Ilus Jürgen
"Ainus olemisviis on identiteedikriis," ütleb mulle reede õhtul Gloria veinikeldri kaugeimas sopis, kuhu oleme degustatsioonilaua juurest pagenud, värske laureaatpoeet Jürgen Rooste. "Kogu aeg peab endas kahtlema," seletab ta oma luulegeneraatori tööpõhimõtet.
Jürgen Rooste on tuntud mehena, kes võib kirjutada õhtu jooksul luulekogu. Läinud aastal piirdus ta siiski ühega, "Ilusaks inimeseks. Saladokumente igavikuarhiivi peavalitsusest" ( kirjastus Verb). See on kogu, mille oleks võinud kirjutada noor Gustav Suits, arvab Jürgeni "avastaja" ja "luule-ema" Doris Kareva ning selle eest sai Jürgen tänavu Kulka luulepreemia. Et eelmise aasta luule oli nii hea, ja proosa nii keskmine, anti välja kaks luuleauhinda (teine läks Kristiina Ehinile).
Jürgeni raamat kõneleb luulest, armastusest ja Tallinnast, Taanilinnast: "milleks on vaja luulet // kas ta maksab mu üüri / ja käib minu eest tööl / ja mõtleb välja / kuidas ma saaks / oma naisesse taas armuda / kas ta peletab nälja / ja hoiab mind purjus ööl / linna pääl". Jürgeni erikujuline raamat on ühtlasi plaadiümbris, milles helikandja, kus autor oma tekste jõriseb, rögiseb ja ümiseb. Jürgen püüab tabada Taanilinna ("su hoorastunud süda valla kõigile") "sisimat seksuaalset biiti", linna ja aja lõikumispunkte. Ja kas te teate, mis on ühist armastusel ja rütmilis-riimilisel luulel? "Korralikus kepis on kõvasti neljajalgset trohheust," vastab poeet, kel vahekord oma ainega on sageli eufooriline. "Jürgen on inimlikus plaanis üks eredamaid loojaisiksusi, tema luule pole kristalliseerunud, aga kogu aeg justkui küdev ja voolav," usub Doris Kareva. Kui peaks olema noori, kes otsivad luulest ajastu sisu, siis peaksid nad küll seda raamatut lugema.
Väga tihedalt Jürgeni identiteediga seotud Tallinn muutub tema arvates järjest enam "võõraks idiootide linnaks, kus mere ääres kõrguvad klaasist m…d, monumendid rikastele".
26 aastat vana ja 5 luulekogu avaldanud Jürgen Roostel on nüüd justkui teeristis: debüüdipreemia ta omal ajal sai, nüüd on ka aastapreemia käes ja oodata vaid elutööauhinda. Nii palju on juba läbi mõeldud ja kirjutatud ning Jürgen usub, et praeguses luulelaadis on ta põhilise öelnud. Tahaks proovida kirjutada proosat, olla väljendusrikas nagu teda kunagi kirjanduse juurde võlunud autorid Hemingway ja Salinger.
Jürgen on Tallinna reaalkooli poiss nagu ka Ilmar Laaban, Toomas Liiv ja Karl Martin Sinijärv. Vanaisa, õpetajast ema isa, ostis omal ajal kokku seinatäied raamatuid ja luges kõik läbi, sealt riiulitelt on Jürgengi palju lugenud. Juristist isa töötas korteriosakonna juhatajana, ning temaga käisid meelsasti läbi huvitavad inimesed nõelravijatest kirjanikeni, kelle seast jäi väikesele Jürgenile kõige paremini meelde onu Ott Arder.
Entusiastlik ja suhtlemisaldis, jõudis noor luuletaja Jürgen sõber olla Andres Vanapaga. Vastavalt kokkuleppele, avaldas Sirbis ka Vanapa lahkumisluuletuse, milles kirjas umbes nii: teatan kahetsusega, et ei saa surma tõttu kulka stipendiumi sihipäraselt kasutada.
Sageli tegutsemislustist põlevate silmadega ja ülevoolava jutuga, veinilauda ja tütarlaste seltskonda armastav poeet rabab tööd mitme mehe eest: on ühtaegu Sirbi tegevtoimetaja (sõimab endast kaks korda vanemaid kolleege, kui neil vahel mõõnapäevad) ja kirjandustoimetaja, käib palju esinemas ning on töötanud kirjandusõpetajana Rocca al Mare koolis ja Tallinna muusikakeskkoolis. "Temas on palju eneseohverdust ja alalhoidlikkust pole," ütleb Doris Kareva veidi murelikult.
Jürgen unistab, et võiks olla reaalkooli emakeele õpetaja ning juhendada idealistlikke noori. Usub ilusasse inimesse ja "ainukese igavese armastuse võimalusse".
"Ma ei usu üldse saatust, iga viie minuti tagant on inimene ristteel ja ta võib kõike oma elus muuta. Ma tahaksin olla hea isa oma lapsele. Ma tahaksin, et kõikidele lastel oleksid isad, kes ei kaoks kuhugi mõttetult ära. Praegu on tavaline, et inimesed on kohutavad egoistid ja hedonistid. Aga ainult endale elamises puudub lust. See on nagu teeks bändi tühja kitarrikastiga." Oma piire kompav märatsev maniakk-kirjanik on Jürgeni meelest mõttetus, need ajad, kui ta parimal sõbral vaidluses silma siniseks lõi ja seda mitu nädalat põdes, on tänaseks möödas.
Jürgen on tundlik kirjutaja, aja hingusi tabav ja tajuv ning neile vastu hõikav, ühes luulevoos sõimlev, sõitlev ja sosistav. Ehk on hedonismitrend tõepoolest asendumas ilusate inimeste ajaga?
