Pääsukeste Eesti: Sven Začek püüab Eestimaa üles pildistada nii, nagu seda võiksid näha õhust meie rahvuslinnud. (Oliver Ploomipuu)

“Umbes aasta tagasi arutasime tuttavatega, et Eestil pole korralikku esindusraamatut. 2011 on kultuuripealinna aasta, aga pole sellist fotoraamatut, mis tutvustaks Eestit; mida iga eestlane külalisele uhkusega näidata võiks. Maru vahva oleks, mõtlesime, kui saaks Eestit näidata uudse vaatenurga kaudu – mida üldse vähesed inimesed on näinud: rahvuslinnu pääsukese silmade läbi!

Õhust – linnulennult – pildistamine on väga kallis ja kuna minu elu ei ole veel niisuguses järgus, et saaksin seda endale lubada, hakkasin otsima lennukilt pildistamiseks toetajaid. Mul on Nikoni Eesti esindajatega lähedased suhted ning rääkisin alguses nendega – esimene toetaja oli olemas. Teiseks tulid NG Investeeringud.

Tahtsin, et kogu Eesti oleks kaetud, eri aastaajad. Olen suur Eesti looduse fänn, otsin valgust, uduseid hommikuid, lörtsi, sadu, tormi, härmatist... Õigeid looduse hetki. Nii et iga päev pildistamiseks sugugi ei sobi. Aga raamatusse ei lähe ainult loodusmaastikud, vaid ka kultuur-, linnamaastikud.

Praeguseks on kogunenud kokku juba 20 lennutundi. Olen raamatu jaoks pildistanud üle aasta. Just eile (24. aprillil – Toim.) pärast Loodusfoto auhindade üleandmist tegime lennukiga ühe pikema sõidu Hiiumaale. Hiirekõrvul aega ootan ma aga Tallinna pildistamiseks. Helikopter üle mere ei lenda ja sellised sõidud tuleb teha lennukiga. Mis puutub Lennuametisse, siis asustamata alal võib lennukiga kõige madalamal sõita 300 meetri ja asustatud alal 500 meetri kõrgusel – aga meil on läinud hästi, Lennuamet võimaldas meile eriloa, nii et võime sõita ja pildistada 75 ja 150 meetri kõrguselt.

Aasta tagasi, 6. mai hommik. Läinud õhtul oli sadanud – aga öösel läks selgeks ja nii külmaks, et hommikul oli kõik jääs. Kuna öösel oli külmetanud ja kevadveed olid kõik üle ujutanud, tekkis päikesetõusul tihe udu. Kui lennuväljale jõudsin, oli kopter jääs ja piloot ütles, et sõit jääb ära. “Tiivikud on deformeerunud ning ei suuda masinat tõsta.” Aga panime mootori käima, õhutakistus sulatas tiivikud üles – ja kümne minuti pärast olime juba Tartu kohal! Udu oli tihe, aga mitte liiga kõrge, nii et päike paistis puulatvadest ilusti läbi. Neist tekkisid varjud udus. Olime 100 meetri kõrgusel. Erakordse ilu kogemus. Olime kuskil Tartu ja Emajõe vahel, kui kopteripiloot, üle kümne aasta staažiga mees, ütles, et pole kunagi elus midagi nii ilusat näinud! Sõitsime poolteist tundi. Kui lõpetasime, oli udu veel alles, aga valgus ei olnud enam nii hea. Pilte tegin palju, aga neist ühe otsustasin saata Aasta Loodusfoto konkursile. Sellest saigi võidupilt.

Tänavusse aastasse tagasi tulles – mais läheb raamat trükki ning juunis peaks see välja tulema. Eestis suuremat raamatut trükkida ei saa – 31 x 24 sentimeetrit. Sellist asja polegi varem tehtud. Tahtsime tegelikult veel suuremat, aga Hiina puhul oleks transport liiga kalliks läinud.

Fred Jüssi on see mees, kes käis Nõmmel ja Lasnamäel nende kohtade peal, kus praegu inimesed elavad ja on kõrged majad, veel enne nende majade ehitamist linde vaatlemas. Fred on kirjutanud väga põhjalikult Eesti eri paikadest ja kuna ma olen suur tema tekstide nautija, siis just tema kirjutab raamatusse tekstid. Ja võib-olla läheb raamatusse ka paar tema pilti Vargamäelt, tehtud sama koha pealt õhust, mida mina, nüüd, aastaid hiljem pildistasin.”

1. mail saab Jõhvi kontserdimajas aset leidval presentatsioonil näha kõiki Aasta Loodusfoto konkursi võidutöid.
Looduse aasta foto 2011: Pealkirjaga “Kevadkuldne hommik”. (Sven Začek)