20.12.2007, 00:00
Imprezanistlikud pildikesed
Vaatamata kirglikele aruteludele internetifoorumis on vastne Subaru Impreza igal juhul edasiminek. Kiirusest pole midagi kadunud, mugavust ja praktilisust aga lisandus süle ja seljaga.
ÕHKU! ÕHKU! Impreza WRX-mudeli tunneb ära õhukogujast mootorikatte keskel. Turbota mootori puhul on kapott sile. Ray Põder
Kuueaastane Kevin oli autode joonistamisega nii ametis, et
ajas isegi keele suust välja. Korraga pani ta vildika käest ja
pöördus lehte lugeva vanaisa poole: “Vanaisa-vanaisa, kas siis
ka Ferrari ja Jaguar olemas olid, kui sina väike olid?”
“Ikka. Aga Ferrarid olid siis punasemad ja Jaguarid rohelisemad. Miks sa küsid, kas sa joonistad mõnda Ferrarit?”
“Ei,” teatas Kevin. “Ferrarit joonistasin ma eile. Täna ma joonistan Subarut.”
“Oot-oot, las ma vaatan ka,” ajas vanaisa end diivanilt püsti. “Oi kui ilus! Aga tead, poiss, Subarud olid vanasti palju sinisemad.”
Henri nördimusel polnud piire. “Sa ei kujuta ette, Erki, mis nad teinud on!” karjus ta telefoni.
“No mis siis? Tõstsid õlle hinda?” ühmas Erki. Sõbra üliemotsionaalsed etteasted ei pannud teda enam ammu üllatuma.
“Mis kuradi õlu! Nad tegid uuele Imprezale niuksed õudsad punnsilmad. Toyota Corolla on ka ilusam! Ma tahtsin oma vana Impreza ammu välja vahetada ja ootasin uut, aga nüüd ma ei tea.”
“Tead, Erki, need seal Subarus on täitsa lolliks läinud! OK, olid need punnsilmad, mis nad olid, aga nüüd pandi nende asemele mingid käkid. Kurat, Suzuki Baleno on ka ilusam! Ja ma just mõtlesin oma punnsilma uue vastu vahetada.”
“Tramaivõi, Erki! Kas Subarus üldse enam autosid teha ei osata. Sa vaata, mis nad Imprezaga tegid. Radikavõre asemel on seal nüüd miski kuresaba ja kalatiib!”
“Švejkis oli küll vastupidi, kalasaba ja kuretiib, kui sa seda mõtled.”
“Äh, mul poogen! Ma just mõtlesin selle Suzuki moodi Impreza maha müüa. Aga no kuhu ma selle uue jobutusega lähen? Rahvas naerab ennast surnuks, kui mind seal sees näeb.”
Iga viimane kui pealtvaataja, põlvepikku poisikesest poolpimeda ätini, sai aru, et Petter pingutas üle mõistuse kõvasti. Sinine Impreza kasutas ära iga viimase kui sentimeetri kitsukesest asfaldilindist ja võttis tihtilugu teeveereltki lisa. Jordi ja Alfredo pidid selle pärast peaaegu tülli pöörama – esimene kinnitas, et kurvi lõigates olid Petteri autol kõik neli ratast kruusal, teine väitis, et see pole võimalik.
Petter aga saabus hooldusesse, kargas autost välja ja kukkus mehaanikute-inseneride ees tantsu lööma. Tegelikult püüdis ta kehakeeles kirjeldada auto käitumist ja kõrvaltvaatajatele võis see tõesti tantsuna tunduda. Aeglase ja kurva tantsuna.
“Mati, kas me nädalavahetusel maale läheme?” uuris Kati neljapäeva õhtul.
“Võiks minna küll. Pole ammu käinud ja kartulid hakkavad ka otsa saama.”
Laupäeva hommikul tuli küll ootamatult kümmekond sentimeetrit lund maha ja Lõuna-Eesti külateid ei viitsi keegi nädalavahetusel lahti lükata. Imprezaga polnud libedus ja hanged probleem ning kõik sujus hästi kuni kojujõudmiseni.
Kati kobis kiiresti autost majja, sest väljas oli vahepeal pakane kõvasti paukuma hakanud. Mati jäi kartulikotti keldrisse viima, aga saabus tuppa verise käega. “Jaapanis on vist plastmassipuudus käes, et ei saa pagasniku kaane sissepoole käepidet teha,” kirus ta autoehitajate kokkuhoidlikkust. “Plekiserv lõikas nagu noaga sisse.”
“Kuule, Kati, mis värk on? Panid kartulitele soola asemel suhkrut?”
“Ära jama, nii unine ma ka polnud. Aga ee... kartulid on magusad jah. Äkki said eile autos külma?”
“Muidugi!” laksas Mati käega vastu ot smikku. “Kraadiklaas näitas ju miinus viisteist, kui me koju jõudsime.”
Kui võrrelda selliste vapustustega nagu vesijahutuse ja eesmootoriga Porsche või esiveo, diisli ja universaalkerega Jaguar, ei vääri Subaruga toimunu üldse mainimist. Lihtsalt mudelipõlvkonna vahetus. Noh, sedaani asemele tuli luukpära, mis siis? Maailma lõpp?
Pigem vastupidi – uue ajastu algus. Rallifännide hulgas tuntud kultussõiduki asemel üritatakse edaspidi müüa kiiret ja kvaliteetset pereautot. Puristid peavad seda muidugi pühaduseteotuseks: Impreza peab olema lärmakas, ebamugav ja ebapraktiline.
Paraku ei saa ükski autofirma sellisele tootele oma tulevikku rajada (samuti pole rallitulemused viimasel ajal kiita). Eriti Subaru, mille turuosa Euroopas on seni täiesti marginaalne (kogumüük alla 50 000 auto). Selles mõttes on valitud suund – säilitada kõik tugevad küljed ja aidata järele nõrgemaid – igati õige. Oskab keegi öelda, millistes omadustes uudismudel eelkäijale alla jääb?
Imprezat viib ju endiselt edasi boksermootor ja veavad kõik neli ratast. Hüva, 1,5-liitrise jõuallika olemasolu on arusaamatu, aga suuremad jõuallikad pakuvad endiselt sõidumõnu. Mootori imetabane hääl pole kadunud, vaid parema viimistlusega summutatud. Nüüd saab kabiinis ka häält tõstmata juttu ajada ning korraliku kõlaga audiosüsteem pole pelgalt varustusnimekirja pikendamiseks. Vedrustus triigib teekonarusi endise eduga, seejuures autosviibijaid poolsurnuks raputamata. ESP (Subaru žargoonis VDC) olemasolu on lihtsalt aja märk ning lühend ESP ei tulene lausest “Ei Saa Pulli”. Saab küll – lülita ainult ESP välja.
Aga uue Impreza välimusest ei maksa end segada lasta. See oli vist hiina vanasõna, mille kohaselt pole kassi värvusel tähtsust, kui ta vaid hiiri suudab püüda. Pealegi on ka STI-versioon kevadel tulemas ja seda proovinud ei hoia ülivõrdeid kokku.
“Ikka. Aga Ferrarid olid siis punasemad ja Jaguarid rohelisemad. Miks sa küsid, kas sa joonistad mõnda Ferrarit?”
“Ei,” teatas Kevin. “Ferrarit joonistasin ma eile. Täna ma joonistan Subarut.”
“Oot-oot, las ma vaatan ka,” ajas vanaisa end diivanilt püsti. “Oi kui ilus! Aga tead, poiss, Subarud olid vanasti palju sinisemad.”
Henri nördimusel polnud piire. “Sa ei kujuta ette, Erki, mis nad teinud on!” karjus ta telefoni.
“No mis siis? Tõstsid õlle hinda?” ühmas Erki. Sõbra üliemotsionaalsed etteasted ei pannud teda enam ammu üllatuma.
“Mis kuradi õlu! Nad tegid uuele Imprezale niuksed õudsad punnsilmad. Toyota Corolla on ka ilusam! Ma tahtsin oma vana Impreza ammu välja vahetada ja ootasin uut, aga nüüd ma ei tea.”
“Tead, Erki, need seal Subarus on täitsa lolliks läinud! OK, olid need punnsilmad, mis nad olid, aga nüüd pandi nende asemele mingid käkid. Kurat, Suzuki Baleno on ka ilusam! Ja ma just mõtlesin oma punnsilma uue vastu vahetada.”
“Tramaivõi, Erki! Kas Subarus üldse enam autosid teha ei osata. Sa vaata, mis nad Imprezaga tegid. Radikavõre asemel on seal nüüd miski kuresaba ja kalatiib!”
“Švejkis oli küll vastupidi, kalasaba ja kuretiib, kui sa seda mõtled.”
“Äh, mul poogen! Ma just mõtlesin selle Suzuki moodi Impreza maha müüa. Aga no kuhu ma selle uue jobutusega lähen? Rahvas naerab ennast surnuks, kui mind seal sees näeb.”
Iga viimane kui pealtvaataja, põlvepikku poisikesest poolpimeda ätini, sai aru, et Petter pingutas üle mõistuse kõvasti. Sinine Impreza kasutas ära iga viimase kui sentimeetri kitsukesest asfaldilindist ja võttis tihtilugu teeveereltki lisa. Jordi ja Alfredo pidid selle pärast peaaegu tülli pöörama – esimene kinnitas, et kurvi lõigates olid Petteri autol kõik neli ratast kruusal, teine väitis, et see pole võimalik.
Petter aga saabus hooldusesse, kargas autost välja ja kukkus mehaanikute-inseneride ees tantsu lööma. Tegelikult püüdis ta kehakeeles kirjeldada auto käitumist ja kõrvaltvaatajatele võis see tõesti tantsuna tunduda. Aeglase ja kurva tantsuna.
“Mati, kas me nädalavahetusel maale läheme?” uuris Kati neljapäeva õhtul.
“Võiks minna küll. Pole ammu käinud ja kartulid hakkavad ka otsa saama.”
Laupäeva hommikul tuli küll ootamatult kümmekond sentimeetrit lund maha ja Lõuna-Eesti külateid ei viitsi keegi nädalavahetusel lahti lükata. Imprezaga polnud libedus ja hanged probleem ning kõik sujus hästi kuni kojujõudmiseni.
Kati kobis kiiresti autost majja, sest väljas oli vahepeal pakane kõvasti paukuma hakanud. Mati jäi kartulikotti keldrisse viima, aga saabus tuppa verise käega. “Jaapanis on vist plastmassipuudus käes, et ei saa pagasniku kaane sissepoole käepidet teha,” kirus ta autoehitajate kokkuhoidlikkust. “Plekiserv lõikas nagu noaga sisse.”
“Kuule, Kati, mis värk on? Panid kartulitele soola asemel suhkrut?”
“Ära jama, nii unine ma ka polnud. Aga ee... kartulid on magusad jah. Äkki said eile autos külma?”
“Muidugi!” laksas Mati käega vastu ot smikku. “Kraadiklaas näitas ju miinus viisteist, kui me koju jõudsime.”
Kui võrrelda selliste vapustustega nagu vesijahutuse ja eesmootoriga Porsche või esiveo, diisli ja universaalkerega Jaguar, ei vääri Subaruga toimunu üldse mainimist. Lihtsalt mudelipõlvkonna vahetus. Noh, sedaani asemele tuli luukpära, mis siis? Maailma lõpp?
Pigem vastupidi – uue ajastu algus. Rallifännide hulgas tuntud kultussõiduki asemel üritatakse edaspidi müüa kiiret ja kvaliteetset pereautot. Puristid peavad seda muidugi pühaduseteotuseks: Impreza peab olema lärmakas, ebamugav ja ebapraktiline.
Paraku ei saa ükski autofirma sellisele tootele oma tulevikku rajada (samuti pole rallitulemused viimasel ajal kiita). Eriti Subaru, mille turuosa Euroopas on seni täiesti marginaalne (kogumüük alla 50 000 auto). Selles mõttes on valitud suund – säilitada kõik tugevad küljed ja aidata järele nõrgemaid – igati õige. Oskab keegi öelda, millistes omadustes uudismudel eelkäijale alla jääb?
Imprezat viib ju endiselt edasi boksermootor ja veavad kõik neli ratast. Hüva, 1,5-liitrise jõuallika olemasolu on arusaamatu, aga suuremad jõuallikad pakuvad endiselt sõidumõnu. Mootori imetabane hääl pole kadunud, vaid parema viimistlusega summutatud. Nüüd saab kabiinis ka häält tõstmata juttu ajada ning korraliku kõlaga audiosüsteem pole pelgalt varustusnimekirja pikendamiseks. Vedrustus triigib teekonarusi endise eduga, seejuures autosviibijaid poolsurnuks raputamata. ESP (Subaru žargoonis VDC) olemasolu on lihtsalt aja märk ning lühend ESP ei tulene lausest “Ei Saa Pulli”. Saab küll – lülita ainult ESP välja.
Aga uue Impreza välimusest ei maksa end segada lasta. See oli vist hiina vanasõna, mille kohaselt pole kassi värvusel tähtsust, kui ta vaid hiiri suudab püüda. Pealegi on ka STI-versioon kevadel tulemas ja seda proovinud ei hoia ülivõrdeid kokku.
