Internetiärimehelt varastati Mehhikos 50 000 krooni
Hein teatas oma Facebooki lehel, et ilmselt läksid ta krediitkaardi numbrid „rändama“ just viimase Mehhiko sõidu ajal.
Tehnokratt Mart Parve kommenteerib sealsamas, et osades riikides on veel selline asjakorraldus, et loetakse nii magnetriba kui võetakse PIN-kood. „Sellisel puhul võib poodnik lihtsalt su kaardi välja printida ja nurga tagant ATM-ist limiidijagu cashi välja võtta,“ kirjutas Parve.
Sügisel langes samalaadse pettuse ohvriks teine tehnokratt Henrik Roonemaa, kes teatas siis: “Käisin Londonis. Ei lasknud krediitkaarti kordagi silmist. Praegu on ligi 5000 krooni eest huvitavaid võõraid tehinguid peal.“
Ekspress on kirjutanud, et samasugust pettust on harrastatud ka Eestis. Loe lähemalt:
Avaldame siinjuures Janar Filippovi kolm aastat tagasi ilmunud loo "Rahavampiirid saapaparanduses"
Rohkem kui sada inimest, kes tänavu kevadel Lasnamäe Maksimarketi
jalatsitöökoda külastasid, ei osanud arvata, et saapaparandajaks maskeerunud ohtlik kurjategija nende pangakaartide andmed varastas.
Levinud hirmuunenägu, kuidas pangaautomaati külastades leiad eest tühjaksvarastatud konto, sai tänavu suvel tõeks paarikümne tallinlase jaoks. Veel sadakond inimest pääsesid kuriteost ja vapustusest napilt, sest Keskkriminaalpolitsei jõudis kurjategijate kamba enne kinni võtta, kui need osavalt näpatud kaardiandmed ja pin-koodid realiseerida jõudsid.
Katkine king näpus, läks proua N tänavu maikuus Peterburi tee äärsesse Lasnamäe Maksimarketi jalatsiparandusse, kus teda tervitas naeratav kingsepp Oleg Rebrov. Kui paljudele eestlastele seostub sõna “kingsepp” Kaljo Kiisa mängitud lahke ja õiglase Johannesega Õnne tänavalt, siis Oleg Rebrov oli teisest puust mees. Vaatamata alles 33 eluaastale juba kuus korda kohtulikult karistatud, peamiselt vägivaldsete kuritegude eest, nagu huligaansus ja väljapressimine. Alles mullu vanglast vabanenud.
Möödus mõni nädal ning 3. juuli hommikul prõmmis proua N pangakontori uksele ja nõudis selgitust: “Kus mu raha on? Ma olin ju terve õhtu kodus, ei käinud kuskil. Kaart oli samuti kodus, kuidas see saab võimalik olla?”
Proua pangaarvelt oli haihtunud
20 000 krooni. Raha oli välja võetud öösel kell kolm kahe 10 000 kroonise tehinguna. Juba järgmistel päevadel pöördus sarnase murega pankadesse ja politseisse kümmekond inimest.
Näiteks ühe ettevõtte juht, kes avastas, et firma kontolt on kadunud 10 000 krooni. Esialgu kahtlustas firmajuht oma alluvaid, kellel oli luba kaarti kasutada ja kes firmajuhi arvates teda “tõmmata tahtsid”.
Kuni talle jõudis kohale, et raha kadumise taga on hoopis asjalik ja naeratav kingsepp Oleg. “Meenub tõesti, et andsin kaardi müüja kätte. Tema võttis kuskilt laua alt terminali, pani kaardi sisse, mina sisestasin pin-koodi.”
“Aga keegi ei saanud ju koodi näha!?” hüüdsid kannatanud kooris.
Peterburi tee Maksimarketi jalatsiparandusse olid kliendid tänavu kevadel sama oodatud kui Hans ja Grete metsamoori majja vendade Grimmide muinasjutus. Kuigi see pole kriminaalasjas dokumenteeritud, võib kujutleda, et naerataval kingsepal Oleg Rebrovil hakkas kliente, eriti “rasvasemaid” nähes sülg nirisema. Eriti selliseid kliente, kes ostupalavikust hajevil, kelle tähelepanu köitsid lapsed või samas saapaparanduses müügil olevad värvilised võtmehoidjad.
Kliendid ei pannud tähelegi, kui ta nende pangakaardi kiirelt leti alla poetas ja vastava seadmega kaardi magnetriba kopeeris. Selleks kulus vaid mõni sekund. Seejärel ulatas Rebrov kliendile terminali, kuhu oli kaardi juba sisse pistnud, ja palus sisestada pin-koodi. Eksisid aga need kliendid, kes arvasid, et üksnes nende mällu talletatud neljakohaline kood selles asutuses nende teada jääb. Intiimse toimingu salvestas osavalt paigutatud kaamera.
Lahkuti sõpradena. “Tulge jälle,” viipas Oleg hüvastijätuks. “Mõtle, kui meeldiv teenindus,” leidsid kliendid. Klientidel olid käes terved käimad, Olegil aga klientide pangakaartide algandmed koos pin-koodidega.
Andmed käes, toimetas Oleg need kamraad Nikolay Zaenchukile (endine nimi Nikolai Zajentšuk). Nikolay, kes samuti alles hiljaaegu vanglast vabanenud – kinni istus ta relvastatud kasiinoröövi eest –, kandis Olegilt saadud andmed internetist tellitud aparaadiga kaarditoorikutele. Sellistele valgetele plastlehekestele, millesarnaseid paljudes ettevõtetes uks ekaartidena kasutatakse. Ja oligi kambal – kolmandaks liikmeks Sergei Tšerkassov, viimati kalli maasturi ärandamise eest kinni istunud mees – käes ligipääs rohkem kui saja pahaaimamatu inimese pangakontodele.
Alates 2. juulist asuti andmeid realiseerima. Nädala ajaga jõudis bande tühjendada või peaaegu tühjendada 17 inimese kontod. Siis, 9. juulil, klõpsatasid kingsepp Olegi randmete ümber käerauad. Kuidas keskkriminaalpolitsei mehed nii kiiresti paljastas, jääb saladuseks.
See on ka mõistetav, sest milleks tulevaste kurjategijate elu lihtsamaks teha, pealegi “sedasorti kuriteod näitavad kogu Euroopas praegu kasvutrendi”, tõdeb Keskkriminaalpolitsei IT-kuritegude talituse komissar Kalmer Viska. Küll rõhutab ta pankade head koostöövalmidust, millest selle ja teistegi sarnaste kuritegude avastamisel on väga palju abi.
Esimesel ülekuulamisel ütles Oleg Rebrov, et ei saa aru, miks ta kinni võeti.
Keskkriminaalpolitsei vana tuttavana (vt allpool), uskus ta, et ta nabiti kinni kättemaksuks vanade pattude eest. “Tegi süütut nägu – ma käin ju tööl, olen paranemise teele läinud ja nõnda edasi,” meenutab komissar Viska.
Ka teised kaks kahtlusalust ei olnud lahkemad. Laiutasid käsi, mängisid solvunut. Tšerkassov saatis esmasel ülekuulamisel uurija lihtsalt pikalt, räägib ringkonnaprokuröri abi Tambet Grauberg. Pangakaartide kopeerimiseks kasutatud seadmeid ega piilukaamerat politseil kätte saada ei õnnestunud, selleks olid kurjategijad piisavalt ettenägelikud.
Peagi oli uurijatel toimik koos ja kriminaalide jõugu rollijaotus paigas. “Rebrov hankis pangakaartide andmed ja saatis need koos kaamera kõvakettaga Zaenchukile, kes oligi kogu plaani autor. Zaenchuk korraldas kaartide võltsimise. K o r r a l d a s, tähendab, et meil pole ümberlükkamatuid tõendeid, kas ta ise võltsis või tegi keegi seda tema palvel. Tšerkassovi ülesanne oli automaatidest raha välja võtta. Tema võttis raha välja Tallinnas, Zaenchuk aga Venemaal – Moskvas, Moskva oblastis ja Peterburis,” räägib prokurör Grauberg. Tõenäoliselt võeti Venemaale-sõit ette selleks, et jälgi segada, usub komissar Viska.
Kokku jõudsid võltsijad nädala jooksul varastada 138 000 krooni. On seda palju või vähe, on maitse asi. Mis peamine – sadakond kaarti jäi kolmikul politsei kiire tegutsemise tõttu realiseerimata. Et ühelt kontolt võeti keskeltläbi 10 000 krooni ringis, pole raske välja arvutada, mis summa meestel juba käeulatuses oli. “Kriminaalmenetlust saab lugeda õnnestunuks just seetõttu, et kiire tegutsemisega jäid kolmiku omandatud rahasummad märksa väiksemaks, kui oli nende tegelik plaan,” ütleb Grauberg.
Prokurör Grauberg arvestas kolmikule karistusi määrates eelkõige sellega, et kurjategijad ei jõudnud tänu politsei tegutsemisele väga palju kahju tekitada. Sadakond kaarti jäi realiseerimata. Eeluurimise lõpul, kui kahtlustatavad olid jõudnud arusaamisele, et nende kuritegude kohta on kaalukad tõendid, tunnistasid kõik kolm kuriteo toimepanemist ja kahetsesid tehtut, mida tuli karistuse määramisel arvesse võtta, sõnas Grauberg. Kokkuleppemenetluse käigus jäi Rebrovi ja Tšerkassovi karistuseks kaks aastat vangistust, sellest osa tingimisi, Zaenchukile kaks ja pool aastat reaalset vang istust, sest tema oli kuriteod toime pannud katseajal. Lähiajal on kohtul ees kokkulepete kinnitamine ja seejärel võivad süüdistatavad oma teenitud karistust kandma asuda.
Karistusseadustik näeb pangakaartide võltsimise ja suure varalise kahju tekitamise eest ette kuni kümme aastat vangistust.
Kuigi kannatanute seas oli eri pankade kliente, väärib märkimist, et raha võtsid kaardivõltsijad välja eranditult Sampo panga automaatidest. Sampo panga kommunikatsioonijuht Anneli Rõuk usub, et tegemist on juhusega. “Me ei oska kommenteerida seda kokkusattumust, et kasutati Sampo-Nordea ühisvõrku kuuluvaid sularahaautomaate.”
Teadaolevalt on Sampo pank kannatanutele tekitatud kahju hüvitanud ja on nüüd protsessis tsiviilhageja rollis.
Peterburi tee Maksimarketis on jalatsiparandus alles, ikka samas kohas, lillepoe kõrval. Ent teenindus on teistsugune – leti taga seisab uus kingsepp, igati usaldusväärse olekuga mees, ja kaardiga seal enam maksta ei saa. “Ei tahtnud seda peavalu endale, ümberringi on ka piisavalt
sularahaautomaate,” ütleb ta.
Politsei soovitab
- Ärge andke kunagi oma pangakaarti võõrastele inimestele.
- Ärge laste kunagi teenindajal viia maksekaarti teie nägemisulatusest ära. Vajadusel minge teenindajaga kaasa.
- Maksekaardi PIN-koodi sisestades üritage teha nii, et teised seda ei näeks.
- Ärge kandke kunagi pangakaarti ja selle PIN-koodi koos.
- Hoidke alles kviitungid, et saaksite hiljem liba-arveid vaidlustada.
