Jäämurdja Kass
Mobiilside muutub hüplikuks, hakkab ragisema ja katkeb siis sootuks. Jäälõhkuja Tarmo jõudis uude ulgumere leviauku. Või sai kapten Peedu Kassi (64) telefonil aku järjekordselt tühjaks.
Võib arvata, et laevakapten Kass pole terve elu jooksul kogenud nii suurt ajakirjanduse tähelepanu kui paari viimase päevaga. Ootamatult on Eesti meretransiidi käekäik hakanud sõltuma just temast ja tema eakast jäälõhkujast (40). Olukorras, kus jääkatte paksus Soome lahel on lähenemas poolele meetrile, tähendaks päev jäävangistust sadade tuhandete kroonide suurust kahjumit iga hädas oleva kaubalaeva kohta.
Paraku pole Kassil endal ei aega ega võimalust oma töö tähtsusest lugemiseks. Tarmo läheb toiduvarude, kütuse ja vee võtmiseks sadamasse alles 20. jaanuari paiku. Vahepealsel ajal on kaptenil käed tööd täis. Helista öösel või päeval, enamasti moodustab Kass Pakri lähedal karavani või kaevab Muuga reidil mõnd hädasolevat alust lahti.
Elu jäämurdjal iseloomustab pidev müra ja vibratsioon. Neli diiselmootorit müttavad 14 000 hobujõuga ööd ja päevad läbi. Tarmo ronib oma raske ninaga jää servale ning murrab selle enda alla. Protsessi hõlbustamiseks tõmbavad kaks vööris olevat kruvi jääkaane alt samal ajal vett minema.
Selline jäänärimine on Tarmo vööriosa aja jooksul õhemaks kulutanud. 1963. aastal Soome tehasest tulles oli keremetalli paksus kolm sentimeetrit, praegu kümnendiku võrra vähem.
Kui laev rüsisse kinni jääb, võib jäämurdja ka küljelt küljele loksuma panna. Võimsad pumbad suruvad 100 tonni vett 45 sekundiga ühest pardast teise ning Tarmo hakkab kõikuma nagu jonnipunn. Ümber 7,2meetrise süvisega jäämurdja ei lähe, kuid kõrgema lainega võib taolisel laeval viibimine olla üsna katsumusterohke.
Lüganuselt pärit Peedu Kass sattus merele tänu naabripoisile, kes teda endaga Karu akadeemiasse (hilisem Merehariduskeskuse ametikool) kutsus. "Ma ise tahtsin kangesti lennukooli minna, aga ema hakkas kartma, et kukun alla. Siis tuli paberid sealt välja võtta." Sõber ei saanud ise sisse, Kass läks aga Kopli kalandustehnikumi kaugõppesse edasi. Õpingud jätkusid Kaliningradi kõrgemas merekoolis, samuti kaugõppes. Kapten Kassist rääkides rõhutatakse tugevat tahtejõudu vähemalt sama palju kui tasakaalukat iseloomu.
Ligi 40 aasta jooksul on Peedu Kass töötanud loendamatutel kala- ja kaubalaevadel. Ta on käinud Tervamägedel ja Antarktikas. Sõitnud itta kuni Bangladeshini ja seilanud üle Vaikse ookeani Uus-Meremaani välja.
Kass on olnud ametis moslemilaevadel ja toimetanud vennalikku abi Mosambiiki. Elanud üle troopilise tsükloni Madagaskari lähistel ning päästnud August Alle kaptenina USA lenduri, kes tema aluse lähistel Atlandi ookeani plartsatas.
“See juhtus 2. augustil 1977. Püüdsime mõnesaja meetri kaugusel Ühendriikide 200miilisest territoriaaltsoonist kalmaari. Mina olin lõunat sööma läinud ja sain just paar lusikatäit suppi võtta, kui teine tüürimees tuli jooksuga ja teatas, et lennuk lendas üle laeva. Ma veel mõtlesin, et kas me ikka oleme õiges kohas, sest sel ajal neid GPSe ju ei olnud ja ameeriklased jälgisid väga kiivalt oma piiride puutumatust. Siis hüüdis vahitüürimees, et lennuk kukkus vette. Kaheistmeline, ühe kaablifirma oma, nagu hiljem selgus.”
Kass käskis kohe päästepaadi alla lasta. Õnneks oli meri vaikne. Varsti hõikasid päästjad, et said ühe mehe kätte. “Suur, umbes kahemeetrine vend oli. Hädavaevu tõmbasid ta sisse. Ta oli peast põrutada saanud ka veidike, laubanahk kõik silmade peal. Küsis kogu aeg, et kus Dave on. Pärast tuli loomulikult välja, et Dave jäi lennukisse ja läks põhja. Varsti oli haikari ka kohal. Sügavus oli seal suur, oma 200 meetri piires.”
Kass ja paadis olnud mehed said autasuks täiendava kuupalga. “Kuskil kümme aastat hiljem avastati NSVL kalandusministeeriumis kalamarjaafäär ja asja uurimise käigus tuli välja, et meile oli ka Ameerikast preemia saadetud. Selle oli ministeeriumis keegi oma taskusse pistnud, aga ega see polegi tähtis. Hinge jäi hea tunne, et me suutsime ühe mehe ära päästa.”
Kaks aastat tagasi meelitas Veeteede Amet Kassi Tarmo kapteniks. Vanus oli juba vastav. “Sai öeldud, et hiljem ei pruugi sellist pakkumist enam tulla,“ möönab Veeteede ameti laevastiku osakonda juhtiv Leo Palumäe.
Jäälõhkuja meeskonna töötasusid Veeteede amet ei avalda, põhjendades seda heade kommetega. Siiski on teada, et kaks aastat tagasi oli Tarmo madruste kuupalk kõigest 2700 krooni – miinus maksud.
"See on nöökimine! Laevale on jäänud tööle vaid haiged ja pensionärid," oli toonane kapten Mart Suls SL Õhtulehele antud usutluses nördinud. Paar nädalat pärast artikli ilmumist sai jäämurdja endale uue juhi.
Väidetavalt on meeskonna palgatingimused praeguseks paranenud. Maksma on hakatud näiteks merepäevatasu. Siiski moodustavad raudlaeva raudvara jätkuvalt pensionieelikud – vanim neist 65aastane. Naisi on laeval kuus – perenaine, kaks kokka ja kolm stjuuardessi ehk puhvetipidaja-koristajat, kes peavad kraamima tuhandet ruutmeetrit kajuteid, wc-sid ja koridore. Söögisaale on kaks, samapalju on ka saunasid.
Erinevalt Soome jäälõhkujate meremeestest, kes saavad iga 20 merel oldud päeva järel 10 päeva puhkust, rügab Tarmo ühe komandoga kevadeni välja. Kass ise töötab kahes vahetuses. Ta magab kella kahest öösel kuni kaheksani hommikul ja juhib siis kuus tundi laeva. Kell 14.00 püüab ta jälle magama heita, et kaheksa õhtul uuesti sillale minna. Uneaega tuleb päevas neli-viis tundi.
See on Eestile harjumuspärane kriis. Kui saabub tavaline Põhjala talv (Liina Tõnissoni sõnaraamatus "force major"), avaldavad ajalehed ikka artikleid Tarmo kangelaslikust meeskonnast, kes väsimusega võideldes laevu jääst lahti aitama peab. “Tarmo on kui päästeingel keset jääväljade tühjust,” kirjutas Päevaleht 1996. aastal. Muutunud ei ole midagi.
Suve kavatseb Peedu Kass veeta Ida-Virumaal olevat talu kõpitsedes. Kodus on ootamas mitu pilli. Muusikaarmastuse on pärinud ka poeg, kes koos sõpradega bändi teeb. "Neil ei ole veel isegi nime. Ma küll pakkusin "Noisy Boys", aga see ei meeldinud. Ega mulle nendest asjadest eriti ei räägita."
Paar ilusat kohta on laiast maailmast meelde jäänud, kuhu kunagi, vanaduspuhkuses, tagasi tahaks. "Panama kanal ja Bosporuse väin," ütleb Kass. "Ega teie ise ei ole sealt läbi sõitnud? Soovitan minna soojalt."
