Imelapse langemine
“Jumalate lemmikut tabas jumalate viha,” sõnastab kunstikriitik Harry Liivrand professor Ando Keskküla olukorra. Keskkriminaalpolitsei käivitas läinud nädalal Kunstiakadeemia endise juhi tegude uurimiseks kriminaalasja. Ametiseisundi kuritarvitamise eest võib ta kuni viieaastase vangistuse saada. Ka Riigikontroll uurib kooli rahaasju. Keskkülaga juhtunu jätab Eesti kunstielule paraja pleki.
“Kunstiringkondadel on Andost siiralt kahju," nendib Liivrand. "Tegu on tõelise esindusfiguuriga. Kõike, milles ta osales, võeti, kui geeniuse puudutust.”
Keskküla trügis Eesti kunstiellu 60ndate aastate lõpus, popkunstirühmitusega SOUP 69. Koos "loomingulise kaksikvenna" Andres Toltsiga moodustasid nad geeniuste tandemi. “Olime sõbrad juba 46. keskkoolist, kuigi ei käinud ühes klassis. Ülikoolis hakkasime koos iseseisvalt näitusi tegema. Leonhard Lapin ja Vilen Künnapu võtsid ka vedu ja sündis SOUP 69. 1970 saime vabariiklikule näitusele esimesed tööd.”
1964 toimus popkunsti läbimurre Veneetsia biennaalil, valitsevale kunstipoliitikale vastuolu pakkunud nähtuse Eestisse “maaletoomiseks” kulus seega viis aastat.
“Neelasime kõik, mis läänest tuli. "Monoliitne nõukogudevastane seltskond" - iseloomustas meid toona KGB. Esimesed häppeningid tegid Arvo Pärt ja Kuldar Sink,” räägib Lapin, kelle sõnul oli Keskküla toona tõsine avangardist. “Ando oli igati vahva seltsiline, valmis riskima – istus koos Toltsiga ühe häppeningi eest kinni 15 ööpäeva. Mina imekombel pääsesin.”
“Kümme päeva istusime Patareis,” täpsustab Tolts kuumal 69-ndal juhtunut. Legendi järgi pääsesid noored pogrist tänu Olga Lauristinile, kes oli Künnapu tädi.
Ametlikud kunstiringkonnad ei olnudki skandaalsete tulijate vastu. Tollane Kunstnike Liidu sekretär Enn Põldroos otsis ise noored üles. "Püüdsin neid siis ärgitada edasi tegelema, kuigi vaevalt, et seda tarvis oli. Nad olid oma sihikindluses väga tugevad.”
Põldroosi hinnangul oli “poiste” suurim saavutus selles, et nad ei võtnud üle mujal valitsevat popkunsti, mis toitus ameerikalikust plastmassreaalsusest. “Kuna ametlik sotsrealism seadis ülesandeks suhestuda tegelikkusega, aga seda tegelikkust ei olnud olemas, siis nemad suhestusid tõelisse tegelikkusesse.”
Kunstimuuseumi kuraator Eha Komissarov, Keskküla põlvkonnakaaslane tunnistab, et publikul ei olnud raske Keskküla kunstipoolele asuda: “Oma hüperrealistlike maalidega ületas ta pea kõik piirid tollases kunstis. Minu jaoks on legendaarne tema erudeeritus ja informeeritus. Naistega on ju pea iga nimekam kunstnik ringi ajanud ja teatud aegadel head raha teeninud. Sellised inimesed on tavaliselt isekad ja oma arvamuses kindlad, Ando aga teadis asju adekvaatselt. Ta oli alati väga pingul ja jälgis teraselt, mis ümberringi toimub. Märkas ja registreeris. Selline tore kõhn poiss, heledate lokkidega. Andoga hätta ei jäänud, temas oli tõelist heldet suurt joont.”
Komissarov näeb Keskkülas eesti kunstniku arhetüüpi: “Eesti kunstnik on tingimata boheemlane, see kaunistab kunstnikku. Pealegi jääb Keskküla põlvkond kuulsusrikkasse noorsoo revolutsiooni ja väga vaba käitumise aega. Väikekodanlik moraal ei käi sellise asjaga kokku! Keskküla viga on ilmselt selles, et ta säilitas teatud käitumisjooned hoolimata oma ametipositsioonist."
Nomenklatuuri ametiredelil hakkas Keskküla (komparteisse astumata!) ronima 1970ndate teises pooles, kui sai Kunstifondi peakunstnikuks. Paljud peavad seda talle saatuslikuks sammuks: “Kahju, et ta administratiivsfääri läks,” nendib Tolts. “Andot on muidugi alati huvitanud ühiskondlik positsioon. Kuna sellelegi peab pühenduma, jäi ta vaba looming tahaplaanile.”
Komissarovi sõnul oskas Keskküla erinevalt tollastest võimumeestest asju ajada meeldivalt. "Ta oli sügavas dialoogis kunstiga, ei võtnud võimuri poosi. Suhtles ka dissidentidega, Lapiniga näiteks."
Keskküla tööülesandeks oli jälgida, et kunstnike liiduga kahasse peetavas suures ARSi kombinaadis ei läheks haltuura tegemiseks.
Keskküla sõbra Ants Juske meelest sai novaator Moskvapoolse soosingu tänu hüperrealismi võidukäigule N Liidus. “Sõna realism oli ju ametnikele tuttav. Kuivõrd Ando oli disaini eriala lõpetanud, hakati teda kutsuma Moskvasse üleliidulisi näitusi kujundama. Päris suur raha tuli talle kätte.”
Keskküla põlvkonna aeg Eesti kunsti ametlikud juhtohjad haarata saabus 80ndate lõpus. “Põldroos läks poliitikasse, Ando valiti Kunstnike Liidu esimeheks 1989. Minu võttis ta liidu sekretäriks ja hakkasime näitusepoliitikat muutma. Nägin Ando põhiomadust - ta on suur asjade käivitaja. Kui miski käima läheb, hakkab temal aga huvi selle vastu kohe raugema. Siis ta otsib uusi väljakutseid."
Keskküla oli ka kõva kunsti üle teoretiseerija. "Mis seal salata, eriti viljakad olid kunstiteoreetilised jutuajamised napsuklaasi taga. Ainult, et õhtuti läksid meie teed lahku. Tema põrutas veel kuhugi intensiivset ööelu elama. Samas, kuigi ta võis olla öösel vähe maganud, oli ta hommikuti kell üheksa täitsa töökorras.”
Juske kirjeldab ka kuidas Keskküla rahaga ümber käib: “Raha on tal igas taskus, mitte rahakoti vahel korrektselt. Ju see koolikaart sattus ka jokkis peaga juhuslikult näppu. Paistab, et Andos on küll õnnelikult ühendatud nii kunstniku, kui bürokraadi head omadused, aga rahaasjades mängib boheemlane korraliku ametniku üle.” P>
Et Keskküla sattus kunstnike liidu etteotsa segastel muutuseaegadel, levis kahtlus, et suur novaator on muutunud korruptiivseks sahkerdajaks. Kunstnike liidu mootorlaev olevat just tema võimuajal jäljetult kadunud ja üks ARSi poode erastati tema eksnaisele.
90ndate algul tõestas vananev kunstnik, et on endiselt kõigele uuele avatud. "Keskküla otsustas, et uus meedia on in ja tema on igavesti noor tulevikumees. Valitud suund oligi õige - Keskküla jõudis aastal 1999 oma videoinstallatsioonidega Veneetsia kunstibiennaalile," nendib Liivrand ja lisab, et kulukaid uue meedia projekte rahastas heldelt George Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, mida juhtis Sirje Helme. "Keskküla-Helme tandem on Eesti kunstielu viimaste aastakümnete innovaatlisemaid paare."
Kui Keskküla 1995 Kunstiakadeemia multimeedia professori kohalt rektoriks tõusis, sai kool mõjuka visionääri, kelles nähti edu alust. Kool liitus mitmete rahvusvaheliste ühendustega. Keskküla pakkus välja idee kolida kunstiülikool vangidest tühjaks jäänud Patareisse ja rahastada projekti kooli magusa kinnisvara müügiga. Läks aga teisiti.
"Akadeemias hakati aina enam kurtma, et haiget rektorit ei ole päevi näha," räägib Juske - "Teadagi, mis haigus tal süvenes."
Kunstiakadeemia 90. juubeliüritusel mullu sügisel märkas nii mõnigi kohalviibinu, et rektor on märkimisväärselt vindine. Tahtmatult sahistati saalis tema lõbumajalembuse teemadel, mis oli selleks ajaks vähemasti kunstiringkondades juba aastaid avalik saladus.
Juske meelest teeb saatus Keskkülaga võllanalja: "Ando tahtis ju kooli Patareisse kolida, nüüd aga peab vaatama, et ise sinna ei satu."
Lugu, mis viis Keskküla Patareisse:
Aastal 1969 lennutasime Pirita rannas sügistuules ajalehti. Häppening osutus pisihuligaansuseks, Patareisse sattus ka Vilen Künnapu. Sealne rahvas oli väga mitmekesine – joodikuid ja naistepeksjaid, ka üks turult tabatud kaukaasia arbuusimüüja, kes temalt turuluba küsinud inimese keelt ei mõistnud ja noaga üle kõri tõmbamist näitas. Tudengitele oli see vanglavärk küllalt vastik elamus. Tänapäeval antakse häppeningi eest ju Kultuurkapitalist stipendiumi.
Andres Tolts
Lugu, mis ei viinud Keskküla Patareisse:
Aastal 1987 oli siiamaani suurim Eesti kunsti näitus Moskvas. Ando oli ka kohal. Pärast peeti Moskva kunstnikeliidu peakontoris suur pidu. Heinz Valk tõusis peohoos toolile ja tema järel teisedki eestlased ja siis lauldi venelastele:
“Käi perse sa-a,
suur Venemaa
ja la-se Ees-til elada-a!”
Venelastele see väga meeldis, tõusid ise ka püsti, küsisid sõnu ja mürisesid kaasa laulda. Kogu Moskva ametlik kunstieliit ja suur Eesti delegatsioon. Sellal olid kõik juba julgemad.
Ants Juske
