Investeerimispankurite tõus ja langus
Selle nädala tegijad on kahtlemata investeerimispankurid. Reedel esitleb Äripäev traditsioonilist rikaste edetabelit. Ehitusettevõtja Toomas Annuse järel võtab seal teise positsiooni sisse Margus Kangro, kes juhtis tänavu maini Ühispanga korporatiivpanganduse divisjoni. 90. aastatel tegeles ta pangas väärtpaberikaubandusega.
Ühe pangaametniku – seda enam, et isegi mitte panga juhatusse kuulunud noormehe – kiire tõus riigi jõukaimate naiste ja meeste sekka on hämmastav. Seda enam, et ta jätab selja taha isegi oma endise ülemuse, tuntud kingisaaja Ain Hanschmidti.
Ka Ekspress on Kangrole viimasel ajal tähelepanu pööranud. Eeskätt eetikast lähtudes. Märkisime suve lõpus, et Ühispank andis ühele ärimeeste grupile Viru Keemia Grupi nimelise keemiatööstuse loomiseks kümneid miljoneid kroone tagatiseta laenu. Selliseid asju üldiselt ei juhtu, välja arvatud juhul, kui pangaametnikud on skeemi osalised ehk ise jaol. Ja tõepoolest: praegu kontrollib ligi veerandit Viru Keemia Grupist endine pangaametnik Margus Kangro.
Äripäevale väitis aga Kangro: “Minu tegevus Ühispangas ja Viru Keemia aktsiate omandamine pole kindlasti omavahel seotud. Olin noor ja vaene mees ning tegin pangategevuse kõrvalt roppu moodi tööd. Ja kui nüüd keegi seda mulle ette heidab...”
Mullu teenis Kangro investeerimisfirma ainuüksi Viru Keemia Grupist 210 miljonit krooni.
Tõenäoliselt peaks Kangro vara küündima Äripäeva põhimõttel (omakapital pluss viimase majandusaasta viiekordne kasum) 1,5 miljardi krooni ligi.
Rahvusvaheline pauk
Veelgi suurema uudise tekitasid kaks noorhärrat investeerimispangast Lõhmus, Haavel & Viisemann (LHV). Paraku kuulub nende uudis selliste kilda, mis ei kahjusta mitte ainult meeste endi, vaid ka panga ja teataval määral kogu Eesti mainet. Uudis ripub kusagil küberkrimi ja keelatud siseinfo kasutamise piirimail, mis moodsas maailmas palju tähelepanu ligi tõmbab.
LHV juhatuse esimees Rain Tamm kuulis teisipäeva õhtul, et Ühendriikide väärtpaberijärelevalve komisjon süüdistab kaht tema alluvat salajase info varguses ning selle abil ligi saja miljoni krooni teenimises. LHV poisid pääsenud erilise tarkvara abil ligi paarisaja ettevõtte veel avaldamata pressiteadetele ning oskasid seetõttu aimata, kuhupoole aktsiate hinnad liiguvad.
Väärtpaberijärelevalve väitel ostsid-müüsid eestlased nimetatud ettevõtete aktsiaid ja teenisid vaheltkasu. Samuti kauplesid nad optsioonidega.
Jänkid teatasid, et nõuavad seadusevastaselt teenitud miljonid tagasi, ning külmutasid nõude tagamiseks selle osa LHV varast, mis asub USAs.
LHV kontoris algas välkkoosolek, mis venis tundidepikkuseks ja kestis peaaegu kogu öö. Kohale kihutasid kõik tähtsamad ninad, sh panga asutajaliikmed Rain Lõhmus ja Andres Viisemann. Mehed võtsid ette kaks noormeest, keda ameeriklased sulitegemises süüdistavad:
• Kristjan Lepik (28), kes oli panga investeerimisteenuste osakonna juht. Ta kuulub panga omanike ehk partnerite sekka;
• Oliver Peek (24), kes töötas turustrateegina.
Ekspressi lugejad tunnevad neid rubriigi “Äritera” autoritena. Oliver Peek on kirjutanud näiteks kommentaari, kus ta kirjeldab oma leidusid USA aktsiaturul, Kristjan Lepik aga loo optsioonidest, kus ta soovitas “käia teistest turuosalistest paar sammu eespool ning soetada straddle-positsioon juba kolm-neli päeva enne tulemusi ning müüa tulemuste päeval optsioonid ostjate massile kasumiga maha”.
Lepik ja Peek rääkisid teisipäeva õhtul LHVs ülemustele ära, millega nad hakkama said. “Kõigepealt pidime ise aru saama, millega tegemist on. See uudis tuli meile täieliku üllatusena,” ütles Tamm Ekspressile.
Lepik ja Peek kõrvaldati ajutiselt töökohalt.
Paar minutit enne südaööd jõudis teade juhtunust Eesti aktsiamängurite jututuppa, mida peab saatuse irooniana üleval seesama LHV. Esimesena uudise üles riputanud tegelane lisas sellele siiski neli küsimärki – ilmselt näis see uskumatu. Kuid siis läks kisa lahti.
“Valus,” teatas üks kommentaar.
“Mida tähendab see mulle kui LHV investeerimskontol aktsiaid hoidvale investorile?” küsis teine.
“Noh, loodetavasti saavad kliendid ikka raha tagasi. Või vähemalt välja nõuda,” arvati kolmandas.
Kell 1.43 ilmus võrku LHV osanik Tõnis Haavel. Ta andis esimese firmapoolse kommentaari: “Uurimine puudutab vaid üksikuid [kauplemissüsteemi] LHV Trader kontosid. Klientidel, kes ei ole kauplemiseks kasutanud confidentsiaalset infot, ei ole põhjust muretsemiseks. Samuti ei ole ei LHV ega LHV fondide varad selle kaasusega seotud ega ohustatud.”
Raha maksab, mitte eetika
Rain Tamm heitis magama alles kella viie paiku hommikul. Kell kaheksa andis ta juba hoogsalt usutlusi. Peaaegu kõik Eesti meediakanalid olid teema üles võtnud.
Tamme sõnul puudutab USAs juhtunu vaid Lepikut, Peeki ja mõnd nende lähikondset, kelle rahaga mehed Ameerika aktsiaturul mängisid. Kuna Ameerika järelevalve ei teadnud, kes täpselt keelatud äriga tegeles, külmutati kogu panga Ameerikas asuv vara. “Ma ei oska veel täpselt öelda, kui suur summa meil kinni on. Kuid see ei ole panga kogu vara,” ütles Tamm.
Pool seitse hommikul kirjutas Kristjan Lepik panga netifoorumis: “Päris karmid süüdistused. LHV alustas esimese asjana sisejuurdlust, et toimunu täpsed asjaolud välja selgitada. Loodan, et need süüdistused minu aadressil saavad uurimise käigus ümber lükatud, kuid korrektse uurimise huvides peatan oma tegevuse LHV juhatuse liikmena ja investeerimisteenuste juhina. Loodan, et saate aru, kui ütlen, et enne lõplike uurimistulemuste teatamist ei saa ma täpsemaid kommentaare anda.”
Selle loo kirjutamise ajal magasid ameeriklased sügavat und. Kuid ilmselt pole see LHV juhtum ainus “vägitegu”, millega Eesti väärtpaberihaid on hakkama saanud. Turul liigub kõlakaid veel teistegi kasumlike häkkimiste kohta.
Mis näitab, et nii mõnelegi eestlasele on eetika küll tore sõna, aga kasuminumbrid siiski tähtsamad.
