Illustratsioon Leo Lätti

Sügisel vastas Jaak Joala veel kõnedele.

Ornitoloogist plaadifirmaomanik Peep Veedla tõmbas talle traati ja rääkis, et tere, mina olen see ja see, ja et meil tuli mõte teha juunis teie 60. sünnipäevaks kontsert.

Teisel pool toru oldi vait.

Veedla jätkas, et “tuntud artistid laulaksid seal kontserdil teie lauldud laule – kaptenitekülas Käsmus. Mis te arvate asjast?”

Veel veidi vaikust, ja siis tegi Jaak suu lahti: “Aga mis see minusse puutub!”

Autosaba, mis 9. juunil mööda käänulist teed Käsmu poole rühib – kord seisatades, kord liikuma nõksatades –, on vähemalt neli kilomeetrit pikk. Mõne tunniga on Käsmu teed-tänavad ja ümberkaudsed karjamaad autosid täis nagu poeesised parklad jõulupühade reedel.

Laiade kummidega maastur peatub kitsukesel teel, uksed avanevad, ja hõbedapäine naistrio (silma järgi hinnates seitsmekümnesed) sätib väljuma.

– Sääsemürk ikka sai kaasa?

– Oot ma võtan!

– Vihmavari peaks olema teises kotis!

– Aga kelle kätte piletid jäid?!!

Minutid venivad, ja võib arvata, et kuni daamid kohmerdamisega ühele poole saavad, öeldakse nii mõneski autos üht-teist roppu.

Madratsid ja klapptoolid kaenlas, kappab rahvamass kontserdipaiga poole, mis pole teab mis suur – mõnele lambale paras –, aga Jaak Joala fänne koguneb siia kolm tuhat.

Äkki näeb Joalat ennast ka?!!

Iff teadis juba varakult, et laulab Käsmus üht vana laulu, mis on 1968. aastal Jaagule kirjutatud ja mida keegi kurat õieti enam ei mäleta. Et selle laulu kohta kuskil nooti pole, mõtles Iff, et küsib Jaagu enda käest.

Ivo helistas, Jaak toru ei võta. Proovis veel, ikka ei võta.

No mis asja ma teen, mõtles Ivo, ja helistas Koit Toomele.

Koit helistas omakorda Jaagule, et kuule, võta nüüd vastu, Ivo helistab.

Nii sai Ivo vana sõbra Jaak Joala toru otsa, aga 1968. aasta laulu kohta ta palju targemaks ei saanud, sest Jaak ütles, et tead, ega see mind väga ei huvita…

Soe nostalgia lehvib Käsmu kohal ja rahvas võdiseb õnnetundest, kui Iff teeb su lahti ja laulab, et näe, põllul kuldne kaer, järvel paat ja aer. Ja publik vaatab uneldes lahele.

Ja siis tuleb Marju Länik ja see öö on armastuse aastapäev. Ja ridamisi noori andeid – Birgit Varjun, ­Marten ­Kuningas, kes tõlgendavad Joalat omal isikupärasel moel.

Ifil ei tule ilusatest sõnadest puudust kätte, kui ta räägib Luisa Värgi imekaunist kleidist, Jaak Joalast, kes on Eesti kergemuusika suurkuju; ja Joala lauludest, mis on sulaselge kuld, sest iga lugu, mida Jaak puudutas, muutus hetkega kullaks.

Hetkeks avastan ma ennast mõtlemas oma rohtu kasvand herneste peale, sest viimased ajad olen ma linnas telefoni otsas rippunud nagu makaak, saatnud smssse, tuhlanud facebookis, otsinud ja nuuskinud.

Ükspäev helistas Pomerants (ministrihärra) ja pakkus, et mingu ma Viivikonna alevisse Ida-Virumaal, sest seal elab ainult veel üks inimene – kepiga vanamutt – üksipäini nagu õudusfilmis, keset lagunevaid maju. Vastan, et kepiga vanamutt on köki-möki selle kõrval, et Jaak Joala ei räägi enam kellegagi.

“Kas tuleks organiseerida sundtoomine?” uurib Pomerants.

Jaak, ütle kas või mõni sõna!

“Ei!” vastab Jaagu naine Maire, kui on Jaaguga rääkinud. “Kõik! Sada protsenti – ei, ei ei!!!”

Asi läheb lausa nii kaugele, et ükspäev pöördun kultuuriminister Laine Jänese poole, et kas oleks proual minu jaoks vaba õhtu.

Kujutasin juba ette proua Jänese üllatunud nägu, ja seletasin ruttu asja ära, et teeks äkki spontaanse visiidi Joala aia taha. Ma tooks aiapoest punase tamme. Istutame maha, teeme jutu missuguse!

Jänes rõõmustab, et temale kohe meeldivad sellised asjad, ja meenutab põhikooliaegu, kui ta oli õrnas eas ja Joala laulis Oidi “Suveööd”.

Otsustaval hetkel on Laine Türgis.

Üks Joala hitt järgneb Käsmus teisele ja rahvas möllab, nagu oleks 40 aastat nooremaks läinud.

Iff hakkab jälle Luisa Värgi ­kleiti kiitma, aga mul jääb see imeasi nägemata, sest inimmüür mu ees on tihe ja kitsukesest vaateavast (kellegi küünarnuki ja habeme vahelt) paistab vaid ülirõõmus Vilgats.

Kootud mütsis vanem daam lööb mu selja taga ägedasti plaksu ja tema eakaaslane laulab mulle täpselt paremasse kõrva. Riidest nokatsiga mees, pruun pintsak seljas ja portfell näpus, seisab seevastu liikumatult nagu pulk, ja olgu etteruttavalt nimetatud, et kontserdi lõpuni.

Aasta tagasi kutsus Joala politsei, sest tema aia ääres passis vene kaameramees. Ei antud talle rahu ei maal ega linnas. Sõideti autoga järel, peideti mikrofone koridori ja Jaagul sai kõrini. Kõ-ri-ni!

Nüüd helistab Marko Reikop igal issanda aastal, et teeme intervjuu. Ei!

Mihkel Kärmas helistab. Ei!

ERR pakub plaadi tegemise võimalust. Ei! Ei! Ei!

Telemaja arhiiviprouadele olla ta öelnud, et ta pole huvitatud, et tema vanemaid (noorepõlve) salvestisi eetris näidataks.

“Jaak, ütle kas või mõni sõna!”

“Saad sa aru, mind ei huvita!”

Aga inimesi huvitab. Väga huvitab! Jaagu venekeelne hitt “Davai, poigrajem ljubov” saab kõlada pool takti, kui inimesed ajavad Käsmus kaelad pikaks.

Mida kuradit!? Kas tõesti on Jaak Joala ise päevavalgele toodud!?

Ei, see on Märt Avandi!

Aga Avandi laulab nagu noor Joala (vähemasti hetketi on selline tunne) ja rahvas plaksutab, ja keegi tädi, silmad märjad, togib teist küünarnukiga, rääkijat temast ei ole.

Sääsehammustustega kaetud jalad – töntsakad, saledad, epileeritud (ja ka ehk epileerimist vajavad) – tammuvad kaasa, käed löövad plaksu, suud hääldavad tuttavaid sõnu.

Ja siis tuleb Liisi Koikson, armas inimene, saadab otse lavalt Jaagule tervisi, “ükskõik kus ta parasjagu on”, ja soe käteplagin täidab ranna.

See pole ju mälestuskontsert! Jaak ju on kuskil!

Mida teeb sel ajal Jaak? Ilmselt naudib üksindust oma katusekorteris Tallinnas, sest kassi (valge) ja kaks koera (musta ja valge) komandeerib ta suveks maale. Maal müttab ka naine.

Võib juhtuda, et istub tugitoolis ja sirvib lemmikautori Vladimir ­Megre raamatut “Anastasia”, mille peategelane, noor tütarlaps, koos huntidega paksus Siberis üles kasvab ja oma ürgse tarkusega inimesi ravib. Tal on neid Megre raamatuid terve virn.

Võib juhtuda, et ta paneb oma kodustuudios kastid möirgama. Siin stuudios on ta veetnud järjest ööpäevi, lindistanud, kolanud internetis, saatnud õpilastele öösiti linke ja faile, mida muusikategemisel ära kasutada. Koit Toome, Katrin ­Mandeli, Maian Kärmase ja paljude teiste esimesed laulud on siit stuudiost pärit.

Kas vaatab ta vilksamisi Delfisse, mis Käsmu kontserti üle kannab? Paneb suitsu ette ja imestab, kui palju inimesi kokku on tulnud. Ei. Suitsu ta vist ei pane – tervisejamad on Jaagu ettevaatlikuks teinud.

Kaks mõtlikku meest istuvad lapikul hallil Käsmu kivil ja vahivad merele.

Ütleb üks: “Räägitakse, et olla vist ära keeranud – istub päevade viisi pööningul. Väljas ei käi.”

Ja teine ütleb: “Kui ta oleks tavaline vanamees, võiks öelda, et on ära keeranud! Kurat, ta on Jaak Joala! Ta võib endale seda lubada, et istub pööningul, nii kaua kui tahab!”

Esimene on vait. Teine ka. Mõlemad on rahul

Punane viirg tõuseb horisondi kohale kahvatusinises taevas ja lõputu autoderivi eemaldub Käsmust mööda vonklevat teed.