03.07.2009, 00:00
In America We Trust
Lugu sellest, kuidas me saime ootamatult maailma võimsaimaks sõjaliseks riigiks
Võib-olla pole lugejani see fakt veel jõudnud, aga mõne
nädala pärast muutub Eesti sõjaliselt üheks maailma
võimsamaks riigiks. Tõsi küll, seda vaid pooleks aastaks
ning vaid ühes geograafilises punktis – Afganistanis. Ent ometigi!
Afganistan on NATO proovikiviks kuulutatud, see on Ühendriikide praeguse
presidendi
“hoidku-jumal-selle-eest-aga-võibolla-tema-isiklik-Vietnam”.
Vapper Eesti tõttab appi, vallerii...!
Absoluutarvudes Eesti
kontingent suuremate riikidega muidugi ei võistle. Kuid suhtarvult
panustame me oma rahvaarvu arvestades kõige enam. Kuidas see niimoodi
juhtus, on suur mõistatus.
Kõige aluseks on riikogu
otsus 10. juunist 2009, kui meie parlament andis 61 poolthäälega
õnnistuse saata Afganistani seal juba teenivale ligi 150
kaitseväelasele lisaks veel kuni 140 Eesti sõdurit.
Seaduse eelnõule on lisatud seletuskiri, mille sisu ei tule
välispoliitikast huvituvale inimesele suure üllatusena. Afganistanis
toimuvad 20. augustil presidendi- ja provintsivalimised ning nende ohutuse
tagamiseks on vaja riiki saata täiendavaid vägesid.
Eelmise aasta detsembris toimus NATO välisministrite kohtumine, kus see
kokku lepiti.
Obama viis sammast
Mida me
veel teame? Märtsi lõpus kuulutas Ameerika president Barack Obama
välja uue Afganistani strateegia. Nagu lubatud. Jaanuari alguses ametisse
pühitsemise järel võttis ta endale kuuskümmend päeva
aega probleemiga tutvumiseks. Süvenemise tulemuseks oli nn viie samba
plaan (ing k Five-Pillar AfPak Plan), millele Euroopas reageeriti üpris
entusiastlikult.
Viis sammast on järgmised: 1) Ameerika
vägede kahekordistamine Afganistanis, 2) Afganistani sõdurite ja
politsenike väljaõppe intensiivistamine, 3) tsiviilse
ülesehitustöö tugevdamine, 4) sõjategevuse kandmine
Pakistani territooriumile, 5) vastasleerist võimalike
läbirääkimispartnerite leidmine.
Viimane punkt on
see, mis saadud Iraagi kogemusest. Taliban ei ole ühtne nähtus. Seal
on erinevate ambitsioonidega liidreid ja grupeeringuid, kelle hulgast tuleb
otsida mõõdukamaid.
Demokraatiat või
kodanikuühiskonda või naiste õiguste eest võitlemist
uues lähenemises ei mainita. Mis on samuti tuletatav viiendast sambast
– puštu pealikuga pole võimalik arutada küsimust,
mitmel tüdrukul-neiul ta lubab oma territooriumil asuvas koolis
õppima asuda; puštu pealikuga on võimalik
rääkida ainult selle üle, et kuidas ja millistel tingimustel ta
hoiab oma ala radikaalsetest püssimeestest puhtana.
Eesti
välisminister Urmas Paet üllitas 22. mail artikli “Afganistan:
neli põhjust jääda”, kus esimese põhjusena seisab
lause: “Ükski vaba ühiskond ei saa tänases maailmas taluda
seda, et kui mõnes riigis puuduvad naistel igasugused
õigused...”. See oli selleks hetkeks juba anakronistlik väide
– Washingtonist puhuvate tuulte järgi ei pea enam sellist juttu
rääkima.
Härrased, meil on õues Realpolitik,
aga mitte mingi demokraatlik tilu-lilu!
Aga nüüd sellest,
mida me ei tea.
Saksa ajaleht Die Zeit uuris märtsi
lõpus Saksamaa ja Prantsusmaa saadikutelt Washingtonis, kas Obama
administratsioon survestab Euroopa riike saatma Afganistani kriisipiirkonda
täiendavaid vägesid. Mäletatavasti oli see kevadel
(Lääne-) Euroopas suureks arutlusteemaks.
Die Zeiti
kohaselt vastasid mõlemad saadikud sellele küsimusele eitavalt
– Ameerika administratsioon ei survesta ked
agi. Küll aga rääkisid Ühendriikide eksperdid, et kui
Euroopa riigid ei panusta lisajõududega, siis muutub Afganistanis toimuv
NATO-missioonist USA-missiooniks. Mis ei oleks soovitav.
Meeldimise poliitika
Edasi tulevad juba spekulatsioonid.
Eesti peaminister Andrus Ansip peab Ameerikast väga lugu. Sellest riigist
peab lugu kogu Reformierakond. On alust arvata, et Ameerikast peab lugu ka meie
president. Kõik märgid näitavad, et Ameerikat hindab ka meie
saadik NATO juures.
Hoomatav on ka meie kaitseministeeriumi
juhtivametnike Ameerika-sõbralikkus.
Iraagi missiooni
enneagne lõppemine (siin keeras meile käru Iraagi parlament), kus
me olime valmis koos ameeriklastega lõpuni minema, jättis meie
Ameerika-sõprade südamesse ja hinge haigutava tühiku.
Afganistanis Helmandi provintsis tegutseda koos brittidega on muidugi tore, ent
koos ameeriklastega oleks seda teha mitu korda vahvam. Ikkagi ameeriklased, you
know...
Õnneks otsustasid amid saata Helmandisse oma
jalaväebrigaadi. Presidendivalimiste puhul.
Ameeriklased
võtavad oma vastutusalaks Helmandi lõunapoolse kolmandiku, ehk
siis selle ala, mis on vastu Pakistani piiri. Kui me oletame, et ameeriklaste
kavatsus on teha piir “vettpidavaks” nii, et sealt ükski
relvastatud roju ei tuleks Afganistani valimisi segama, siis me oleme
tõele lähedal. Eesti kompanii hakkab seda tõrjet tegema
Ameerika brigaadi koosseisus.
Mobiilise üksusena.
Helmand on maailma suurim oopiumitootja, Helmand on Afganistani rahutuim
provints. Riik, kes aitab ameeriklastel muuta Helmandi piir vettpidavaks, saab
kõvasti “reiti” ja isegi “feimi”. Selle riigi
peaministril on ameeriklastega kohtudes selg väga sirge. Selle riigi NATO
saadikul on järgmised pool aastat small talk’i käigus nagu
muuseas hea poetada “te ikka teate, et Eesti panustab Afganistanis
kõige enam...?”. Ja Eesti sõdurid on tõesti head,
olgu meenutatud.
See on ilmselt põhjus, miks me saadame
Afganistani terve kompanii. Oleks need mingid britid või kanadalased,
kellega koos midagi teha, siis piisaks ehk rühmastki.
See
kõik on oletus. Riigikogu kaitsekomisjoni esimees Mati Raidma (reform)
suutis 10. juunil oma kolleegide ees seistes kanglaslikult mitte vastatata
järelepärimistele, et miks ikkagi terve kompanii aga mitte rühm
ja kes võttis vastu sellise otsuse ja miks ta selle vastu
võttis.
M nagu “missioon”
Oletame korraks, et talibite juhi Mulla Omari ähvardus korraldada
ameeriklastele verine aasta pole niisama suurustamine. Oletame korraks, et
Eesti sõdurid hakkavad kandma tuntavaid kaotusi. Hoidku selle eest, aga
Afganistanis on sõda ja mida rohkem meie sõdureid seal on, seda
suurem on tõenäosus. Kellest tehakse patuoinas?
Tõenäoliselt kaitseministrist. Oma osa saab ka kaitseväe
peastaap.
Aga need mehed, kes on “feimi” ja
“reiti” peal väljas ning kes riputavad endale mõttes
rinda medaleid “Helmand 2009”, need pääsevad puhtalt. Nad
on teflonmehed.
Muidugi me loodame väga, et Afganistanis
läheb suhteliselt valutult. Ja kõik eelnev on spekulatsioon.
Ent üks asi on kindel – hoolimata veel mõne aasta
tagustest kinnitustest on meie riigikaitseline kontseptsioon üha enam
missioonikeskne. Meie käime missioonidel kusagil seitsme maa ja mere taga
ning ootame omakorda, et kunagi tuleb keegi vastutasuks missioonile meie
juurde. See keegi on Ameerika Ühendriigid.
In America we trust!