Enriko Aav räägib, kuidas maksuameti töö masuajal on muutunud - kuidas mitte lasta asjadel käest ära minna ja säilitada ettevõtjatel motivatsioon makse maksta. Lisaks arutleb Aav selle üle, mida maksuamet õieti on või ei ole - maksuamet ei ole ettevõtluse toetamise asutus, pank ega ka inkassofirma, vaid sõltuvalt „kliendist" kas teenindus- või uurimisasutus. Tuleb välja, et ametil on klientide liigitamiseks, korralike maksumaksjate ja kurjategijate sõelumiseks „püramiid".

 

Kuidas paistab teie ameti poolt vaadatuna majandussurutis?

Selge see, et kui majandusega läheb kehvasti, paistab see ka meile välja. 

Maksuvõlad on kasvanud. Maksuvõlg ei ole muidugi otseselt seaduserikkumine, see ei tähenda kuritegu, see võib olla ka paratamatu. See ongi majanduse kohanemise probleem, et raha ei ole ja tekivadki võlad.

Satume ka erinevate skeemide peale -- on näha intensiivistumist, kasvõi needsamad kütuseskeemid. Aga siinkohal juhivad ettevõtjad ise meie tähelepanu probleemile. Kui kõrvaltanklas müüb keegi kütust 10-15% odavamalt, kui üldse müüa saaks, siis hakkavad sellised signaalid turult tulema.

Meie jaoks küsimus, kuidas mitte lasta sellistel asjadel käest ära minna, kuidas säilitada motivatsioon makse maksta. Et kui on ettevõtjal valida -- kas maksta ümbrikupalka või kuidagi teistmoodi olukord lahendada, siis ta valiks seaduskuuleka tee.

Ka suhtleme selliste ettevõtjatega, kellele saadame sõnumi: kuulge - tundub, et hakkate riskisektorisse vajuma, ärge seda tehke.

Puutume kokku raskustes maksumaksjatega, see on tänane probleem, ja sellega peame tegelema.

Me ei ole inkassofirma, kes nö konfiskeerib kõik kummikud ja paneb müüki. Selge see, et mõned probleemid on ajutist laadi, toimub kohanemine, ja raha hakkab jälle liikuma, Need ettevõtted, kel on vähegi perspektiivi, võiksid ikka ellu jääda ja järgmisel aastal, kui on juba väike tõus, saab hakata ka juba väärtusi tooma. Kui me täna rakendame liiga palju sundi, võime tekitada pöördumatut kahju. Siis ei olegi võib-olla kolme aasta pärast enam nii palju väärtuse tootjaid.

Üks võimalus, mida kasutame, on ajatamine. Eks ta üks noatere peal kõndimine on. Lõppude lõpuks oleme ellu kutsutud, et makse koguda, me ei ole ettevõtluse toetamise asutus või pank.

Muidugi ei saa kuldmune munevat kana ära patta panna,aga samas ei ole ka mõtet vinduda ebaperspektiivses valdkonnas.

 

Vahepeal oli maksuameti prioriteet võitlus ümbrikupalkadega. Nüüd on uus prioriteet võitlus kütusepettustega. Mis on järgmine prioriteet - kuhu peaksite enda arvates rohkem tähelepanu suunama ja miks?

Meie tegevusspekter on väga lai. Ei ole nii, et meil on üks prioriteet, vaid mitu -- nende hulgast, mis hetkel terava teemana esile kerkivad. See ei tähenda samas, et mõni teine asi oluliselt tahaplaanile või tegemata jääks.

Praegu on rõhk, erinevalt headest aegadest, järelvalvamisel, mitte teeninduslikul poolel, mille taset loomulikult säilitame. See on aja nõue. Teenindusliku poole osatähtsus on vähenenud, sest juba üle 90% füüsilistest isikutest esitavad maksudeklaratsioone elektrooniliselt, ettevõtjatest aga ligi 100%.

Kütusepettused, kütusekontrolli operatsioonid on üks prioriteetidest. Oleme ettevõtjatega ka arutanud seadusemuudatuse võimalusi, mis aitaksid tõrjuda pettusi. Osa ettepanekuid ongi juba menetluses.

Näide on ka automaatne numbrituvastussüsteem, oleme saanud selleks lisaraha. See on riskijuhtimise instrument, mis fikseerib transpordivahendite liikumise. Üle-euroopaline aktsiisikaupade infovahetussüsteem aitab meil tuvastada, kui kaup välja läks kuskilt. Kui teame näiteks, et Lätist peaks tulema mingi sõiduk, siis numbrituvastusega saame teada, kas ja millal ta saabub. ELil ju sisepiiri pole.

Kütuse osas on mõeldav valdkonna litsentseerimise võimalus, mis on teatud mõttes ettevõtlusvabadusele piiride seadmine, aga mingites olukordades on see vajalik selleks, et kaitsta ausat turuosalist. Siis tekib uus meede - litsents ära võtta. Aga see ei tähenda, et kogu amet kütusega tegeleb, see on lihtsalt üks mure.

Valupunktideks on ikka käibemaks ja maksuvõlad. Ümbrikupalk on ikka prioriteet.

 

Maksuvõlad, mis on Eesti riigil kätte saamata, on kasvanud üle 6 miljardi krooni. Tavakodanikule tundub see ehmatav, et kusagil õhus on Eesti riigi jaoks kättesaamata 6 miljardit krooni. Kas siin on midagi murettekitavat?

6,1 miljardist kroonist on üks miljard on pankrotis isikute maksuvõlg, 400 miljonit maksuvõlast on ajatatud ning 500 miljonit surnud ja likvideeritud isikute maksevõlg. Selle aasta III kvartali lõppedes oli 3067 isikul kehtiv ajatamise graafik.

Seega aktiivses sissenõudmises on 4,2 miljardit krooni maksuvõlga.

Maksuvõla kogusummas on ka varasemate aastate võlad, kui aga rääkida käesolevast aastast, siis III kvartali lõpuks on isikutel maksukohustusi kokku 73 miljardi krooni ulatuses, millest on tasumata ligi 2 miljardit. Seega on aktiivses sissenõudmises 2,9 % käesoleva aasta maksunõuetest. Aktiivse võlgade sissenõudmise tulemusel on sel aastal laekunud 1,3 miljardit krooni.

Kui ettevõttel või isikul tekib maksuvõlg, siis alustab maksuhaldur  esimesel võimalusel võla sissenõudmist. Alates sellest aastast on maksuvõlgade sissenõudjatel uued töövahendid, uus infosüsteem, mis võimaldab reaalajas jälgida maksuvõlgnike käitumist. Uus elektrooniline võlahaldussüsteem võimaldab automatiseeritult teha toiminguid ning paremini reaalajas jälgida võlgnike käitumist. Töös on veelgi arendusi, nii et sissenõudmine peaks edaspidi olema veelgi efektiivsem.

 

Ikkagi - maksuvõlad on märgatavalt kasvanud. Kuidas see Teie hinnangul iseloomustab Eesti majandussituatsiooni?

Tooks siinkohal aastase võrdluse: 30.09.2008 vs 30.09.2009 on juriidiliste isikute maksuvõlg kasvanud 45% ehk siis 3,8 miljardilt 5,5 miljardile.

Majanduslanguse oludes on maksuvõlgade kasv paratamatu: turg tõmbub koomale, raha ringleb vähem, ettevõtetel tekivad makseraskused ning võlgu jäädakse ka riigile, seega kajastab maksuvõlgade dünaamika väga otseselt majandussituatsiooni.

Midagi ennustada on keeruline, kuid viimastel kuudel võlgade kasv enam õnneks enam nii kiire olnud pole, loodame, et on saabunud stabiliseerumise periood ja varsti hakkab olukord paranema. Samas võtab majanduse taastumine aega ja kiiret tõusu siin kahjuks ilmselt oodata pole.

 

Mõned väikeettevõtjad ütlevad, et nemad üritavad seaduskuulekalt makse maksta, et seda teha, sõlmitakse ajatamisleping. Aga maksuamet väänab kaela vinged trahvid ja viivised, mis lisavad maksuvõlale veel kolmandiku. Et samal ajal, kui firma üritab ellu jääda, katsub maksuamet ta tühjaks pumbata. Miks seda tehakse? Samal ajal lasevad konkurendid oma firmad põhja, ja jätkavad täpselt sama tegevust uue firma alt. Kuidas kommenteerite?

Maksuvõlgade ajatamine on riigi poolne vastutulek raskustesse sattunud ettevõtetele (isikutele), mistõttu on poole võrra väiksem ka intress (tavalise 0,06% asemel 0,03%). Samas ei saa anda võlgnikele ebavõrdset eelist korrektselt makse maksvate ettevõtjate ees, see on taas kord tasakaalu küsimus.

Ajatamistaotluste rahuldamise otsustamisel arvestatakse väga paljusid erinevaid kriteeriume ja tooks siinkohal välja, millisel juhul taotlust kindlasti ei rahuldata:

  • 1. taotluses puuduvad piisavad põhjendused (maksuvõla tekkimise, ajatamise vajaduse ning selle tasumise võimalikkuse kohta)
  • 2. maksukohustuslasele on tehtud korraldus tasuda maksuvõlg 48 tunni jooksul
  • 3. on esitamata maksudeklaratsioone
  • 4. äriühingu juhatuse liikme volitused on lõppenud
  • 5. äriühingul on stabiilne käive, kuid maksukohustused on mitme kuu vältel tasumata
  • 6. äriühingul puudub tegevus
  • 7. isikul on halb maksedistsipliin
  • 8. äriühingu omakapital on negatiivne või ei vasta äriseadustikus sätestatud nõuetele
  • 9. äriühingul on püsiv maksejõuetus
  • 10. isik ei esitata tagatist või maksuhaldur ei aktsepteeri esitatut
  • 11. majandusnäitajate andmetel on isik võimeline võla tasuma

Maksuhaldur küsis hiljuti klientidelt ka tagasisidet ajatamise kohta ning kõige suurem üksmeel valitses vastanute seas kahe küsimuse osas: kas maksuvõlgade teket oleks, tagantjärele hinnates, olnud võimalik vältida ning kas ajatamise võimaldamine parandas äriühingu finantsseisu. Esimesele küsimusele vastas 95% maksumaksjatest, et see poleks olnud võimalik ning sama suure sihtgrupi finantsseisule mõjus ajatamise võimalus positiivselt. Rahul oldi ka maksuhalduri koostöövalmidusega.

Ettevõtete üleminekut, kus raskustes ettevõte jäetakse maha ja jätkatakse sama tegevust uues ettevõttes, jälgib maksuhaldur aga tähelepenelikult - sel aastal on algatatud juba üle 60 ülemineku- või vastutusmenetluse, kus võlad nõutakse sisse uuelt äriühingult või endiselt juhatuselt.

 

Tundub, et olete justkui kahvlis. Kas olete? Äsja avalikustatud riigikontrolli aruanne nõuab maksuametilt efektiivsemat ja ehk ka jõulisemat tegutsemist, mis ilmselt annab ka poliitikutele võimalust teid survestada. Aga samal ajal võib liiga jõuliselt makse sisse nõudes paljud firmad pankrotti ajada ja siis pole järgmistel aastatel enam nii palju makse enam loota. Ning samal ajal, kui võlgujäänud firmade arv on kärbseparvena kasvanud, on maksuametnikke ilmselt vähemaks jäänud, seega ... kus on lahendus?

Tasakaalu leidmine jõulisuse, jäikuse ja vastutulelikkuse vahel on viimasel ajal maksuhalduri tegevuses olnud tõesti oluline moment ja võime kinnitada, et me oleme karmid seal, kus seda vaja ning leebed, kus võimalik, lähtuvalt maksumaksja käitumisest. Maksuhaldur ei istu kindlasti käed rüpes ega vaata, kuidas võlad pidurdamatult kasvavad, kuid esmalt püütakse koostöös võlgnikuga siiski leida võimalusi olukorra lahendamiseks, nii et riik saaks kätte maksuraha ja ettevõte saaks tegevust jätkata. Me ei tohi liigse karmusega hävitada ajutistesse raskustesse sattunud jätkusuutlikku ettevõtet, sest tagada tuleb maksude laekumine ka tulevikus ja siin ongi ajatamine selleks võimaluseks, kuidas ettevõte saab võlgadest välja tulla. Kuid ka ajatamise võimaldamisel on oma kindlad reeglid, milles järeleandmisi ei tehta, nt nõuame suuremate võlasummade ja pikema graafiku puhul tagatisi ning hindame rangelt rahavoogude prognoosi realistlikkust, seega kõiki taotlusi ei rahuldata.

Samas tuleb oludest lähtuvalt ka sunnimeetmeid ja karistusi praegu rohkem rakendada, sest raske majandusseis toob paratamatult kaasa riskide kasvu petmiseks. Kuritahtliku maksudest kõrvalehiilimise puhul ei ole maksuhaldur kindlasti leebe, vaid kasutab kõiki seadusandlikke võimalusi petturite karistamiseks ja ausa konkurentsi tagamiseks. 

Muutunud majandusolud on tõesti kasvatanud maksuhalduri töökoormust ja samas on eelarvet ja palku kärbitud ning ka töötajaid koondatud. Seejuures ei toimunud lihtsalt koondamist, vaid korraldati ümber juhtimine ja struktuur nii, et põhifunktsioonid ei kannataks ja kontrolli pool ei nõrgeneks ning koondati eelkõige tugivaldkonnast. Samas on töökoormus siiski kasvanud ja oleme situatsioonis, kus vähema palgaga tuleb teha rohkem tööd - eks see ole meie juhtimisülesanne sellega toime tulla ja tänini oleme hakkama saanud. Loomulikult oleks kõige lihtsam lahendus, kui keerulisel ajal saaks töötajate hulka suurendada, kuid reaalselt selleks praegu võimalust pole. Seetõttu otsime aktiivselt lahendusi teenuste konsolideerimisest nii ameti sees, kui teiste riigiasutustega.

 

On võimalik arutada, kas maksu- ja tolliamet on sunni- või teenindusasutus. Kuid seejuures on amet ju ka jälitus- ja uurimisasutus, võides algatada kriminaalmenetlust ja uurimist. Miks ta peaks seda olema?

Mingites olukordades on riigi sunni kehtestamiseks vajalik kasutada kõige kõrgemaid seaduslikke sunnivahendeid, näiteks, kui räägime organiseeritud kuritegevuse poolt korda pandud suurtest maksupettusest. See ei ole ühemeheshow, need on hästi läbi mõeldud konspiratiivsed süsteemid. Samuti salakaup, salakütus, salaalkohol, narkootikumide illegaalne läbivedu Eestist.

Need on valdkonnad, mis nõuavad tugevamat võimekust. Uurimine on lahutamatu osa meie vahenditest.

Tollil on uurimisõigus olnud 1997. aastast, maksuametil 2001. aastast. Ja see on maailma praktika, et tollis on eripädevus olemas, maksuametil näiteks USAs, Hollandis, Suurbritannias. Rootsi sai hiljuti prokuratuuriga erigrupid.

See on kõige tõhusam lahendus, kuidas tagada maksude laekumine igas segmendis.

Maksukuritegu jääb politsei jaoks alati teisejärguliseks, võrreldes isikuvastaste kuritegudega. See on üks põhjendus. Maksukuritegude uurimine nõuab ka kompetentsi ja oskusi.

 

Kuidas eraldate korralikud maksumaksjad kurjategijatest?

Meil on klientide segmenteerimise süsteem, kus jaotame maksumaksjad püramiidis erinevatesse kategooriatesse. Kolmnurga tipus on seltskond, kes teadlikult ja alati rikub seadust, teeb kõik selleks, et makse mitte maksta. Nende suhtes ei aitagi muu, kui nende surumine seadust täitma.

Järgmine osa on umbes 15%. Neid partneriks kutsuda ei saa. Nad teavad küll, et peaks makse maksma, aga kui vähegi võimalus tekib, siis jätavad maksmata. Nende suhtes tuleb rakendada järelevalve võimekust. Nad on selline kõikuv seltskond.

Püramiidi alumine osa on partnerid. See on ca 80% elanikkonnast, kes omakorda jagunevad kahte gruppi -- ühed, kes oskavad ja tahavad maksta, peame neil ainult lihtsustama seda, ja teine osa, kes tahavad, aga piltlikult öeldes ei oska korralikult maksta, nad vajavad koolitust või infot, et kohustust täita.

Me ei löö kõiki ühe vitsaga. Tuleb kohelda vastavalt segmendile.

 

Kas maksuamet ja tolliamet peavad olema tingimata ühendatud?

See on riigiti erinev, aga Eesti on väike riik, ja Eesti on maailma mastaabis näide edukast ühendamisest 2004. aastal.

Oleme süsteemi läbi põiminud - õiguslik tugi, rääkimata haldus- ja asjaajamispoolest. Paljud asjad kattuvad.

 

Hiljuti sai maksuamet kõvasti kurikuulsust seoses ettekirjutisega dividendide maksmise osas, mis oli ajendatud suurte advokaadibüroode praktikast maksta palka dividendides. Mis on saanud maksuameti „dividendide ja palga maksmise juhendist"? Kust tuleb maksuametnikel selline hoiak, et neil on oma suva järgi võimalik hinnata, palju ühele või teisele inimesele peab palka maksma?

Ei ole meie suva. Juhis on tegelikult selgitus, miks me midagi teeme. Saatsime selle lihtsalt spetsialistidele, kes oskavad nõu anda. See oli ka kohtuotsuses üheks võimaluseks märgitud.

Paistis, et ettevõtjad saavad seadusest teistmoodi aru. Tundus, et mõnisada miljonit krooni jääb eelarvesse laekumata. Selgitasime seda positsiooni avalikkusele ka, aga ei hakanud tegema massilist kampaaniat. Soovisime õigusselgust tekitada ja vaidlesime ühe drastilisema juhtumi kohtus läbi. Ja otsuses oli, et maksuamet võiks oma seisukohti selgitada. Siit sündiski juhend. Proovisime olla lihtsalt võimalikult avatud ja konsulteerida spetsialistidega.

Nüüd edastame tagasiside kokkuvõtte lähiajal ministeeriumisse, kus hakatakse analüüsima ja kaaluma õigusliku muutuse vajadust.

 

Mida arvate maksude tõstmisest? Kas käibemaksumäära tõus 18lt 20le protsendile tõi lisaraha?

Maksude tõstmine on poliitiline valik, mis otsustatakse läbi demokraatliku protsessi.

Meie asi on see ära hallata.

Kui Lätis toimus maksumäära tõus, siis seal toimus tõepoolest majanduslikust situatsioonist sõltuvalt laekumise langus.

Eestis on käibemaksumäära tõus tõstnud maksulaekumisi.

Maksude planeerimine käib riigieelarvega. Riigieelarve vastuvõtmine parlamendis peaks oleme väga suur sündmus. Näiteks Hollandis toob kuninganna selle ise parlamenti, peaminister peab kõne, sündmust kantakse otseeetris üle. Eelarvest peaks palju rohkem rääkima. Meil saavad negatiivsed sõnumid liiga tugevat tähelepanu ja tervikpilt kaob ära.