ILVESEPAANIKA HEADE MÕTETE LINNAS

Kogu Tartu on ärevuses - Ilves tuleb! Mida teha, kuidas olla? Kuidas presidenti ja külalisi väärikalt vastu võtta, kuidas end heast küljest näidata? Linnapea Laine Jänese talvekarva on siginenud halle niidikesi, tema abiliste silmis helgivad murekuradikesed. Tartus - oh seda õudu ja üllatust! - pole kõik asjad sugugi nii, nagu olema peaks. Kriisikomisjon on kogunenud järjekordsele koosolekule.

"Esimene punkt - transport," veerib Jänes hiigelpaksu paberipataka esimeselt lehelt. "On meil aimu, millega president saabub?"

"Lennukiga!" vastab kiiresti abilinnapea Jüri Sasi.

"Sam tõ lennuk!" vaidleb abilinnapea Vladimir Šokman temperamentselt vastu. "Ilves kardab ju kõrgust! Ta on elus ainult kaks korda lennukiga lennanud - Ameerikasse ja tagasi -, ja siis kah pagasiruumis! Mõtle ikka kah, enne kui midagi ütled!"

"Kolleegid, kolleegid!" rahustab Jänes. "Oletagem, et Ilves tuleb maanteed mööda. Kas me jõuame selleks ajaks neljarealiseks teha?"

"Ei usu... Kahtlane... Keeruline värk..." vastavad abilinnapead läbisegi.

"Kuni Mäoni vast jõuaks, aga edasi..." venitab Anto Ili. "Aega on üsna vähe jäänud..."

"Teeme Mäoni neli rida, edasi jääb kaks," sekkub abilinnapea Georg Aher. "Ega üle oma varju ikka ei hüppa! Aga ma mõtlen hoopis, teate, mida... Tõenäoliselt tahab Ilves varem tulla, niiöelda aklimatiseeruma. Kuidas me seda korraldame?"

"Kuulge, mul on idee!" hüüab Ili. "Kui räägiks õige selle kütuseärikaga, mistand nüüd - ah, õige! - Aivo Pärnaga! Lehes just kirjutas, et mees kihutas Tallinna piirilt Tartusse 50 minuti ja 41 sekundiga!"

"Ei tea nüüd ... kuidas president ... sellisesse kihutamisse ... suhtub..." kahtleb Jänes.

"Hästi suhtub - egas see Pärn muidu teenetemärki saaks!" rahustab Ili. "Pealegi on president suuremeelne!"

"Rahvamees!" hüüab Šokman.

"Isake!" lisab Sasi.

"Aga juba liikusid mingid kõlakad, et võib ka rongiga tulla..." otsustab abilinnapea Karin Jaanson äkitselt kõigi tuju rikkuda.

Kõrge komisjoni näod tõmbuvad tõsiseks. Tõepoolest, presidenti tervitaks mahapõlenud jaamahoone, lagunevad agulimajad, raudteeümbruse õõvastav atmosfäär...

"Ei, see on ikka väga ebatõenäoline!" hüüatab Aher. "Ja äärmisel juhul... Noh, äärmisel juhul laseme rööpad õhku! Palkame Kommeri ja Madissoni ja laseme õhku! Säh sulle siis raudteega tulemist!"

Kortsus laubad silenevad - üks suurimaid muresid on jälle murtud.

"Ansip tahaks muidugi suusatades tulla..." mõlgutab Jänes. "Kuulge, helistage keegi sellele Tartu maratoni mehele Arukuusele. Äkki paneks maratoni samale ajale?"

Telefoni otsa saadud Alar Arukuusk on esialgu jahmatusest tumm, siis pääsevad tema keelepaelad valla:

"Mis maraton?! Segi olete vä?! Lund põle ju ollagi, idikad! No ikka sündind lollid meil linnavalitsuses!" paugub Arukuusk ja viskab mobiili kus kurat. Hetkeks sigineb tupp a piinlik vaikus.

"Või pole lund?" imestab Jänes. "Vaat kus uudis! Miks keegi mulle öelnud pole? Georg!"

"Mina pole süüdi, minu autol on tumedad klaasid!" õigustab end Aher ning vaatab vihaselt Ili ja Sasi poole. Aga ka need mehed on korraga väga vaiksed.

"Hea küll, läheme päevakorraga edasi," teatab Jänes ja loeb:

"Kaubamaja!"

"Mis kaubamaja?" kohmab Ili.

"Noh ikka see Tartu Kaubamaja! See on ju INETU! Kui president seda nägema juhtub... Võib šokiseisundis koguni metsa joosta ja otsi siis teda taga... Kes, pagan, selle ehituseks üldse loa andis, mis?" kirub Jänes. "Sina, Anto, oled meil ehitusjärelevalve peal!"

"Ee... eks me ikka ise andsime," kokutab Ili. "Oli vaja ärimeestele vastu tulla ja üldse... Aga mul on üks hea mõte: meile tuleb appi Paavo Nõgene. Ulatage mulle see lilla telefon... Nii... Paavo, sina või? Kuule, Paavo, ole meheks ja tõmba 24. veebruariks kaubamaja ette üks suur lina ja näita seal mingit kunsti. Noh, kino või teatrit või... Peaasi, et seda jõledust Vanemuise poolt näha ei oleks. Saab korda? Vaat kui tore! Ega me võlgu jää..."

"Nõnda," ohkab Jänes. "Hea, et see veel niigi läks! Mis meil veel oli?"

"Kodutud!" teatab Jaanson.

"Kas meil on Tartus kodutuid?" imestab Jänes.

"Aga me ju alles tegime neile Sõpruse silla all kämpingu," seletab Jaanson üllatunult. "Ise käisid veel avamas..."

"Midagi nagu meenuks küll..." püüab Jänes mõtlikku nägu teha. "Mis nende kodututega siis on?"

"Äkki tõmbab Ilves salaja linna peale ja satub mõnele peale," muretseb Jaanson. "Teate ju meie presidenti küll - sihuke impulsiivne! Armastab Merit järele ahvida."

"Selle asja lahendame ära," segab Šokman vahele. "Teeme paar tundi enne haarangu, krabame nad kinni ja veame Tiksoja metsa. Nagu väike küüditamine või nii, eh-he-hee!"

"Ma kohe teadsin, et saame ka selle probleemi lahendatud!" lööb Jänes näost särama. "Nüüd aga Vanemuine. Sellega pidi meil tegelema Jürka. Räägi, mis sa oled mõelnud."

"Noh, Ilves on talumees, seepärast peaks Vanemuise selleks õhtuks pisut pastoraalsemaks muutma," alustab Sasi. "Veaks mõned koormad sõnnikut sisse, külvaks rukist, paneks kartulid maha... Paar hobust võiks kindlasti olla, see aitaks naturalistlikku joont hoida. Võtaks Ihaste ratsabaasist ja..."

"Selle me likvideerisime!" sekkub Aher.

"Ah soo..." jääb Sasi korraks toppama, aga paneb siis kohe edasi: "Noh, siis laseme mustlastel mõned varastada, mustlasi on meil linna peal küll. Las värvivad igaks juhuks üle ja söövitavad kerenumbri happega välja. Siis oleks vaja veel pesakond kanu, mõned põrsad, paar traktorit, kombain..."

Sel hetkel lõikub Sasi jutusse kollane telefon, mis kõigest kõrist röökima pistab. Sellele telefonile saab helistada ainult Andrus Ansip.

"Kuule, Laine, kuidas seda sulle nüüd öeldagi..." alustab peaminister ebaansiplikult kohmetult. "Teadsa, ma sain just siseinfi, et Ilves ikka vabariigi aastapäev al Tartusse ei tule. Otsustas Pärnu kasuks. Mis? Jah, just nüüdsama sain teada. Ei, see on täitsa kindel inf, mul on oma mees Kadriorus. Nii et seekord jääb ära, eks vast mõni järgmine aasta. Noh, ole terve!"

Jänese viimastel kuudel sorgu vajunud kõrvad on korraga taas kikki löönud, tema nägu valgustab helge naeratus:

"Hurraa, kolleegid! Ilves ei tulegi! See karikas läks meist seekord mööda! Georg, mine pane kirikusse tuhat küünalt!" Ja püüdes marulisest hõiskamisest ning aplodeerimisest üle karjuda: "Valigu mulle keegi Pärnu linnapea!"

Mart Viisitamm saadakse telefonile.

"Tere, Mart, mulle on sulle üks põnev uudis..." alustab Jänes ning tema üldiselt lahkesse ja heasüdamlikku näkku valgub aegamisi lai sadistlik naeratus...

Kranaadi Tartu toimetus