käik või avaldus. Muidugi, see kõik on tõsi, kõik need kõlavad sõnad meie rahvusvahelistest kohustusest. Oleme teadlikult astunud NATOsse, see toob endaga midagi kaasa. Aga asja sügavam sisu on see, et inimesed, Eesti kodanikud lähevad kusagile relvaga kodust kaugele, missioonile, täiesti uude olukorda, kus käib vähemal või suuremal määral sõda. Saadame inimesi ohtlikesse olukordadesse, ja see peab olema väga läbi kaalutud.

Mida rääkis teile peaminister pärast üllatusvisiiti Bagdadi? Sellel tasemel visitööridele näidatakse ainult fassaadi. Kas teil on adekvaatne ülevaade Iraagis tegelikult toimuvast? Kes on teie infoallikad?

Kaitseväes mõned inimesed, kes on seal käinud, on mu tuttavad. Olen nendega rääkinud, suht usalduslikult, olen lugenud kõiki seal käinud ajakirjanikke. Siiski seda illusiooni mul pole, et mul oleks adekvaatne pilt. Aga kas meil siin Tallinnas on adekvaatne pilt sellest, mis toimub täna Põlvas?

Jah, hea paralleel...

Ma pöörduksin tagasi sellele, millest alustasite. Et kas otsisin ettekäänet lahkumiseks. Kirjutaks, ja just loeks midagi. Kogu aeg tuleb olla kusagil väljas ja n.ö tulistada, laadimiseks ei jää üldse aega. Vaimse laadimise ajapuudus on väga tõsine. Aga et kaitseministeeriumis oleks pingeline aeg –  need lennukid, ei, see on osa tööst. NATO kaitseministrite kohtumine, omavaheline mõttevahetus, otsuste vastuvõtmine, see on tohutult huvitav ja seotud minu 12 eelmise aastaga. Eesti keskmine inimene ei tea, millega tegeleb Eesti keskmine diplomaat. 

Te alluvad ütlevad, et teil on suur Kaukaasia-huvi. Gruusia vastu just.

Mul on Ukraina vastu suur huvi. Kaukaasia-huvi on siin majas olnud juba enne. Ma täiesti jagan seda südames – see on Eestile kasulik, soov aidata Kaukaasia riike, Ukrainat ja Moldaaviat. Esiteks, nad küsivad abi. Aidata saab alati seda, kes abi küsib. Nad on huvitatud meie kontaktidest. Meil on, mida öelda, me oleme oma asju palju kiiremini ajanud. Ja siis kolmas, mida ise olen kogenud, NATO kontekstis – meie valmisolek aidata on Eestile nii suur pluss. Me oleme vajalikud, seda öeldakse otse väga kõrgel tasandil.  

Kardan, et valijad ei mõista seda. Eesti on ise täis piirkondi, mis abi vajavad.

Jah, seda küll, aga rahaliselt on see nii väike abi, et see ei võta palju. Aga sellel on suur mõju. Jagada informatsiooni, osutada tähelepanu. Ma olin Ukrainas juunikuus visiidil ja sa saad aru, et teised inimesed ootavad ja kuulavad. 

 

Korraks Iraagi juurde tagasi. Ameeriklastel on probleem sõjaväelastega, kes pendeldavad missioonide vahel. Nende inimeste psüühika muutub, kodumaale naastes nad ei taju enam, et missioon on läbi. Esineb nähtust, mida nimetatakse amokijooksuks. Kui meie sõdurid hakkavad käima rohkem ja sagedamini missioonidel, siis see probleem võib jõuda ka siia.  

Ma olen sellele mõelnud, aga kui ma olen õigesti informeeritud, siis sellist nähtust praegu Eestis ei ole. Sellele peab kaitseväes mõtlema igal juhul. 

 

Hiljuti oli kusagil lugeda vägivaldseks muutunud sõjaväelasest, täpsemalt oli jutuks perevägivald. Asja seostati sellega, et oli just saabunud missioonilt.

Hirmus ettevaatlik peab olema seoste otsimisega, kuna tegemist on inimestega. Kes peksis, keda peksti. Et ei tehtaks ennatlikke järeldusi. Muidugi peab mõtlema, kuidas anda psühholoogide, kirikuõpetajate abi inimestele, kes käivad rasketes kohtades. Aga ei midagi isiklikku, aga kui ma nüüd küsin, et läheb keegi meist täna koju, teie ise näiteks, ja lööte abikaasat, kas siis sellepärast, et te töötate Eesti Ekspressis? Need kunstlikud paralleelid on väga ohtlikud. 

 

Viimane küsimus. Kas on olnud Reformierakonna juhtidega juttu presidendivalimistest?

Ei.

 

Üldse mitte?

Üldse mitte.