13.09.2007, 00:00
Jääkaru Franzi elu pärast surma
Millise teekonna peab läbima Eesti kuulsaim jääkaru Franz enne, kui teda ükskord Loodusmuuseumis näha saab.
Neile, kellel alljärgnevat teksti lugedes meel kurvaks
läheb, võib öelda lohutuseks, et jääkaru Franz
elab meist kõigist mitu-mitu korda kauem.
Franz, kes laupäeval puurist välja sai ja narkoosisüsti kätte suri, kolib tulevikus Eesti Loodusmuuseumi, kus arvukad tulevased põlvkonnad teda edaspidi vaatamas käivad. Selleks tuleb Franzist teha topis.
Nahk maha
Eesti Loodusmuuseumi topisemeister Elton Vogt (32) on kaks päeva järjest hilja õhtul pimedas koju saanud. Käelihased on tal haiged ja selg kange, nagu oleks päev otsa Gerd Kanteri spordikotti mööda staadioni taga vedanud.
Pühapäeval kutsus Elton teise taksidermisti Val Rajasaare appi ja võttis Franzil naha maha. 550 kilo kaaluv karumürakas on ühele mehele liig – katsu sa sellist keerata ja nihutada. Nahk ise kaalub 78–80 kilo.
Nülgimisel on sellised reeglid, et kui topis hakkab seisma kahe jala peal püsti, lõigatakse nahk lahti selja pealt. Kui topis hakkab olema käpuli, siis lõigatakse nahk lahti kõhu alt.
Franz hakkab tulevikus olema neljal jalal ja lõige tehti kõhu alla.
Õhtuks oli töö tehtud ja Elton sõitis, Franzi nahk pagasiruumis, Rakverre, et selle kallal oma töökojas edasi toimetada.
Viimse pulgani lahti võetud skelett (see mahub ära viide-kuude kilekotti) jäi külmkambrisse ootama, millal Elton temast luukere kokku sätib. Eltonil tuleb teha nii skelett kui ka topis.
Parkimine
Franzi nahk on nii paks, turjal poolteist sentimeetrit, et sellest ei tee mingit topist.
Topisemeistril tuleb nahk nii õhukeseks hööveldada, et karvajuur altpoolt paistma hakkab. Kui nahk on parajalt õhuke, tuleb see korralikult soolata – jämedat soola läheb jääkaru peale kottide viisi.
Karusnaha parkimise ja topisenaha parkimise vahel on oluline erinevus. See nahk, millest daamidele kasukaid tehakse, muudetakse pärast parkimist mõnusalt pehmeks. Topiseks pargitud nahk on aga selline, et kuivab topise seljas kõvaks nagu vineer.
Et koisid ja muid söödikuid Franzist eemal hoida, immutatakse pargitud nahk preparaadiga, mille nimi on eulaan. See kaval rohi putukaid ei tapa, aga kui sellega nahast üle käia, ei saa koi enam arugi, et topise karv süüa kõlbab. Sellised kavalused.
Esmaspäeva õhtul pimedas sõitis Elton, Franzi nahk pagasnikus, Rakverest Tallinna. Andis parkijatele üle.
Pea ja käpad
Pea ja käpad eraldati ülejäänud nahast.Nii on suure looma puhul lihtsam toimetada. Pea puhastamine võttis Eltonil peaaegu terve päeva.
Käppadega tehakse nii, et sõrme viimane lüli koos küünega jäetakse naha külge. Seda lahti ei võeta.
Mannekeen põhutuusti asemel
Juba aastaid ei tehta topiseid nii, et nahavahe topitakse takku, põhku ja vanu räbalaid täis.
Franzi tarvis tellitakse Saksamaalt või Ameerikast mannekeen, mis pole muud kui jääkaru lihakeha järgi täpselt ja hoolega valatud polüuretaanist kuju. Neid on saada mitmes suuruses ja mitmes poosis – vali, missugust tahad. Nahk liimitakse mannekeeni külge pva-liimiga, mida läheb Franzi puhul pottide kaupa.
Liimimise puhul tuleb silmas pidada, et liim liiga vedel ei oleks – muidu ei kuiva nahk korralikult ära ja Franz võib kätte hallitama minna.
Topis peab olema armas
Uued silmad saab Franz Saksamaalt, kollakaspruunid ja hundi omadega &uu ml;sna ühtmoodi. Keel tehakse enamasti silikoonist ja lõuad valgest plastist ja igemeosa värvitakse üle. Aga Franzi juures neid materjale näha ei ole, Franzi suu jääb kinni.
Kui loom on olnud elusast peast sümpaatne ja armas, peab niisugune olema ka topis. Nii ütleb Elton. Ja kui topis ei ole armas, siis ta ei ole topis ega midagi.
Elton Vogti jaoks on Franzist topise tegemine vastutusrikas ülesanne ja suur väljakutse. Ta mõtleb, kuidas anda Franzile väärikas hoiak, hind ja iseloom. Äpardusi selle töö käigus teha ei tohi, sest teist Franzi meil tagavaraosadeks võtta pole.
Franz ei mahu muuseumi ära
Tiit Hunt Eesti Loodusmuuseumist ütleb, et muuseumis on ka praegu palju uhkeid nahku, aga riiulitel, viikipidi koos. Topised muuseumi ära ei mahu.
Kui muuseum endale uue tänapäevase maja saaks, võiks seal alata jääkaru Franzi uus elu.
Franz, kes laupäeval puurist välja sai ja narkoosisüsti kätte suri, kolib tulevikus Eesti Loodusmuuseumi, kus arvukad tulevased põlvkonnad teda edaspidi vaatamas käivad. Selleks tuleb Franzist teha topis.
Nahk maha
Eesti Loodusmuuseumi topisemeister Elton Vogt (32) on kaks päeva järjest hilja õhtul pimedas koju saanud. Käelihased on tal haiged ja selg kange, nagu oleks päev otsa Gerd Kanteri spordikotti mööda staadioni taga vedanud.
Pühapäeval kutsus Elton teise taksidermisti Val Rajasaare appi ja võttis Franzil naha maha. 550 kilo kaaluv karumürakas on ühele mehele liig – katsu sa sellist keerata ja nihutada. Nahk ise kaalub 78–80 kilo.
Nülgimisel on sellised reeglid, et kui topis hakkab seisma kahe jala peal püsti, lõigatakse nahk lahti selja pealt. Kui topis hakkab olema käpuli, siis lõigatakse nahk lahti kõhu alt.
Franz hakkab tulevikus olema neljal jalal ja lõige tehti kõhu alla.
Õhtuks oli töö tehtud ja Elton sõitis, Franzi nahk pagasiruumis, Rakverre, et selle kallal oma töökojas edasi toimetada.
Viimse pulgani lahti võetud skelett (see mahub ära viide-kuude kilekotti) jäi külmkambrisse ootama, millal Elton temast luukere kokku sätib. Eltonil tuleb teha nii skelett kui ka topis.
Parkimine
Franzi nahk on nii paks, turjal poolteist sentimeetrit, et sellest ei tee mingit topist.
Topisemeistril tuleb nahk nii õhukeseks hööveldada, et karvajuur altpoolt paistma hakkab. Kui nahk on parajalt õhuke, tuleb see korralikult soolata – jämedat soola läheb jääkaru peale kottide viisi.
Karusnaha parkimise ja topisenaha parkimise vahel on oluline erinevus. See nahk, millest daamidele kasukaid tehakse, muudetakse pärast parkimist mõnusalt pehmeks. Topiseks pargitud nahk on aga selline, et kuivab topise seljas kõvaks nagu vineer.
Et koisid ja muid söödikuid Franzist eemal hoida, immutatakse pargitud nahk preparaadiga, mille nimi on eulaan. See kaval rohi putukaid ei tapa, aga kui sellega nahast üle käia, ei saa koi enam arugi, et topise karv süüa kõlbab. Sellised kavalused.
Esmaspäeva õhtul pimedas sõitis Elton, Franzi nahk pagasnikus, Rakverest Tallinna. Andis parkijatele üle.
Pea ja käpad
Pea ja käpad eraldati ülejäänud nahast.Nii on suure looma puhul lihtsam toimetada. Pea puhastamine võttis Eltonil peaaegu terve päeva.
Käppadega tehakse nii, et sõrme viimane lüli koos küünega jäetakse naha külge. Seda lahti ei võeta.
Mannekeen põhutuusti asemel
Juba aastaid ei tehta topiseid nii, et nahavahe topitakse takku, põhku ja vanu räbalaid täis.
Franzi tarvis tellitakse Saksamaalt või Ameerikast mannekeen, mis pole muud kui jääkaru lihakeha järgi täpselt ja hoolega valatud polüuretaanist kuju. Neid on saada mitmes suuruses ja mitmes poosis – vali, missugust tahad. Nahk liimitakse mannekeeni külge pva-liimiga, mida läheb Franzi puhul pottide kaupa.
Liimimise puhul tuleb silmas pidada, et liim liiga vedel ei oleks – muidu ei kuiva nahk korralikult ära ja Franz võib kätte hallitama minna.
Topis peab olema armas
Uued silmad saab Franz Saksamaalt, kollakaspruunid ja hundi omadega &uu ml;sna ühtmoodi. Keel tehakse enamasti silikoonist ja lõuad valgest plastist ja igemeosa värvitakse üle. Aga Franzi juures neid materjale näha ei ole, Franzi suu jääb kinni.
Kui loom on olnud elusast peast sümpaatne ja armas, peab niisugune olema ka topis. Nii ütleb Elton. Ja kui topis ei ole armas, siis ta ei ole topis ega midagi.
Elton Vogti jaoks on Franzist topise tegemine vastutusrikas ülesanne ja suur väljakutse. Ta mõtleb, kuidas anda Franzile väärikas hoiak, hind ja iseloom. Äpardusi selle töö käigus teha ei tohi, sest teist Franzi meil tagavaraosadeks võtta pole.
Franz ei mahu muuseumi ära
Tiit Hunt Eesti Loodusmuuseumist ütleb, et muuseumis on ka praegu palju uhkeid nahku, aga riiulitel, viikipidi koos. Topised muuseumi ära ei mahu.
Kui muuseum endale uue tänapäevase maja saaks, võiks seal alata jääkaru Franzi uus elu.