Isa pihib: Kuidas minust sai lapsepeksja
(2)
Isa pihib: „Meil on kärgpere, kus kasvab mitu last. Noorim kuueaastane, vanim 16. Probleem on ka eri kultuuride, keelte ja temperamentide põrkumises. Juba kooselu alguses ei talunud minu lapsed uut kasuema ja naise poeg mind. Tavaline värk.
Probleemid süvenesid kooliminekul: olin ainus, kes sai vene emakeelega kasupoja eesti kooli minekul teda aidata ja jälgida. Ta on hea ja abivalmis lõunamaise tundelaadiga poiss. Aga sellest jääb elus väheks: talle ei meeldinud ei kool, õppimine, söömine, pesemine ega mitmed muud elementaarsed kohustused. Tema tahtis vaid mängida arvutis, süüa suhkrut ja niisama olla.
Et algklassi poiss pärast kooli mitte kella üheksani ei-tea-kus ringi ei hulguks, päevikut, õpikuid ja õppimist sootuks unustaks, ka trenni teeks jne, sai lapsega iga päev pikki tunde räägitud, välja mõeldud kasulikke meelitusi, peibutusi, hiljem ka kasulik-füüsilisi karistusi nagu kätekõverdused, jooks jms.
Aga kasu ei olnud ühest ega teisest. Vedu ta ei võtnud ja sõna ei kuulanud, kui ma teda just arvutiga mängima ei kutsunud. Minu maine pideva järele vaatajana muudkui süvendas lõhet minu ja kasupoja vahel.
Poiss oli nõus end pooleks tunniks kokku võtma üksnes siis, kui sai emalt sahmaka rätikuga.
Mina hoidusin igasugustest löömistest, kuigi taipasin, et see on ainus, mis töötab. Selgitasin, riidlesin ja mõtlesin välja muid füüsilisi karistusi- seda küll. Julm, eks ole.
Asusin teda lõpuks samuti ähvardama.“
