Euroopa esimene ülikool asutati Bolognas, renessanss algas Firenzes, moodne pangandus leiutati Lombardias. Teatud liialdusega võib öelda, et Itaalias on sündinud ka tänapäeva poliitika, sest kõrgkeskajal tekkisid Põhja-Itaalia suurtes kaubalinnades gvelfide ja gibelliinide parteid. Esimesed toetasid paavsti ja teised keisrit. Nende võitlus määras nelja sajandi kestel tollase Euroopa kõige arenenuma ja rikkama osa, Põhja-Itaalia elu.

Itaallaste rahutu vaim ei suikunud ka 20. sajandil. Nemad leiutasid fašismi. Itaalia ühiskondades tekkis maffia-nimeline nähtus, kus kuritegelikud grupeeringud hakkasid mõjutama nii majandust kui ka poliitikat. Itaalias oli pärast teist maailmasõda Lääne-Euroopa võimsaim kommunistlik partei, kuid ka ülimalt mõjukas sõltumatu vasakpoolne liikumine. Itaalias prooviti peaminister Silvio Berlusconi ajal praktikas järele „trumpism“, enne kui USAs keegi üldse aimas, et Valgesse Majja võib tulla meediastaar, ajakirjandusmagnaat ja suurärimees ­Donald Trump.

Teravmeelsed vaatlejad ütlevad, et kui Marxi ajal põhines uuenduslik mõtlemine Saksa filosoofial, Inglise majandusteadusel ja Prantsuse poliitikal, siis tänapäeval on valdkonna uuendusallikad Prantsuse filosoofia, Ameerika majandus ja Itaalia poliitika.

Itaalia kui poliitikalabor

31. mail, pärast 28 päeva kestnud marineerimist sai Itaalia endale lõpuks ometi valitsuse. Selle kokkupaneku põhimõte, samuti eelnenud valimiste tulemused on innovaatilised, Euroopa ajaloos lausa enneolematud.

« Avalehele9 Kommentaari