"Ilma Tammsaareta ei oleks siin praegu üldse midagi!"
I
Tammsaare-Lõuna talu peremees Pearu Vaaderpall (56) astub mõõdetud sammul mööda Vargamäe tohutut heinamaad. Käed taskus, tumesinine õlilaikudega nokats peas ja põsed rõõsad.
Siinsamas heinamaal tehti hiljuti mastaapselt Tammsaare-ainelist teatrit. Selle tarbeks on keset välja üles sätitud kolakas tribüün ja dekoratiivsed heinarõugud.
Pearu: "Algul oli teatrirahvaga jutt, et hea küll, natuke teevad, nii paarisajale inimesele. Ja ma annan kolm-neli palli heina. Aga..."
Ta viipab heinarõukude poole. Need on üüratult pikad. Mitusada meetrit.
Pearu: "Kui nad pärastpoole hakkasivad rääkima kuuekümnest ja seitsmekümnest pallist ja lõpuks tahtsivad siia alajaama püsti panna, siis - see asi ajas küll juba kukalt sügama!"
Pearu pugistab naerda, nii et kõht vappub. Ja räägib, kuidas kümmekond aastat tagasi tõmbas Andres Noormets sinise kanga kraaviks ja tegi "Tõde ja õigust" siin kitsukesel mäenõlval.
Piletid läksid nagu soojad saiad.
Pearu: "Aga ei. Nüganen on edumeelne ja kõva poiss. Ja näiteks see raudtee oli tal küll täitsa hästi välja mõeldud asi!"
Voolu pidid edumeelse Nüganeni poisid ikkagi kaabliga kohale vedama. Puudu olevad heinapallid andis teatrirahvale Jaak Mae ema Elle.
II
Pearu: "Väga jõulist talupidamist sellises kohas muidugi ei tee. Pole midagi parata, Tammsaare ajas ikkagi asjad paika!"
Ta on heinamaalt ära tulnud, seisab taluhoovil aiaväravas ja silmitseb lauta. Eelmisel aastal sai see muinsuskaitse rahaga uued laastud katusele, nüüd ootab samas asjas järge 18. sajandist pärinev aidahoone.
Wabariigi ajal olnud ümberkaudu mõniteist elujõulist suitsu, räägib Pearu. Aga nüüd on need kohad enamikus rohtu kasvanud.
Pearu: "Jah. Ilma Tammsaareta, ma arvan, ei oleks siin praegu üldse midagi!"
(Siinkohal teeme kunstipärase pausi, kus lugeja võiks hetkeks kaugusesse vaadata ja püüda tajuda ajaratta vankumatut pöörlemist.)
Pearu enese valdused - Tammsaare-maadele lisaks - on jupiti laiali üle kogu Albu valla. 140 hektarit, osalt teistelt rendile võetud. Põhiliselt mets ja heinamaa kümnekonna lihaveise tarvis. Enamasti müttab Pearu talus üksinda, nii et vabu päevi väga ei olegi. Sulaseid võtma ja karja suuremaks ajama ta ei kipu.
Pearu: "Tead, on see suurfarm, mis ta on. Aga sõnnikut on seal ka rohkem. Ja siis on ju hais kogu aeg üleval!"
III
Talu tagahoov. Kõrges rohus aida kõrval seisavad kobrutava värviga valge Suzuki džiip ja samasugune Volkswagen-buss, kuut kola täis. Punane traktor T-25 ja parajal hulgal muud rauakraami.
Pearu tonksab käega traktori kapotti: "Ma ütlen. Rohi võib olla rinnuni, aga masinad tuleb hoida ühes kohas. Mitte nii, et kõik on laiali ja sul - noh - ei ole roodu, ei ole polku! Ja kui õues ringi käid, siis murra jalaluu ära!"
Nüüd naerab Pearu nii, et tal on raske pidama saada.
Tehnikamees on ta kõva - õppinud TEMTis autoasjandust - ja teatrirahval on sellest palju kasu.
Paar aastat tagasi sättis ta Rakvere ja Endla teatri omadele lennult töökorda vana Mercedes-Benzi, mis keset "Vargamäe kuningriiki" käima ei läinud. (Pearu: "Ma siin l eidsin ühe kondensaatori ja süütepooli ja... Ei! See oli küll tühiasi!")
Tänavu võisid Linnateatri pealavameistri Jaak Kaljuranna poisid helistada kas või kell viis hommikul, et kuule, maa pehme, jäime sisse, tule tõmba välja. Juba oligi Pearu traktoriga platsis.
Nii et ega Pearul teatritegemise vastu midagi ei ole.
Pearu: "Ja muide. Ma olen siin mõnele rääkinud, et peaks pikad juuksed kasvatama, kandlemängu õppima ja takuseid riideid kandma. Teeks turismi! Sellega ma teeniks igal juhul rohkem kui põllul!"
IV
Pearu istub elutoas pitsilise linaga laua ääres tugitoolis ja laob "Tõe ja õiguse" etendused sümpaatsuse järgi ritta. Kõige parem on "Wargamäe Wabariik", viimaseks jääb 4. osa.
Pearu: "See neljas jäi natuke raskeks ja paikkond kaugeks. Tegevus toimus linnas - aga mina näiteks kuulsin siin metsas öökulli, no see ju ei sobi!"
Ta laseb küünarvarred üle tooli käepidemete rippu.
Pearu: "Aga jah. Kui ma mõtlen, kuidas nad siin jaanipäeval vihma käes ligunesivad... Ja tekst, kõik need pikad laused pähe ajada..."
Näiteks olla Jaan Rekkor omal ajal kurtnud, et kui Tammsaare lause tagumise otsa selgeks saad, on esimene juba meelest läinud.
Pearu: "Kurat, jah. Siin ikka näed ära, et näitlejatöö pole mõni lihtne lugu. Ikka päris julm tampimine!"
Siin peaks tulema mõni sekund mõtlikku vaikust, aga selle rikub ära hall ja turris koer. Ta haugub aias vahetpidamatult ja tänitavalt nagu pahane vanatädi, kellel on kurk haige.
V
Pearu: "Ühte asja ma mõtlen küll. Meil on selline häda: ise väike rahvas, aga tahame suuri asju. Noh, põld peab sul olema kuradi suur. Traktor kuradi võimas, nagu ka autu. Kui on väike autu, siis ütled, et see on lihtsalt "käru"!
Ja see teater siin on samamoodi - tohutu ettevõtmine. Täpselt eestlastele omane!"
Pearu naerab podinal ja laiutab käsi. Ta ei ole pikk mees, pigem lühemat kasvu. Aga tema õlist parkunud käelabad on tohutult suured.
Mis seob Pearu Vaaderpalli Oru Pearuga?
Mäe Andreseks kirjutas Tammsaare oma isa, Oru Pearuks aga naabrimehe Jakob Sikenbergi. Pearu Vaaderpall on Sikenbergi pojatütre poeg. Pojatütar Liivi peab Tammsaare-Põhja talus kirjaniku majamuuseumi.
Kas päris-Pearut sobib võrrelda raamatu-Pearuga?
Ümberkaudu räägitakse, et Pearu on "ontlik selle sõna parimas tähenduses". Aga raamatu-Pearu jonn võib tal sees olla küll - ja võib-olla sobiks ta raamatusse oma välimuse poolest.
Pearu: "Noh, ei tea. Mina olen ikkagi see Pearu, kes on passis. Pearu Vaaderpall!"
Siiski-siiski. Vahetevahel satub Vargamäele inimesi, kes uurivad, et kas raamat on kirjutatud Pearu Vaaderpallist. Pearu selgitab siis, kuidas asjad tegelikult "olivad".
Kui Pearu Vaaderpall koolis käis, siis oli tema pinginaabriks Andres.
