Jahtkapten Toomas Peek: "'Meresõit teeb memmest mehe!"'
Kell on kaheksa hommikul.
Meri Pirita jahisadamas on sile. Päike on kloostri kolmnurga tagant äsja tõusnud. Autod vuravad Viimsist kesklinna poole, üksik kalamees viskab muulil õnge vette.
12meetrise avamerepurjeka Gretel tüüri hoiab jahi kapten, mereväeohvitser, Kaitseliidu meredivisjoni juht, tänavusuvise mereparaadi korraldaja, Valgetähe ordeni neljanda klassi kavaler Toomas Peek (53).
Austriast ostetud kootud müts peas, meenutab Peek ühevõrra hästi nii rooma leegionäri kui elutarka indiaanipealikku.
Peek: "Mulle sellised mütsid meeldivad. Kui juba pähe panna, siis nii tobe, et veri tardub!!!"
Laevatekil askeldavad meeskonnaliikmed: Toomase kaksikvend Kuno - esimesel pilgul Toomasega äravahetamiseni sarnane - ja kolm härrasmeest nooremast generatsioonist: pojad Kuno ja Pelle ja vennapoeg Allar.
Toomas Peek: "Lipnik, andke vöör ära!"
Poeg Kuno: "Vöör lahti!"
Toomas: "Võtke vendrid välja!"
Kuno: "Vendrid väljas!"
Toomas: "Tõmbame purjed!
Ja mulle annab jahtkapten vaikselt nõu, et üks vaba käsi peab alati enda jaoks varuks olema. Kui laine tuleb, siis on, millega kinni hoida.
Nädala esimesed kolm päeva tegutseb Toomas Peek enamasti Tallinnas. Kui aega, sõidab nädala teisel poolel Soome. Sõltuvalt ilmaoludest võtab ta tee ette jahi või autoga. Autoga läheb kiiresti - Tallinnas laevale, paari tunniga Helsingisse, sealt napp tund autosõitu. Veel väike suts mereteed - praamiga, mis iga natukese aja tagant autod tasuta saarele viib. Jahiga kestab reis saarele 7-10 tundi.
Isikliku jahi ostis Toomas 2000. aastal (umbkaudu kolm miljonit krooni, kui kedagi huvitab). Maatüki maja ja saunaga Soome kaljusaarele soetas kolm aastat tagasi (veidi üle viie miljoni krooni).
"Algul tahtsin, et oleks päris oma saar kuskil ulgumerel. Aga sellega on nii, et algul kõik kukuvad kadedusest pikali, aga nad kukuvad ainult üks kord. Aga ise sa vaevled seal kogu aeg!"
Toomas Peek räägib valjul häälel (ka siis, kui pole vaja tuulest üle karjuda) ja räägib palju.
"Külm ei ole?... Toon teise jope veel?... Käed ei külmeta?... Võib-olla paksemad kindad...? Võib-olla väike Captain Morgan?"
Eesti on mereriigina tublisti edenenud, ütleb Toomas Peek ja lisab sama soojaga, et me ei oska oma merega midagi peale hakata.
Kuidas nii?
Peek toob näite. Keegi pole kunagi näinud suuremaid memmekaid kui Toomas ja tema kaksikvend Kuno, kui nad 1971. aastal TPIsse raadioinsenerideks õppima läksid, sallid kolm korda ümber kaela.
1972 osteti Kunstnike Liidule purjekas Pallas. Poiste isa Aleksander Peek, teatrikunstnik, ENSV teeneline kunstitegelane, viis poisid Pallasega sõitma ja Toomas sai 20 sekundi jooksul aru, et purjetamine on tema tulevik.
Praegu (teen lugeja eest arvutuse - 34 aastat hiljem) võlgneb Toomas oma meelekindluse ja julguse kiireid otsuseid teha just nimelt merele.
"Lähen merele, sõidan kaks päeva. Tulen tagasi ja pööran selle kogemuse tööriistaks maises elus! Paremat kasvatuslikku instrumenti kui meri pole olemas! Teeseldud tegevusele siin ruumi ei ole!"
Muide - &a mp;q uot;teeseldud tegevus" on üks Peegi lemmikväljendeid.
Nagu ka "särgid-värgid", "jura", "käratab". Verb "käratab" läheb Peegil käiku, kui ta kirjeldab, kuidas keegi kaljusse sõitis ehk "käratas". Või kui välk kaljusse lõi ehk "käratas". Ja miljon on Peegi keeles "milku".
Peegi mõttekäik jätkub:
"Purjetamine ei ole edevuse ja eputamise asi. See on ilmavaate kujundamise kool!"
Saame Naissaare tagant nina välja. Meri on roheline ja taevas on hall ja järgmisel hetkel on taevas roheline ja meri hall. Ja vahepeal saame sahmaka vihma ja sealsamas vilksab pilve vahelt ere valgusvihk.
Eesti on avamereriik. Siin pruugib sadamast nina välja pista ja juba oledki avamerel.
Kui tuul on Süd-Westist ehk edelast, rullib vastu parrast laine, millel on seljataga mitusada kilomeetrit vaba jooksu. Ja seda on Greteli pardal selgelt tunda.
Teel Tallinnast Soome läheb asi vahel nii pingeliseks (Toomas Peek ei häbene seda tunnistada), et vahel ununeb rooli hoides ja purjesid kombineerides saja piires arvutamine ära. Laevaliiklus Helsingi vahet on tihe.
"Näe! Alles ta oli silmapiiril. Aga juba on ta sul nina ees!"
Ja siis ajavad Greteli meeskonnaliikmed Kuno ja Allar juuresolijale külmavärinad peale, ilmuvad tekile T-särkides (keset ulgumerd esimesel oktoobril!!!) ja ei mingeid väliseid tunnuseid, et neil võiks külm olla.
Koos poistega ilmub laevatekile kaks mastaapset taldrikut - räim-tomatis-saiade ja tuunikalasaiadega. Ja selle järel makaronid hakklihaga.
"Külm ei ole?... Paha ei ole? ... Kõik on kontrolli all?"
Vend Kuno: "Ükskord tulime Naissaare alt, Saksa laev sõitis just eest läbi ja ma ütlesin Allarile: "Vaata, poi!" (Merest paistis musta ja kollasetriibuline objekt.) Ja Allar vastas: "Isa! Poi lehvitab!" See oli merehädaline - naispurjelaudur, kes oli liiga kaugele tulnud.
Toomas: "Läksime manöövrisse, võtsime purjed maha."
Kuno: "Kui kohale jõudsime, ütles merehädaline ühe lause: "Ma olen nii õnnetu!" ja kukkus näoli vette mauh!"
Toomas: "Rebisime merehädalise laevale, panime kuivad riided selga, andsime konjakit. Poole tunni pärast ta toibus ja hakkas kõva häälega nutma.
Kuno: "Ma pole varem ega hiljem näinud, et pisarad niimoodi silmist pritsivad!"
Laev kõigub. Tuul on seitse meetrit sekundis.
Fotograaf käib ringi, mõtlik nägu ees.
Toomas Peek: "See pole meie laeva peal juhtunud lugu, aga räägitakse, kuidas ühel tuntud lauljataril laevas pissihäda peale tuli. Mehed ütlesid, et hoiame sind üle serva, tee oma häda ära, häbeneda pole siin midagi! Lauljatar ajas vastu: "Selle väikse tilga pärast mina eluga riskima ei hakka!" Anti siis ämber, et mine alla kajutisse ja toimeta ära oma asi. Laulja läks, tuli varsti tekile ja viskas ämbri sisu otse vastu tuult!
Toomasel juba uus lugu: "Merel kiskus tormiks, laevalael söödi mulgikapsast. Ühel mehel hakkas paha, oksendas vastu tuult - ja otse kaptenile vastu vahtimist. Kapten, elu näinud mees, tõmbas käisega näo oksest puhtaks ja sõi oma kapsaid rahus edasi."
Fotograaf kaob kajutisse.
Kolm aastat tagasi andis Toomas Peek advokaadile käsu vaadata sobiv koht. Advokaat pakkus välja kolm varianti.
Nii kui nad siia jõudsid (see oli järjekorras koht number kaks), seisis Toomase noorem poeg Pelle keset õue ja teatas: "See on meie hoov!"
Peek: "Nüüd ei mõtleks 15 sekundit ka. 10 milkut maksaksin ma selle eest kohe välja! Pirita teel saad sa viietuhandese krundi maad seitsme miljoniga - näe, missugused hinnad!!!"
Gretel libiseb kaljude vahele jääval veel.
Ümberringi väikesed punased majad, paadisillad. Möödasõitvates paatides lehvitatakse rõõmsalt
Ja olemegi kohal.
Sadamakail liigub kolm viiri vaikses tuules - Eesti ja Soome ja Peegi perekonna värvid. Kalad löövad paadisilla kõrval lupsu.
Paadisillalt viib laudtee majani - mööda roosipeenrast (sadam, kus kasvavad punased roosid, pidi olema kuninglik sadam), mida kohalik häbematu hirv on Toomase äraolekul sasimas käinud.
Kui väike punane maja 1956. aastast millegi poolest ümberkaudsetest erineb, siis ehk selle poolest, et katus on antenne ja seadmeid täis ja Tallinnas olles saab internetist jälgida, mis saare peal toimub. Ja siit saab jälgida, mis toimub purjeka ja kaatritega, kui poisid üksi sõitma lähevad ja Toomas murelikult maha jääb.
Siin saarel on Toomas pidanud firma juhatuse koosolekuid, siin on ta kokku kirjutanud mereparaadi kontseptsiooni. Siin on tal külas käinud endise valitsuse peaminister ja valitsuse liikmeid.
Siit köögilaua tagant, kus vaade kaljule otse maja vastas üle vee, võib ennast unustada vaatama mitte tundideks, vaid nädalateks.Kui Toomas Peek kohvi teeb, siis jahvatab ta saja-aastase kohviveskiga arabica ube. Tal on antikvariaadist ostetud giljotiin, mis lõikab imeõhukest juustu (aga pehme saia puhul jääb hätta). Tal tiksuvad tubades vanad kellad. Talle meeldivad asjad, millel on vana hõng.
Toomas: "Aga jaht tootluse mõttes on tobe investeering, seda ei saa kunagi tagasi. Mõttetu on, et igaüks ostab endale miljonilise jahi - seda polegi vaja. Sõita saad ikka, kuidas seda korraldada - see on administreerimise küsimus. Aga korraldada seda tuleb, sest Eesti on mereriik!"
Nii arutab Toomas Peek köögilaua taga merele vaadates.
"Aga kui sa purjetada tahad, siis tahtmine peab sul olema. Sa pead vaeva nägema ja tõsiselt toimetama. Ükskõik mis asja sa teed."
"Miks oli sul vaja osta seda maja siia, nii kaugele Eestist?"
Toomas: "Eestis ma ostaksin võibolla mõisa. Või oleks ostnud Kaberneeme sadama, mis on Ojulandide käes. Aga siis oled sa nagu teatris - kõikidele vaadata ja kõikidele arvustada. Siis on raske vahet teha, kas sa teed seda endale või teistele. Aga ma ei viitsi teistega seal konkureerida. Mulle ei meeldi see mõttetu konkurents."
"Mida sa, Toomas, 20 aasta pärast teed?"
Peek ei oska öelda. "Ma võib-olla ei elagi nii kaua. Sel juhul peaks säästlikumalt elama. Alalhoidlikumalt, ettevaatlikumalt. Aga minu elu - nagu deviis vapilgi ütleb - on aktiivne tegevus. Nagu viikingitel. Elu on võitlus!"
Algab tagasisõit.
Kui mereväeohvitser Toomas Peek sõidaks praegu mõnele NATO üritusele või läheks Inglise kuningannat teenima, oleks tal kaasas terve budua ar. Tavavorm, pidulik tavavorm, pidulik õhtuvorm (enne seitset valge vestiga, pärast seitset musta vestiga), frakk, selle juurde uur (frakiga käekella ei kanta). Kogu see varustus läheb maksma ligi 30 000.
Tikandid ja kuldtriibud ja akselbandid, ketid, siidisokid, kingad...
Võtame Captain Morganil korgi maha.
Toomas (poeg Kunole): "Lipnik, kallake sorts merejumalale Neptunile!"
Lipnik kallab sortsu merre.
Toomas: "Lipnik, pidage kõne!"
Lipnik ei mõista midagi ütleda.
Toomas: "Merejumal Neptun! Hoia oma seitset poega ja aita neil õhtuks kodusadamasse jõuda. Anna parajat tuult ja jätkuvalt kõrget lainet, et mu vend Kuno ei stressaks, et ta täna kaatriga merele ei ei saanud!"
Räägime elust ja surmast ja merest ja sõjaväest.
Ja sellest, kuidas öelda aitäh.
Toomas Peek arvab, et spetsiaalset tänu polegi vaja. Kui su teod jäävad elama, on see kõige suurem tänu.
Ja räägib, kuidas keegi tuttav helistas pärast suurt mereparaadi ja ütles: kuule, ma annan telefoni oma ema kätte, ta tahab sinuga rääkida. Ja tuttava vana ema ütles telefonis, et oli mereparaadist vaimustuses.
Peek paneb suu kinni, vaatab kaugusse, ja tuul, mis puhub otse silma, võtab silmad kergelt veekalkvele.
"Ma pidin pikali kukkuma!"
Toomas: "Meeskond, valmistuda sildumiseks!"
"Just nii, valmistume sildumiseks!"
Vendrid lastak se vette, kõik jooksevad, otsad peos.
Ja Pirita jahisadamas kinnitatakse avamerepurjekas Greteli vöör.
Eesti kui mereriigi renessanss
Seitse fakti, mis viimase aasta jooksul on tõstnud Eesti arvestatavate mereriikide hulka.
- Eesti on saanud kaks suurt sadamat - Kundas ja Saaremaal.
- Avati kaks uut laevaliini - Kotkasse ja Ventspilsi.
- Me oleme hõivanud Läänemere ja saanud Läänemere suurima laevakompanii Tallink omanikuks.
- Eesti merevägi pidas esimese mereparaadi.
- Eesti merevägi sõlmis tehingu kolme tänapäevase laeva ostmiseks.
- Eesti Mereakadeemia sai õppelaeva.
- Kümned uued kaatrid ja purjejahid on leidnud Eestis oma kodusadama.
