Jäärapäise rähni saladus
Rähnid töötavad teatavasti peaga, haamerdades sellega puutüvesid nii toidu otsimiseks, pesa ehitamiseks kui ka lihtsalt muusika tegemiseks (et ahvatleda partnerit või hirmutada võistlejaid). Hool ja hoobil pole tõesti vahet: näiteks ameerika musträhn (Dryocopus pileatus) võib oma nokaga puud tümitada sagedusega 20 korda sekundis ning suudab kogu päeva jooksul teha kuni 12 000 lööki. Iga löögiga peab linnu pea seejuures taluma äkkpidurdusel tekkivat suurt inertsjõudu, mida inimene võiks kogeda siis, kui jookseks kiirusega 25,7 kilomeetrit tunnis peaga vastu müüri. Ometi suudavad nii ameerika musträhn kui ka ülejäänud umbes 300 rähniliiki edukalt vältida nii ajukahjustusi kui ka verejooksu ning vigastusi silma võrkkestas.
Kuidas nad seda teevad? Probleemi lahendasid USA teadlased Ivan R. Schwab ja Philip R. A. May, kes said selle eest ka paljuräägitud teadushuumori auhinna Ig Nobel tänavuse preemia ornitoloogia vallas. Ig Nobeli idee on panna inimesed esmalt naerma, seejärel aga mõtlema: auhinnaga pärjatakse ootamatul teemal, kuid enamasti täiesti tõsiseltvõetaval tasemel sooritatud uuringuid. Auhinda annab välja teadushuumori ajakiri The Annals of Improbable Research.
Esmalt on rähn mõistagi varustatud suhteliselt paksu pealuuga. Nokaosas asub aga löökide summutajana toimiv krõmpsluu. Kolju sisemuses leidub aju ümbritsevat tserebrospinaalset vedelikku äärmiselt vähe - see aitab vältida põrutuse teket.
Nokk on koljuga seotud võimsate musklite kaudu, mis pingestuvad millisekund enne iga järjekordset obadust. Nõnda on nokalöögi hetkeks tekkinud tihe, kuid polsterdatud struktuur, mis suunab löögienergia kolju ala- ja tagaossa, ajust mööda. Seejuures on löögid sihitud täpselt sirgjoonelistena, et vältida väändejõu teket. Nokale maksimaalse löögijõu andmiseks kasutab rähn kogu oma keha, kuid oletatavasti toimib löögi ajal lisaamortisaatorina ka linnu pikk keel, mis löögi hetkeks pingestub.
Niisugune löögitehnika kaitseb ka rähni silmi võrkkestapurustuste ja -verejooksu eest.
Rähni aju on kõigele lisaks ka suhteliselt väike, mis samuti võib tulla kasuks põrutuse talumisel - löögienergiat neelavast peast moodustab aju väiksema osa kui näiteks inimesel.
Ent linnu silmad on kaitstud veel ühel moel: millisekund enne iga lööki katab silma tihenenud pilkkile. See kaitseb organit ühelt poolt "saepuru" eest, teisalt aga toimib turvavööna, takistades silma pealuust välja lendamast.
